RMS Pruus istus mu läpaka taga. Me olime just leidnud sellele masinale interweb'i, nii et ta läks Orkutisse. Sellal kui ta uuris oma tüdruku kontot, pilte temast ja neist kahest koos, mängis taustal Pink Floyd-i Time.
Did he notice that? Even more, was he affected by it?
...ja kell on 23:38. Ma olen Põhja-Tallinnas, kiirabi praktikal Kopli piirkonnas, brigaad nr 13, kuraditosin. Minusugusele inimesele on see väga huvitav kogemus ja kuigi mingeid tõsiseid abivajajaid meil pole veel olnud, olen ma tunnistanud mitmete perede ja indiviidide eluolu.
Is it only me that sees the bleakness in their lives or do they perceive it as well? How do they see themselves and their lives?
20091205
20091128
And I will rejoice in your fall from grace
Keskaegsed inimesed kartsid maailma lõppu, Armageddonit. Nemad ei osanud seda muudmoodi ette kujutada kui maapealse põrguna, kus Katk, Nälg, Sõda ja Surm ratsutavad mööda maid. On aga ka üksikuid kristlasi, kes teavad midagi hullemat karta.
Nad kardavad Taeva väravate vardjat, püha Peetrust, kelle otsustada on, kes pääseb sisse ja kes mitte. Ta on olnud mees, inimene - mitte mingisugune jumalik olend, vaid hing nagu iga teinegi. Armageddon aga on seisund tema enda peas hetkel, kui ta kannatus katkeb. Siis kui inimeste teod ja mõttelaad muutuvad kord liiga kurjakuulutavaks, saabub hetk, kus jumalik valgus Peetruses jääb alla inimlikule vihale ja hukkamõistule. Ta murdub ja see Suur Kaos nelja apokalüptilise ratsanikuga hakkab möllama tema enda peas ja hinges. Kas inimene suudaks taluda näha kõiki inimkonna kurjust, kuulata igavest monoloogi inimeste vigadest ilma hulluks minemata?
Kartma ei peaks mitte maapealset tuld ja piina, vaid seda, kui Lunastuse vardja, hullunud ja piinlemas inimeste pattude tõttu, seisab Taeva väravate ees, kepp enda ees üles tõstetud, hüüdmas:
Nad kardavad Taeva väravate vardjat, püha Peetrust, kelle otsustada on, kes pääseb sisse ja kes mitte. Ta on olnud mees, inimene - mitte mingisugune jumalik olend, vaid hing nagu iga teinegi. Armageddon aga on seisund tema enda peas hetkel, kui ta kannatus katkeb. Siis kui inimeste teod ja mõttelaad muutuvad kord liiga kurjakuulutavaks, saabub hetk, kus jumalik valgus Peetruses jääb alla inimlikule vihale ja hukkamõistule. Ta murdub ja see Suur Kaos nelja apokalüptilise ratsanikuga hakkab möllama tema enda peas ja hinges. Kas inimene suudaks taluda näha kõiki inimkonna kurjust, kuulata igavest monoloogi inimeste vigadest ilma hulluks minemata?
Kartma ei peaks mitte maapealset tuld ja piina, vaid seda, kui Lunastuse vardja, hullunud ja piinlemas inimeste pattude tõttu, seisab Taeva väravate ees, kepp enda ees üles tõstetud, hüüdmas:
20091107
ettekanne teenistuskäigust
Mati hoiab pead käte vahel ja sureb vaikselt, ei suuda midagi süüa ning ma ei leidnud talle Diclaci tablette üles. Mu silmad hõõguvad ja pea lõhub täielikult. Jumal halasta. Olen väljaloal.
-Viru JP NAJVEK õppur
RMS Nils Norralt
Reamees Tuulik
Läbinud Viru jalaväepataljoni SBK (sõduri baaskursus)
Läbinud Viru JP NABK (noorem-allohvitseri baaskursus)
Üle kantud Logistikakeskuse tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskusesse Vahipataljoni territooriumil,
käsil RPEK (rühmaparameediku erialakursus)
Ehk siis kes ei tea, olen ma 15. jaanuarini Tallinnas ja õpin meedikuks. Mu kaasvõitlejad jäid maha Jõhvi, kus nad läbivad kes jalaväe, kes miinipilduja ja kes tankitõrje erialakursust. Ma ei kahetse oma valikut - sel ajal kui teised Virumaal on välilaagrites külma käes, ringi jooksmas, olen mina enamuse ajast soojas toas ja tegelen mõtteprotsesse stimuleeriva õppetööga, omandamas olulisi oskusi terveks eluks.
NAJVEK
NAMPEK
NATTEK
NARPEK <-
Sõjaväest ja anarhiast...
Ma olen anarhist, aga samas eeskujulik sõdur. Üritan olla korrektne, täidan käske, austan ülemaid, järgin distsipliini- ja viisakusnõudeid. Seda kõike enamjaolt isegi siis, kui kurjad ülemad mul parasjagu silmi peal ei hoia. Ning see on anarhistile just ainuõige käitumine.
Miks?
Märksõnaks on enesedistsipliin. Sõjavägi arendab seda ning tegelikkuses sõdur tavaliselt just enesedistsilpiinile toetubki. Ajateenistuse ajaks võib anarhist leppida/nõustuda tema ette seatud reeglitega ning neid järgida. Teha koostööd sõjaväeliste struktuuridega, kuna see maailm erineb tsiviilelust tunduvalt. Siin pole tal vaja oma põhimõtteid läbi suruda - siin ei kehti demokraatia ega normaalmaailma seadused. Võime olla korrektne ja eesrindlik sõdur on isegi eelduseks võimele olla vastutusrikas ja kindel kodanik anarhistlikus ühiskonnas. Kas see ei tundu mitte loogiline, mõistlik?
Küll aga mind heidutab Eesti Kaitseväe kord, õigemini korra krooniline puudumine. Kui juba sõjaväelisi teoreetilisi distsipliininõudeid ei suudeta korralikult praktikas ellu viia, kuidas peaks olema võimalik teoreetiliste anarhismi põhimõtete rakendamine praktikas? Anarhismi teevad võimatuks juba 70% minu kaasvõitlejatest, keda ma tunnen. Päevast päeva ma nägin Jõhvis, kuidas egoism ja üleüldine pohhuism lagundavad korda. Mehed, kes ise saavad tulevasteks ülemateks, oskavad eeskujulikult käituda ainult enda ülemate juuresolekul. Selline käitumine-suhtumine on pealegi nakkav ja sellises olukorras on juba väga raske ennast korrale kutsuda.
Pisut masendav.
20090914
puhkus
8. septembri hommikul liigub rühm korralikult marssides sööma. Päeva vastutav, RMS Kasepõld, loeb ees sammu VASAK-PAREM-VASAK ja sõdurid kordavad. Siis aga hüüab Kasepõld: "KOLM, KOLM, KOLM PÄEVA VEEL!" ja kõik hüüavad naeratades sama. Tagant aga kostab kapral Otsa hüüd: "Mis kolm päeva, mehed? Üheksa kuud on teil veel ees!"
Ma teadsin, et ma tahan Helenit näha ja temaga olla. Ma teadsin, et tahan vaheldust sõjaväele. Aga rohkemat ma ei teadnud ja siiamaani ei tea. Kui keegi rääkis, et tahab õlut juua ja teine, et tahab autoga sõita, jäin ma lihtsalt mõttesse: ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, ma ei tea ja ma siiamaani ei tea. Olen tahtetu, tahtmatu, eraldatud tahtmiste virgutavast koormast.
Imelik on olla, nüüd kus olen taas üksi oma toas. Tahan olla kuskil mujal, üksi. Koguda end enne, kui uuesti karjaga pean ühinema. Ja tahaks ka näha inimesi. Kainelt ja päevaselt. Neist on mulle vähe kasu õhtul, joobes, pubis. Mul on ju endast ka vähe kasu õhtul joobes, pubis.
Vähemalt on ära antud need ebamugavad esmakordse-jällenägemise-naeratused, enamuses. Peagi on kõik taas normaalne.
Kino ja Risk, footbag ja jalgratas, muusika ja vestlused. Vestlused.
Ma teadsin, et ma tahan Helenit näha ja temaga olla. Ma teadsin, et tahan vaheldust sõjaväele. Aga rohkemat ma ei teadnud ja siiamaani ei tea. Kui keegi rääkis, et tahab õlut juua ja teine, et tahab autoga sõita, jäin ma lihtsalt mõttesse: ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, ma ei tea ja ma siiamaani ei tea. Olen tahtetu, tahtmatu, eraldatud tahtmiste virgutavast koormast.
Imelik on olla, nüüd kus olen taas üksi oma toas. Tahan olla kuskil mujal, üksi. Koguda end enne, kui uuesti karjaga pean ühinema. Ja tahaks ka näha inimesi. Kainelt ja päevaselt. Neist on mulle vähe kasu õhtul, joobes, pubis. Mul on ju endast ka vähe kasu õhtul joobes, pubis.
Vähemalt on ära antud need ebamugavad esmakordse-jällenägemise-naeratused, enamuses. Peagi on kõik taas normaalne.
Kino ja Risk, footbag ja jalgratas, muusika ja vestlused. Vestlused.
20090630
You just keep on trying till you run out of cake
Homme olen läinud ja ma ei oska sellest midagi mõelda või kirjutada. Mingitsorti passiivsus või apaatsus valitseb vaikselt. Mulle ei meeldi eriti see mõte ja tunne, et on inimesi, kes jäävad minust puudust tundma või leiavad, et on kahju, et ma nii kauaks ära kaon. Heleni puhul ma mõistan seda, aga üldises mõttes jääb see mulle arusaamatuks. Aga eks see tunne ole ka ekslik mul pisut.
Ma saan aru sellest hirmust, et inimene tuleb kaitseväest tagasi ja ei oska enam muust millestki rääkida. kohutav...
Las ma hoopis kiiresti jagan kõigiga avastust, mis me Heleniga tegime:
TELEPAATIA VALEM
Telepaatia on mõistustevaheline ühendus ja suhtlemine, seega peab leidma üles teise inimese kolmanda, vaimusilma. Kaks inimest peavad oma näod üksteisele väga lähedale panema ja vaatama mitte silma, vaid kaugustesse nii, et teise kaks silma hakkavad kokkupoole tõmbuma. Pärast mõningast harjutust jõuate juba olukorda, kus tõesti vaadates kaugustesse moodustub teise näo keskele üksainus silm. Teine aste on keerulisem, sest need kaks ükssilma peavad nüüd fookust kaotamata looma silmsideme. Nii ühenduvad vaimusilmad ja tekib ühendus mõistuste, kahe vaimu endi vahel.
20090625
eksamid kõik läbitud
Soovin endale ma palju õnne
kuidagi see jälle õnnestus.
Soovin kõigile ma palju õnne
see on lõpp koos õnnestus.
kuidagi see jälle õnnestus.
Soovin kõigile ma palju õnne
see on lõpp koos õnnestus.
20090616
(k)
mul oli võimalus kasutada shortcut'i, nagu Sa mind ühes avaras pargis tegema ergutasid, aga nüüd on mul hea meel, et ma ei kasutanud seda. mitte keegi ei näidanud näpuga - iseenda käte ja labidaga kaevasin ma aardekirstu välja. ja jällegi - mu süda pumpaks justkui tśillikastet kehasse iga kord, kui ma leian uue eksponendi, mis meid veel enam lähendab. ja silmi suureks ajav elevus tabab siis kui tunnen kuidas see uus avastus jälle laiendab ja täiendab pilti Meist mu vaimusilmas ja peeglis.
kas poleks mitte ilus, kui armastus ongi nagu asümptootiline lähenemine ruutfunktsioonis? x-kiir läheneb y-teljele, ent nad ei saa iialgi kokku. selle asemel nad aina lähenevad üksteisele ja tõusevad kõrgemale ja kõrgemale. nii sugeneb suhtesse lõpmatus, mis pole hirmutav, vaid rõõmustav - keha, hing, süda ja mõistus tahavad teist poolt üha lähemale endale ja iga kallistus täidab nende soovi.
kas poleks mitte ilus, kui armastus ongi nagu asümptootiline lähenemine ruutfunktsioonis? x-kiir läheneb y-teljele, ent nad ei saa iialgi kokku. selle asemel nad aina lähenevad üksteisele ja tõusevad kõrgemale ja kõrgemale. nii sugeneb suhtesse lõpmatus, mis pole hirmutav, vaid rõõmustav - keha, hing, süda ja mõistus tahavad teist poolt üha lähemale endale ja iga kallistus täidab nende soovi.
20090611
lisaks eelmisele
Eelmisel kevadel olin ma võtnud endale islamimaailma ajaloo aine ning selleks raamatukogus õppides tutvusin Lennartiga. Lennart on Tartu üks vähestest krishnaiitidest, kel on seeläbi päris suured teadmised India vedadest. See semester võtsime me mõlemad Uusaega ning pärast iga loengut pidasime 20-30 minutit arutelu religioossetel teemadel. Viimane vestlus oli meil pärast eksamit. Tol päeval, juttu lõpetades, lubasin ma talle saata ühe oma teoloogilise mõttekäigu kirjalikult meilile. Selle noodiga jätsime hüvasti. See lubadus tuli mul aga alles nüüd meelde, tema aga on juba ära lennanud USA-sse, kus ta ägab Southwesterni sales-schooli koorma all, mida ma ka ise kunagi talusin. Ja nii kirjutasin ma selle kirja valmis alles nüüd ja jätsin selle gmailis draftiks, et kunagi sügisel siis märkan seda ning saadan ära (ka selle kirja varjatud funktsiooniks on seda mulle kunagi meelde tuletada). Kiri oli selline:
oli ilus kevadine päikesepäev ja meil mõlemal oli just lõppenud Uusaja eksam. Pirogovi kõrval, jättes hüvasti, lubasin sulle midagi saata, ent jätsin selle lubaduse mälu tagumistesse osadesse. kui see mulle uuesti meelde tuli, olid sa juba ära lennanud võõrasse sfääri ning ma pidasin paremaks seal sind mitte segada taoliste asjadega - kes teab, ehk oleks kujunenud segavaks faktoriks. seal võib olla ka raskem korralikult tekstile keskenduda.
Aga siis, kunagi sügisel, kui mitte talvel, kui ma ise selle maili jälle leian ja saadan, tuleb mulle väga värviliselt meelde see ilus kolmapäevane päev. Me rääkisime Pirol tund-pool, väljas oli soe. Ka Helenil oli too päev eksam. Ivariga sai palli löödud. Ja õhtul olin ma ju Peedul saunas. Ja selle päeva kõrval meenub enamgi veel - terve see imeline kevad, mis mul see aasta on olnud, sinna otsa veel juunikuu. Ja ma igatsen seda aega tagasi.
Ja aye, there's the rub - ma juba kujutan ette, kuidas ma praegust aega tulevikus mäletan, ent seeläbi ei oska ma siiski eriti palju enamat praeguses hetkes tunnetada. Nostalgia ja igatsus on alati eredamad emotsioonid kui hetk ise.
See on see ohtlik mõtteviis, mis vanemas põlves võib tekkida - et oleks ma uuesti tolles ajas tagasi, ma teeksin kõike paremini ja oskaksin seda aega väärtustada. Tegelikkuses on see aga illusioon, niisamuti kättesaamatu meile kui ka meie tulevikule.
Siiski on see üks ilus ja hea illusioon - kevade kuldne oreool sügisel-talvel ja kuldne noorus.
oli ilus kevadine päikesepäev ja meil mõlemal oli just lõppenud Uusaja eksam. Pirogovi kõrval, jättes hüvasti, lubasin sulle midagi saata, ent jätsin selle lubaduse mälu tagumistesse osadesse. kui see mulle uuesti meelde tuli, olid sa juba ära lennanud võõrasse sfääri ning ma pidasin paremaks seal sind mitte segada taoliste asjadega - kes teab, ehk oleks kujunenud segavaks faktoriks. seal võib olla ka raskem korralikult tekstile keskenduda.
Aga siis, kunagi sügisel, kui mitte talvel, kui ma ise selle maili jälle leian ja saadan, tuleb mulle väga värviliselt meelde see ilus kolmapäevane päev. Me rääkisime Pirol tund-pool, väljas oli soe. Ka Helenil oli too päev eksam. Ivariga sai palli löödud. Ja õhtul olin ma ju Peedul saunas. Ja selle päeva kõrval meenub enamgi veel - terve see imeline kevad, mis mul see aasta on olnud, sinna otsa veel juunikuu. Ja ma igatsen seda aega tagasi.
Ja aye, there's the rub - ma juba kujutan ette, kuidas ma praegust aega tulevikus mäletan, ent seeläbi ei oska ma siiski eriti palju enamat praeguses hetkes tunnetada. Nostalgia ja igatsus on alati eredamad emotsioonid kui hetk ise.
See on see ohtlik mõtteviis, mis vanemas põlves võib tekkida - et oleks ma uuesti tolles ajas tagasi, ma teeksin kõike paremini ja oskaksin seda aega väärtustada. Tegelikkuses on see aga illusioon, niisamuti kättesaamatu meile kui ka meie tulevikule.
Siiski on see üks ilus ja hea illusioon - kevade kuldne oreool sügisel-talvel ja kuldne noorus.
20090610
the road to Hell lies within Paradise itself
It is incredibly hard to react externally and contemplate on Life, Universe, and Everything when you're happy and totally contented, satisfied. There simply is no reason. In a sense, being idle in comfort and contentment is worse than beating one's head against a wall in excruciating pressure and depression. When you get rid of the last thorn in your soul, you become passive. All we ever do is because of those stinging impulses that we desire to get rid of. Those desires we haven't satisfied yet, the cravings produce the most powerful feelings, don't they?
So here I am, looking for something to be unhappy about.
...
well, I still end some of my sentences with a preposition and I find it right.
and listening to Uriah Heep's July Morning already makes me restless.
20090605
and yes
Peol anti mulle kommi ja kooki ja limonaadi.
Antu = komm + kook + limonaad.
Ta viis kirja postkasti ja siis tuli tagasi koju.
Antu = komm + kook + limonaad.
Ta viis kirja postkasti ja siis tuli tagasi koju.
Igas kontekstis on sõnal 'ja' alati lisatav-liitev väärtus, see ei lahuta vaid lisab midagi juurde. Nii võib öelda, et lingvistikas on 'ja' sama, mis matemaatikas '+'
Samas on matemaatikast võrsunud teadused andnud väärtustele + ja - veel ühe aspekti - positiivne ja negatiivne. Seda nii füüsikas (positiivne laeng), meditsiinis (HIV-positiivne on küll nigel näide), keemias (näide mõelge ise) jne.
Positiivne on suurem kui 0, ülessepoole, soe, rõõmus, helge - eelkõige aga jaatav.
Negatiivne on väiksem kui 0, allapoole, külm, ka ebameeldiv ja vastupidine normaalsusele - eelkõige aga eitav.
Ja seeläbi võime me rahulolevalt näidata, kuidas meie keel ühena väga vähestest on suutnud taolise seose leida mõistete 'jah' ja 'ja' vahel, hoides neid nii foneetiliselt kui ka fonoloogiliselt sarnastena.
----------------------------------------
J. Zamjatin:
Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena - nagu aero. Ringid on mitmesugused - kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi - ja jälle null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde - jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale - ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null. Kas saate aru?
Samas on matemaatikast võrsunud teadused andnud väärtustele + ja - veel ühe aspekti - positiivne ja negatiivne. Seda nii füüsikas (positiivne laeng), meditsiinis (HIV-positiivne on küll nigel näide), keemias (näide mõelge ise) jne.
Positiivne on suurem kui 0, ülessepoole, soe, rõõmus, helge - eelkõige aga jaatav.
Negatiivne on väiksem kui 0, allapoole, külm, ka ebameeldiv ja vastupidine normaalsusele - eelkõige aga eitav.
Ja seeläbi võime me rahulolevalt näidata, kuidas meie keel ühena väga vähestest on suutnud taolise seose leida mõistete 'jah' ja 'ja' vahel, hoides neid nii foneetiliselt kui ka fonoloogiliselt sarnastena.
----------------------------------------
J. Zamjatin:
Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena - nagu aero. Ringid on mitmesugused - kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi - ja jälle null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde - jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale - ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null. Kas saate aru?
20090603
Vitruvian sphere
Nähtavasti on mu väiksed mentaalsed mängud astunud lingvistika vallast üle geomeetriasse.
Igastahes tahtsin ma teada, et kui ümbritseda keha keraga nii, et ainult käed-jalad ja pea jäävad kerast väljapoole, siis kuskohas peaks asuma selle kera keskpunkt. See on kuskil nabast veidi kõrgemal. Ah, teaksin ma vaid mingit meditsiinilist terminit selle punkti tähistamiseks.
20090602
juunipööre
Igal aastal toob mai viimane nädal ja juuni esimene mulle pistelisi elevuse laineid ja hetkelisi erkuseliblikaid kõhus. Ja seda kõige suvalisematel hetkedel ühegi näiva põhjuseta. Olen istunud mõnda aega laua taga ja õppinud ning siis võtan kätte sigareti ja hakkan tõusma, et minna rõdule - *flutterings*. See pole seotud ei soojade ilmadega ega minu sünnipäevaga. Mõte, et algab suvi, ei põhjusta seda iseenesest. See on minu enda keha ja mõistus, mis on 22 aastaga õppinud, et juunikuu toob kaasa muutusi mu elus. Muutused!
Varem tähendas see kolme kuud Abrukal elamist. See on tähendanud peaaegu nelja kuud Ameerikas elamist ja reisimisi igale poole, Venemaalt Taanini, või näiteks treeninglaagreid või tööd. Need muutused toimuvad ruumis, ajas kui ka atmosfääris, miljöös. 7ndas klassis käisime me ekskursioonil Peterburis, kus me kaks ööd mängisime hotellis hommikuni malet. See oli vapustav kogemus. Mõned jõid siis juba alkoholi, aga mul polnud veel seda vaja, ma olin joobes sellest tundest - see vabadus olla öö läbi üleval ja see imeline leid: seltskond kes suhtus malesse sama hullumeelselt kui minagi.
Areng ja kasv, tripid ja reisid ja olemised. Need suveleitsakud sosistavad meile muutustest. Keegi meist pole sügiseks enam seesama, kes ta on praegu.
Varem tähendas see kolme kuud Abrukal elamist. See on tähendanud peaaegu nelja kuud Ameerikas elamist ja reisimisi igale poole, Venemaalt Taanini, või näiteks treeninglaagreid või tööd. Need muutused toimuvad ruumis, ajas kui ka atmosfääris, miljöös. 7ndas klassis käisime me ekskursioonil Peterburis, kus me kaks ööd mängisime hotellis hommikuni malet. See oli vapustav kogemus. Mõned jõid siis juba alkoholi, aga mul polnud veel seda vaja, ma olin joobes sellest tundest - see vabadus olla öö läbi üleval ja see imeline leid: seltskond kes suhtus malesse sama hullumeelselt kui minagi.
Areng ja kasv, tripid ja reisid ja olemised. Need suveleitsakud sosistavad meile muutustest. Keegi meist pole sügiseks enam seesama, kes ta on praegu.
20090525
You hypocritical bastard!
Kodanlus - kapitalistide klass, kes on ühiskondliku tootmise vahendite omanikud.
Proletariaat - palgatööliste klass, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma.
Karl Marx oli filosoof, kes elatus oma kirjutistest ajalehtedes ja mujal. Seega oli tema peamiseks tootmisvahendiks tema enda mõistus, mille omanikuks ta ka ise kahtlemata oli. Teisisõnu oli Marx kapitalist, puhas kodanlane ju.
Proletariaat - palgatööliste klass, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma.
Karl Marx oli filosoof, kes elatus oma kirjutistest ajalehtedes ja mujal. Seega oli tema peamiseks tootmisvahendiks tema enda mõistus, mille omanikuks ta ka ise kahtlemata oli. Teisisõnu oli Marx kapitalist, puhas kodanlane ju.
20090520
letter (sacked)
Dear Reminder,
Your sloth-like behaviour within the last couple of weeks has upset many factions within our environment. Your lack of motivation and careless attitude has started to encumber our contract between the soul-user and parts of our digital and mechanic entities, on which our entire abstract concept of community is based on. Your performance has never shown any signs of improving above the minimum requirements and although the average performance of the user's personal memory-processing facilities are lagging behind your own, the latest conferences held in the screen-eye-mind streams have determined that your services are no longer required. Apparently, a notebook of paper is offering competition that You are unable to outpace. There is also the matter of new policies introduced by the elevated thought-processes of the upper management that put more emphasis on progress and high performance . In the light of all this, we see no other option but to dismiss you from your responsibilities. On this note, we bid you farewell and on behalf of the keyboard chip, co-programs of Microsoft and the user-spirit along with special warm well-wishes from Realtek AC97 Audio, we wish you good luck in finding other relationships of function.
Yours,
the maintenance inspection
Your sloth-like behaviour within the last couple of weeks has upset many factions within our environment. Your lack of motivation and careless attitude has started to encumber our contract between the soul-user and parts of our digital and mechanic entities, on which our entire abstract concept of community is based on. Your performance has never shown any signs of improving above the minimum requirements and although the average performance of the user's personal memory-processing facilities are lagging behind your own, the latest conferences held in the screen-eye-mind streams have determined that your services are no longer required. Apparently, a notebook of paper is offering competition that You are unable to outpace. There is also the matter of new policies introduced by the elevated thought-processes of the upper management that put more emphasis on progress and high performance . In the light of all this, we see no other option but to dismiss you from your responsibilities. On this note, we bid you farewell and on behalf of the keyboard chip, co-programs of Microsoft and the user-spirit along with special warm well-wishes from Realtek AC97 Audio, we wish you good luck in finding other relationships of function.
Yours,
the maintenance inspection
20090519
joonistame noolt
Vabandan kohe ette selle eest, et ma paint'is eriti osav pole. Kõik see jutt ei avaldu piltidena korrektselt, mõte jääb siiski teoreetilisele tasemele.
Niisiis, et teha korralikku noolt, on vaja kõigepealt tõmmata kolm võrdse pikkusega sirget - keskmine sirgjoones alla, see on noole tüvi, kaks äärmist kaldu, need on nooletipu ääred.
On üks äärmiselt kurb matemaatiline tõsiasi, et need kolm joont ei saa kunagi olema altpoolt võrdsel tasapinnal. Loomaks ideaalset joont ma leian, et see omadus oleks vajalik, ent nende kolme joone võrdne pikkus on siiski olulisem.
Meil on vaja ka välja mõelda, mis nurga all nooletipu ääred tüve suhtes joonestada. Nendevaheline nurk paneb paika, kui palju tüvi kahest äärest rohkem esile kipub. Mida väiksem nurk, seda vähem. Mida suurem, seda rohkem. Üleüldise tasakaalu nimel peab seega valima täpselt nende kesktee, 45 kraadi.
Lõpetuseks on vaja teha kaks võrdse pikkusega sirget veel juurde - üks ühendamaks nooletipu ääred omavahel, teine pikendamaks tüve normaalmõõtu. Järgides neid reegleid peaks teil joonestuma välja nool, mis paistab silmale täpselt õige olevat.
Niisiis, et teha korralikku noolt, on vaja kõigepealt tõmmata kolm võrdse pikkusega sirget - keskmine sirgjoones alla, see on noole tüvi, kaks äärmist kaldu, need on nooletipu ääred.On üks äärmiselt kurb matemaatiline tõsiasi, et need kolm joont ei saa kunagi olema altpoolt võrdsel tasapinnal. Loomaks ideaalset joont ma leian, et see omadus oleks vajalik, ent nende kolme joone võrdne pikkus on siiski olulisem.
Meil on vaja ka välja mõelda, mis nurga all nooletipu ääred tüve suhtes joonestada. Nendevaheline nurk paneb paika, kui palju tüvi kahest äärest rohkem esile kipub. Mida väiksem nurk, seda vähem. Mida suurem, seda rohkem. Üleüldise tasakaalu nimel peab seega valima täpselt nende kesktee, 45 kraadi.
Lõpetuseks on vaja teha kaks võrdse pikkusega sirget veel juurde - üks ühendamaks nooletipu ääred omavahel, teine pikendamaks tüve normaalmõõtu. Järgides neid reegleid peaks teil joonestuma välja nool, mis paistab silmale täpselt õige olevat.
20090516
head teed
Maie Rooneem Illi elas 1924st aastast tänavuse talveni. Tema tuhk maeti täna Tartusse, oma isa, ema ja vanavanemate kõrvale. Ta oli mu vanavanatädi.
Mis mul jäi kõrva sellest vähesest, millest temast räägiti minu kuuldes, oli ta väga rõõmsameelne inimene. Üks tema imelisi omadusi oli see, et ta kohtles kõiki võrdselt ja seda tõeliselt.
Füüsiliselt jääb inimesest maha nii vähe - selle võib kõik väiksesse auku panna. Alles jääb aga muudki. Nagu linnud õpivad elu jooksul teiste lindude laule, nii võtab ka inimene endasse enda lähedaste omadusi, tundeid, suhtumist. Sõprade puhul vähem, pere puhul rohkem, eriti veel 80 aasta jooksul. Nii jääb inimesest maha peale mälestuste ka tema enda omadusi teistesse inimestesse, imbudes neist edasi ka järgmistesse põlvedesse. Mu vanaema, ema ja tädi on küll rikkamad minust selles, mis puudutab Maie elurõõmu ja malbust, ent midagi sest on jõudnud läbi nende juba ka minuni ja mina pärandan seda veel edasigi.
Maie hing on juba uuel teel, ent meie hingedesse on ta jätnud jälje, täis head ja halba.
20090514
herilane on heli naer ja Hera lein
Ma räägin eesti keeles, sest nii mulle õpetati.
Laual on klaas veega, sest mul on väike janu.
Kapil lamab raamat lahti, see mulle kingiti.
Sees on pildil kolm poissi, väidetavalt sõbrad.
Ma ei teadnud, et mul Original Choice on sahtlis.
Ma keerutan toolil, sest mul on veidi igav.
Teised vaatavad Eurovisiooni raadioga, nad teevad seda alati.
Ehk teed sinagi?
...
Laual on klaas veega, sest mul on väike janu.
Kapil lamab raamat lahti, see mulle kingiti.
Sees on pildil kolm poissi, väidetavalt sõbrad.
Ma ei teadnud, et mul Original Choice on sahtlis.
Ma keerutan toolil, sest mul on veidi igav.
Teised vaatavad Eurovisiooni raadioga, nad teevad seda alati.
Ehk teed sinagi?
...
20090508
luuletus
Rõdul on mul lilled nüüd,
ei kuula nemad mind.
Kui laulan neile serenaadi,
ei vasta ükski neist.
Surnud lilled väga lillad,
elusad veel roosakad.
Kui pikalt neile peale naeran
surevad nad kiiremalt veits.
Vastik lill, ei hooli sa
sest, et ilusaks pean sind.
Nopiks sind ja kingiks ära,
teise mureks su jätaksin.
ei kuula nemad mind.
Kui laulan neile serenaadi,
ei vasta ükski neist.
Surnud lilled väga lillad,
elusad veel roosakad.
Kui pikalt neile peale naeran
surevad nad kiiremalt veits.
Vastik lill, ei hooli sa
sest, et ilusaks pean sind.
Nopiks sind ja kingiks ära,
teise mureks su jätaksin.
20090430
memoriaaltekst, WWII
Ma ei soovi saada
kasvupinnaks verelilledele.
Ma ei taha kummituslikult, kurvalt
seista sinel seljas
õuduspiltides oma poja unes.
kasvupinnaks verelilledele.
Ma ei taha kummituslikult, kurvalt
seista sinel seljas
õuduspiltides oma poja unes.
20090428
Östenfrukt
sel lühikesel ööl nägin ma pikka und. ma koristasin oma tuba, meelt ja südant. tuba oli mul päris sassis ja pimedavõitu, täis igasugu sodi (justkui polekski uni). põrand oli täis erinevaid lehti, ma korjasin need kokku. neid lehti seades korrastasin oma mõtteid ja panin ühte virna nii mõnedki erinevatel aegadel tekkinud mõttekäigud. siis panin need kappi. peale nende korjasin maast ka kõik mustaksläinud riided/emotsioonid ja viskasin need pesukasti. vanadelt sõprade poolt kingitud nipsasjadelt puhusin pealt tolmu. voodi tegin samuti üles - see jäi õnneks iseendaks. toas olid ka mõned lilled, aga need ei paistnud kastmist vajavat.
tabasin end mõttelt, et see koristamine on väga hea ja leidsin peas koheselt kümme asja veel, mida võiks korda teha. aga sinna see uni siis jäi.
*Teil pole süsteemiaja muutmiseks õiget õigusetaset.*
tabasin end mõttelt, et see koristamine on väga hea ja leidsin peas koheselt kümme asja veel, mida võiks korda teha. aga sinna see uni siis jäi.
*Teil pole süsteemiaja muutmiseks õiget õigusetaset.*
20090427
uimane (nurr300)
ebakindlust võis aimata mänglemas ta naeratusel kui ta seisis seal majaka tipus.
mis ta nüüd tegi?
ABBA on soe ja hapnikurikas vesi mu närvisoontes. mõnikord
nägin Reimot enne, ta tabas mind valel hetkel. olin liialt keskendunud veepudeli hankimisele ja siis ta juba oligi läinud, edasi.
Look at all those people! Did they really all come here just to see all those people walking in the park on a sunny Saturday afternoon?
mine magama, pelle
mis ta nüüd tegi?
ABBA on soe ja hapnikurikas vesi mu närvisoontes. mõnikord
nägin Reimot enne, ta tabas mind valel hetkel. olin liialt keskendunud veepudeli hankimisele ja siis ta juba oligi läinud, edasi.
Look at all those people! Did they really all come here just to see all those people walking in the park on a sunny Saturday afternoon?
mine magama, pelle
20090420
indulging in over-analyzing, expecting you to join in.
* Kaua veel?
- Kannata.
* Kaua veel?
- Kannata!
* Ma ei taha kannatada...
Pride - to desire the acknowledgement of one's worth by others.
Vanity - to desire the admiration of one's features, great or small, by others.
X - to desire the approval of one's inner being and character by others.
what could X be called? and where would it stand? if virtuous (and not sinful) pride is right and vanity is left, would X be on the middle ground? or, where pride is East and vanity is West, is X considered to be South rather than North (up, like right, is good/virtuous/right)? and then, what would the fourth component be?
and what, exactly, is the centre?
20090418
Kõrbse küla, täpsemalt (väidetavalt)
ma lähen Neerutile.
ma lähengi tõesti Neerutile.
juba tunni aja pärast ehk olen ma autos ja me liigume sinnapoole.
me läheme ära Neerutile.
ma lähengi tõesti Neerutile.
juba tunni aja pärast ehk olen ma autos ja me liigume sinnapoole.
me läheme ära Neerutile.
20090416
mis on jõukus?
Jõukus on ergas vaim, mis toob hingele rõõmu.
Jõukus on lai perekond juba ses vanuses, kus sa mõistad sugulaste väärtust ja seda, et me ise loome oma sugukonda edasi.
Jõukus on meeldiv elamine linnas ja talu maal, kuhu vajaduse korral ära kaduda.
Jõukus on sõpruskond, kes valmis laenama abikätt ja vestluskeelt.
Jõukus on raamatukogu ja maailmakaardid seinal, mis suuteline rahuldama teadmistejanu igal päeval.
Jõukus on vaba aeg, mida leiad nende ülemiste vahelt puhkamiseks üksinda.
...ja selle jõukuseni jõudmine ongi ju inimese elutöö.
Jõukus on lai perekond juba ses vanuses, kus sa mõistad sugulaste väärtust ja seda, et me ise loome oma sugukonda edasi.
Jõukus on meeldiv elamine linnas ja talu maal, kuhu vajaduse korral ära kaduda.
Jõukus on sõpruskond, kes valmis laenama abikätt ja vestluskeelt.
Jõukus on raamatukogu ja maailmakaardid seinal, mis suuteline rahuldama teadmistejanu igal päeval.
Jõukus on vaba aeg, mida leiad nende ülemiste vahelt puhkamiseks üksinda.
...ja selle jõukuseni jõudmine ongi ju inimese elutöö.
20090413
wish I could write better...
They had all gotten together by chance, and now they were playing a game. There was Bree and there was Tame, along with them both Bonte and Napi and Jordan and Louard and Bundileé. It was a sunny and dry summer-day and they were running on a wide, dusty road where once the young master Copperfield had walked. A few days has passed since then, an old lady, whose small cottage stood a hundred yards to the North, would say. Troubled did he look, she'd say, yet hope was gleaming from his walk and in his composure; so youthful, such pleasance!
Somehow – I don't know why – the group had gotten hold of a laser-armed borderpost. It was not at all tall and if its metal casting would not have shined in the afternoon sun, a casual observer would have thought it a simple wooden post, waiting for its master to cover it in wires to connect with other posts to form a fence. Yet here it stood, in the middle of the road: cold and calm, mercilessly complicated, militaristic to the iron-bone.
The game they played was simple enough. Everybody danced around the post, but you must not step off the road. They could swirl and jump and laugh and prance, but walking slowly was not allowed. Taking turns, one would find a small rock or stone and throw it at the post. It did not matter whether he hit it or not (although Louard found great pleasure in hearing the metallic *ping* every time it did), for the post would play back. In the direction of the rock, a purple beam of light would fly. That beam looked so silly and so quick that it delighted the crowd. They danced around it, jumped over it and tried not to get hit. It all seemed so gay and fun, hours seemed to pass.
But then a shocking thing occurred and Bundileé – the youngest of the seven – could not jump high enough to flee the laser's beam. A loud PUFF! stopped everyone. They looked for their fellow friend, but nothing of him had remained. Bundileé had ceased to be.
Bree had on his face a doubtful, confused smile. Tame was soon laughing aloud. Bonte and Napi both looked around and into the sky, but found nothing but a lovely little cloud. Jordan weeped a little bit, for she was normal enough to be compassionate. Louard was at awe and his eyes could not leave the silver-gilded laserpost.
It was then they heard a mighty THUD! and from behind them came the Ram-Rod. He was not a pretty little creature, but a beast, whose little heart was as ugly as his face. And that is because he didn't have a face; he did not have a head, at all. He had a large, large belly-body and where normally you would find a navel, he had a gigantic mouth. Instead of nipples, he had eyes and on his shoulders stood two ears. He had no legs and he did have arms. So that he could move, he sat on an old rusty carriage. In his mighty right hand, he had a great wooden stick with big pointy teeth at the top. He would crash the teeth into the ground and then pull his carriage with the stick. He was angry, he was cruel, and he was hungry to meet the acquaintances new...
vb veel järgneb
Somehow – I don't know why – the group had gotten hold of a laser-armed borderpost. It was not at all tall and if its metal casting would not have shined in the afternoon sun, a casual observer would have thought it a simple wooden post, waiting for its master to cover it in wires to connect with other posts to form a fence. Yet here it stood, in the middle of the road: cold and calm, mercilessly complicated, militaristic to the iron-bone.
The game they played was simple enough. Everybody danced around the post, but you must not step off the road. They could swirl and jump and laugh and prance, but walking slowly was not allowed. Taking turns, one would find a small rock or stone and throw it at the post. It did not matter whether he hit it or not (although Louard found great pleasure in hearing the metallic *ping* every time it did), for the post would play back. In the direction of the rock, a purple beam of light would fly. That beam looked so silly and so quick that it delighted the crowd. They danced around it, jumped over it and tried not to get hit. It all seemed so gay and fun, hours seemed to pass.
But then a shocking thing occurred and Bundileé – the youngest of the seven – could not jump high enough to flee the laser's beam. A loud PUFF! stopped everyone. They looked for their fellow friend, but nothing of him had remained. Bundileé had ceased to be.
Bree had on his face a doubtful, confused smile. Tame was soon laughing aloud. Bonte and Napi both looked around and into the sky, but found nothing but a lovely little cloud. Jordan weeped a little bit, for she was normal enough to be compassionate. Louard was at awe and his eyes could not leave the silver-gilded laserpost.
It was then they heard a mighty THUD! and from behind them came the Ram-Rod. He was not a pretty little creature, but a beast, whose little heart was as ugly as his face. And that is because he didn't have a face; he did not have a head, at all. He had a large, large belly-body and where normally you would find a navel, he had a gigantic mouth. Instead of nipples, he had eyes and on his shoulders stood two ears. He had no legs and he did have arms. So that he could move, he sat on an old rusty carriage. In his mighty right hand, he had a great wooden stick with big pointy teeth at the top. He would crash the teeth into the ground and then pull his carriage with the stick. He was angry, he was cruel, and he was hungry to meet the acquaintances new...
vb veel järgneb
20090411
20090408
luuletus
Räägi mulle sellest mis sa eile õhtul tegid,
kus sa päeval ringi liikusid
ja mis kell sa hommikul silmi avades päikest jälle nägid.
Räägi mulle miks sa panid selga selle särgi;
kas see hele-valge juhtus lihtsalt niisama kätte
või su meeleolu tundis lausa vajadust ta järgi.
Räägi mulle sellest, mitu suve maal sa veetsid,
kus küll olid sinu meeliskohad igavusehetkel
ja mis tunne oli sügisel kui kooli jälle veeti
sind.
Räägi mulle, milline sa tahad olla vanalt,
mitu lastelast sa enda ümber jooksmas näha vajad
ja kui suur peaks olema su lilleaed ja peenramaa
ja kas kartuleid siis kasvataksid ka?
Räägi mulle, mis on olnud sinu suured mured,
kust sa kõige enam leiad rõõmu,
kas neid väheneb või suureneb kui sinu juurde tulen.
Räägi mulle seda, mis sul meeldib mulle öelda,
olgu nali või ka etteheide, vahemärkus juures
ma armastan su häält, su sõnu,
tundeid mida valdad.
kus sa päeval ringi liikusid
ja mis kell sa hommikul silmi avades päikest jälle nägid.
Räägi mulle miks sa panid selga selle särgi;
kas see hele-valge juhtus lihtsalt niisama kätte
või su meeleolu tundis lausa vajadust ta järgi.
Räägi mulle sellest, mitu suve maal sa veetsid,
kus küll olid sinu meeliskohad igavusehetkel
ja mis tunne oli sügisel kui kooli jälle veeti
sind.
Räägi mulle, milline sa tahad olla vanalt,
mitu lastelast sa enda ümber jooksmas näha vajad
ja kui suur peaks olema su lilleaed ja peenramaa
ja kas kartuleid siis kasvataksid ka?
Räägi mulle, mis on olnud sinu suured mured,
kust sa kõige enam leiad rõõmu,
kas neid väheneb või suureneb kui sinu juurde tulen.
Räägi mulle seda, mis sul meeldib mulle öelda,
olgu nali või ka etteheide, vahemärkus juures
ma armastan su häält, su sõnu,
tundeid mida valdad.
(03:08)
20090407
harbor
Kui päevade kaupa ma mõtlen vaid sulle
siis tean see on needus ja armastus ka
(quote)
I feel as if I am being stretched in age, growing younger and older at the same time.
ma tahaksin minna mõne (evil) hüpnotiseerija juurde. ta viiks mind transiga sügavale oma alateadvuse sisse et siis mind seal ärkvele tuua. see oleks ehk mingitmoodi sarnane teadlikult unes olemisega, ainult et kontakt oma sügavustega oleks palju lähedasem. mul poleks keha ega kindlat visuaalset kujutust. samas saaksin tutvuda kõigega, mis minusse on peitunud - lapsepõlve tunnetused, peidetud emotsioonid, ihade ja tungide lätted, oma kujutlusvõime erinevad nurgad ja neist kiirguvad ideed. ei tea, vb on see liiga ohtlik.
siis tean see on needus ja armastus ka
(quote)
I feel as if I am being stretched in age, growing younger and older at the same time.
ma tahaksin minna mõne (evil) hüpnotiseerija juurde. ta viiks mind transiga sügavale oma alateadvuse sisse et siis mind seal ärkvele tuua. see oleks ehk mingitmoodi sarnane teadlikult unes olemisega, ainult et kontakt oma sügavustega oleks palju lähedasem. mul poleks keha ega kindlat visuaalset kujutust. samas saaksin tutvuda kõigega, mis minusse on peitunud - lapsepõlve tunnetused, peidetud emotsioonid, ihade ja tungide lätted, oma kujutlusvõime erinevad nurgad ja neist kiirguvad ideed. ei tea, vb on see liiga ohtlik.
20090403
mida lauset
His sense of her inferiority - of its being a degragation - of the family obstacles which judgment had always opposed to inclination, were dwelt on with a warmth which seemed due to the consequence he was wounding, but was very unlikely to recommend his suit.
I love this language!
I love this language!
20090401
täna seminaris, harjutuses
The use of the underlined word in the sentence below is ambiguous. Provide alternatives to show possible differences in meaning.
Helen is very fair.
- She is always honest and just.
- Her skin is white as milk.
- She is elegant and beautiful.
Helen is very fair.
- She is always honest and just.
- Her skin is white as milk.
- She is elegant and beautiful.
elusioon
eile Tai-Ji'd tehes ei näinud ma oma meeltes punast palli. see oli hoopis kollane ja sügavtäiuslik päike. and I couldn't help but think and think and think about that makes me...
printsiip - ürgalus. arche. trimurti. jumal. alge. atmani põliskodu. eksistents.
Seda ei saa inimhing ja -vaim iial mõistma, ent arusaamise tükikesi on See oma mustritesse ju peitnud. mul tuli silme ette niivõrd ilus kujutlus.
See ongi justkui päike süsteemi keskel ja meie kõik väiksed, väiksed tükikesed ruumis ringi keerlemas, võtmas vastu õhukesi kiirgusevoole. jõudes lähemale atman kui tükike ka suureneb. ent päikest ei saa kummardada. selle asemel me aga näeme kuud ja sellelt peegeldub Selle valgus ja ta näeb välja ka nagu päike. nii me nimetame teda jehoovaks ja allah'ks ja zeusiks ja jah'ks. enamuse ajast on kuu vaatamine lihtsalt romantiline tegevus, pealegi ka see aitab meil ägedamalt keerelda. lihtsalt vahepeal võib tulla Päikesevarjutus...
printsiip - ürgalus. arche. trimurti. jumal. alge. atmani põliskodu. eksistents.
Seda ei saa inimhing ja -vaim iial mõistma, ent arusaamise tükikesi on See oma mustritesse ju peitnud. mul tuli silme ette niivõrd ilus kujutlus.
See ongi justkui päike süsteemi keskel ja meie kõik väiksed, väiksed tükikesed ruumis ringi keerlemas, võtmas vastu õhukesi kiirgusevoole. jõudes lähemale atman kui tükike ka suureneb. ent päikest ei saa kummardada. selle asemel me aga näeme kuud ja sellelt peegeldub Selle valgus ja ta näeb välja ka nagu päike. nii me nimetame teda jehoovaks ja allah'ks ja zeusiks ja jah'ks. enamuse ajast on kuu vaatamine lihtsalt romantiline tegevus, pealegi ka see aitab meil ägedamalt keerelda. lihtsalt vahepeal võib tulla Päikesevarjutus...
20090323
vvj
Absurdiinimese peamiseks vooruseks on lahtiütlemine jumalatest. Sisyphos, Oidipus, don Juan ja teised absurdikangelased kõik käitusid jumalatele tähelepanu pööramata. Jumalatepoolne reaktsioon aga tõi neile vaid kannatusi, millest nad tegelikkuses samuti võitu said. Nende võit seisnes tõdemuses, et kõik kannatused on inimeste omavaheline probleem ning lahendama peame seda isekeskis, jättes kõrvale jumalad. See aga pole vaid absurdi- ja olevikuinimese omadus.
Palju suurem on aga surma küsimus. Absurdiinimese peamiseks koormaks ja tegutsemisimpulsiks on just nimelt surma absurd, eelkõige selle lõplikkus. Ta on eemale jätnud surmajärgse elu võimalused ning võtnud omaks tõdemuse, et tema eksistents kaob surmaga - see teeb temast olevikuinimese, kelle ainus väärtus seisneb antud ajahetkes. Ent ka see omadus pole ainulaadne.
Igavikuinimene saab lahti öelda jumalatest ning elada sama puhtalt hetkes, erinev on vaid atmosfäär. Temal on aga lisaks ka hasartmängu võimalus. Olevikuinimese kogupanus on suunatud väljapoole mängulauda, sest tema jaoks võidab maja alati. Igavikuinimene aga saab teha lisaks veel mängulauale panuse. Kui ta kaotab, ei erine ta olevikuinimesest karvavõrdki - olematuses puudub kahetsus. Kui aga juhtumisi tema panus peaks võitma... Jackpot! Sest just nimelt sellega on siin tegu - hasartmänguga.
Absurdiinimene jõuab oma meeleseisundisse läbi tõdemuse, et välismaailm jääbki inimmõistusele hoomamatuks ning õiget mõtet-seletust ei oska ta sellele kunagi leida. Selles positsioonis jääb Camus kaitsma seda lõhet, mis jääb subjektiivse ja tõelise maailma vahele ning üritab seda surmatunnini säilitada. Ent see tähendab ka, et surmajärgsuse küsimus pole midagi muud kui valik. Olevikuinimene valib surma absurdi, millega ta vabatahtlikult nõustub kandma suurt koormat - imetlusväärselt julge tegu. Sellegipoolest on tegu valikuga, nagu seda teeb ka igavikuinimene. Valik muidugi pole täiesti vabatahtlik - selle määrab indiviidi ratsionaal-filosoofilise mõtteviisi struktuur ja loogika suunamine. Ja peab veel märkima, et siin me räägime vaid inimestest, kelle valikuga kaasneb filosoofiline usk, mitte religioosne usk. Minu teadlik valik on igaviku oma, puhtalt selle hasartmängu võimaluse tõttu.
Sellega ei kannata ei olevikelu kvantiteet ega kvaliteet. Me oleme jõudnud kaugemale traditsioonilisest kristlikust arusaamast, kus kogu elujõu panus on suunatud mängulauale ning elu ongi kannatus, millega teenitakse koht Paradiisis.
Oluline erinevus tuleb aga välja väärtuste küsimuses, kus olevikuinimesel on kindel eelis. Tema surma absurdi argument aitab riisuda väärtuse kõigelt, olgu selleks perekond, armastus, Tõde, traditsioon, viisakus vm (nagu seda on illustreeritud "Võõras"). Taolise metoodika suurimaks vooruseks on see, et ta ei jõua kunagi nihilismi - selle asemel on teatud sorti ükskõiksus ja lausa taoistlik 'see on nagu ta on' mentaliteet. Igavikuinimesel siiski puudub taoline kontakt absurdiga, et seda rakendada. Palju suurem on hoopis oht neid väärtusi veel enam võimendada. Olevikuinimesel pole vajadust ennast seletada, igavikuinimene peab aga vastama küsimusele: miks üldse üritada hävitada erinevaid väärtuseid? Ehk on vastuseks: et leida üles see üks, mis on hävimatu. Ent kas siis ka absurdiinimesele jääb mingisugune väärtus püsima? Nii sügavalt ma seda raamatut siiski ei mõistnud...
Palju suurem on aga surma küsimus. Absurdiinimese peamiseks koormaks ja tegutsemisimpulsiks on just nimelt surma absurd, eelkõige selle lõplikkus. Ta on eemale jätnud surmajärgse elu võimalused ning võtnud omaks tõdemuse, et tema eksistents kaob surmaga - see teeb temast olevikuinimese, kelle ainus väärtus seisneb antud ajahetkes. Ent ka see omadus pole ainulaadne.
Igavikuinimene saab lahti öelda jumalatest ning elada sama puhtalt hetkes, erinev on vaid atmosfäär. Temal on aga lisaks ka hasartmängu võimalus. Olevikuinimese kogupanus on suunatud väljapoole mängulauda, sest tema jaoks võidab maja alati. Igavikuinimene aga saab teha lisaks veel mängulauale panuse. Kui ta kaotab, ei erine ta olevikuinimesest karvavõrdki - olematuses puudub kahetsus. Kui aga juhtumisi tema panus peaks võitma... Jackpot! Sest just nimelt sellega on siin tegu - hasartmänguga.
Absurdiinimene jõuab oma meeleseisundisse läbi tõdemuse, et välismaailm jääbki inimmõistusele hoomamatuks ning õiget mõtet-seletust ei oska ta sellele kunagi leida. Selles positsioonis jääb Camus kaitsma seda lõhet, mis jääb subjektiivse ja tõelise maailma vahele ning üritab seda surmatunnini säilitada. Ent see tähendab ka, et surmajärgsuse küsimus pole midagi muud kui valik. Olevikuinimene valib surma absurdi, millega ta vabatahtlikult nõustub kandma suurt koormat - imetlusväärselt julge tegu. Sellegipoolest on tegu valikuga, nagu seda teeb ka igavikuinimene. Valik muidugi pole täiesti vabatahtlik - selle määrab indiviidi ratsionaal-filosoofilise mõtteviisi struktuur ja loogika suunamine. Ja peab veel märkima, et siin me räägime vaid inimestest, kelle valikuga kaasneb filosoofiline usk, mitte religioosne usk. Minu teadlik valik on igaviku oma, puhtalt selle hasartmängu võimaluse tõttu.
Sellega ei kannata ei olevikelu kvantiteet ega kvaliteet. Me oleme jõudnud kaugemale traditsioonilisest kristlikust arusaamast, kus kogu elujõu panus on suunatud mängulauale ning elu ongi kannatus, millega teenitakse koht Paradiisis.
Oluline erinevus tuleb aga välja väärtuste küsimuses, kus olevikuinimesel on kindel eelis. Tema surma absurdi argument aitab riisuda väärtuse kõigelt, olgu selleks perekond, armastus, Tõde, traditsioon, viisakus vm (nagu seda on illustreeritud "Võõras"). Taolise metoodika suurimaks vooruseks on see, et ta ei jõua kunagi nihilismi - selle asemel on teatud sorti ükskõiksus ja lausa taoistlik 'see on nagu ta on' mentaliteet. Igavikuinimesel siiski puudub taoline kontakt absurdiga, et seda rakendada. Palju suurem on hoopis oht neid väärtusi veel enam võimendada. Olevikuinimesel pole vajadust ennast seletada, igavikuinimene peab aga vastama küsimusele: miks üldse üritada hävitada erinevaid väärtuseid? Ehk on vastuseks: et leida üles see üks, mis on hävimatu. Ent kas siis ka absurdiinimesele jääb mingisugune väärtus püsima? Nii sügavalt ma seda raamatut siiski ei mõistnud...
20090322
wake up, mr. Green!
"...This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies."
Sometimes when I'm bored, I go to the kitchen and open up a cupboard. I'll take out our box of O'Boy cocoa powder and shake it for just a little while. And when I open the box, out comes Chocolate Smoke. It's the perfect smoke - you can see it, you can smell it - you can even lick it and taste it.
Sometimes when I'm bored, I go to the kitchen and open up a cupboard. I'll take out our box of O'Boy cocoa powder and shake it for just a little while. And when I open the box, out comes Chocolate Smoke. It's the perfect smoke - you can see it, you can smell it - you can even lick it and taste it.
20090320
13.43
Kevade astus me aeda
ja nüüd rahulikult ja hoolikalt on valmistamas oma aset.
Tänaval on juba lendlevat liiva nähtud!
which way is Heaven, which way is Hell? Majake 7-aastastele:
ülakorrusel on
HAMBARAVI
keldris on
RÜBLIK
mänguasjapood
ja nüüd rahulikult ja hoolikalt on valmistamas oma aset.
Tänaval on juba lendlevat liiva nähtud!
which way is Heaven, which way is Hell? Majake 7-aastastele:
ülakorrusel on
HAMBARAVI
keldris on
RÜBLIK
mänguasjapood
20090319
Neljapäev, 19.
Stephen King on juba seletanud, miks ja kuidas just 19 on kõige maagilisem number.
Ja täis on saanud kuu. See kõik tundub nii värske ja uskumatu! et saaks nii palju aega juba mööduda. I'm light-struck.
Ja täis on saanud kuu. See kõik tundub nii värske ja uskumatu! et saaks nii palju aega juba mööduda. I'm light-struck.
Earth, stream and tree encircled by sea
Waves sweep the sand from my island.
My sunsets fade.
Field and glade wait only for rain
Grain after grain love erodes my
High weathered walls which fend off the tide
Cradle the wind
To my island.
Gaund granite climbs where gulls wheel and glide
Mournfully glide o'er my island.
My dawn bride's veil, damp and pale,
Dissolves in the sun.
Love's web is spun - cats prowl, mice run,
Wreathe snatch-hand briars where owls know my eyes
Violet skies
Touch my island,
touch me.
Beneath the wind turned wave
Infinite peace
Islands join hands
'Neathe heaven's sea.
Dark harbour quays like fingers of stone
Hungrily reach from my island.
Clutch sailor's words - pearls and gourds
Are strewn on my shore.
Equal in love, bound in circles.
Earth, stream and tree return to the sea
Waves sweep the sand from my island,
from me.
Waves sweep the sand from my island.
My sunsets fade.
Field and glade wait only for rain
Grain after grain love erodes my
High weathered walls which fend off the tide
Cradle the wind
To my island.
Gaund granite climbs where gulls wheel and glide
Mournfully glide o'er my island.
My dawn bride's veil, damp and pale,
Dissolves in the sun.
Love's web is spun - cats prowl, mice run,
Wreathe snatch-hand briars where owls know my eyes
Violet skies
Touch my island,
touch me.
Beneath the wind turned wave
Infinite peace
Islands join hands
'Neathe heaven's sea.
Dark harbour quays like fingers of stone
Hungrily reach from my island.
Clutch sailor's words - pearls and gourds
Are strewn on my shore.
Equal in love, bound in circles.
Earth, stream and tree return to the sea
Waves sweep the sand from my island,
from me.
-King Crimson
20090318
Mis on Justament?
"Muusikaline teenindamine kuues isikus."
- Indrek Kalda (viiul)
"Oo kaunis aeg, on..."
- Tiit Kevad (trummid Sabian & Tama)
"Väga optimistlik kollektiiv, kellega võiks mõtlematult luurele minna, aga mis puutub muusikasse, siis vabariigi ainus ansambel, kes ainult ei mängi tantsuks vaid ka räägib."
- Ants V. Karu (elektrikitarr) / Fix'is ja teistes bändides Viktor Vassiljev
"See on tegevus, milleta ei kujutaks oma praegust eksisteerimist ettegi."
- Jansa (laul, kitarr)
"Varsti juba kakskümmend aastat, kuidas nad küll viitsivad?"
"Hmm... Sa peaksid ise mõned aastad selles bändis mängima, küll siis saad aru."
- Kaido Soobik (bass)
"Kui oled pea kakskümmend aastat abielus olnud ei hakka sa ju ometi oma kaasat avalikkuse ees arvustama, ütled vaid: "Hää, et eluvaim sees."
Nõnda on minul Justaga."
- Toomas Lunge (klahvpillid, laul)
Tarmukas Justament on suutnud üle elada ajad, mil neile küll vägisi, küll sõbramehe poolest üritati kaela riputada kantribändi silti. Õnneks või paraku ei sobi neile kanda ka ükski muu sildike ning au ja uhkusega võivad Justamendi härrased hääle väärikalt puhtaks köhatada ja meile kõigile otse silma vaadates öelda, et nemad on lihtsalt üks aus eesti bänd.
Nad laulavad ju eesti keeles - põhiliselt - ja eesti asjast. Nõnda, et inimesed aru saavad. Ning see loeb. Kivitänavad ja ööklubid Justamendile ei sobi. Mitte ka pangavestibüül või täisvalguses kontserdisaal, kus istuvad kivinägudega daamid ja härrad. Nende publik on Mari ja Anu, Juss ja Mart, kes jaanipäeval või rahvamajas hoogsalt lustida vihuvad ja elust suurt rõõmu tunnevad. See on suur asi Suur Eesti Asi, kui omavahel öelda, ja täpsustada, et tegemist on elujaatava hüüatusega Justament!
- Indrek Kalda (viiul)
"Oo kaunis aeg, on..."
- Tiit Kevad (trummid Sabian & Tama)
"Väga optimistlik kollektiiv, kellega võiks mõtlematult luurele minna, aga mis puutub muusikasse, siis vabariigi ainus ansambel, kes ainult ei mängi tantsuks vaid ka räägib."
- Ants V. Karu (elektrikitarr) / Fix'is ja teistes bändides Viktor Vassiljev
"See on tegevus, milleta ei kujutaks oma praegust eksisteerimist ettegi."
- Jansa (laul, kitarr)
"Varsti juba kakskümmend aastat, kuidas nad küll viitsivad?"
"Hmm... Sa peaksid ise mõned aastad selles bändis mängima, küll siis saad aru."
- Kaido Soobik (bass)
"Kui oled pea kakskümmend aastat abielus olnud ei hakka sa ju ometi oma kaasat avalikkuse ees arvustama, ütled vaid: "Hää, et eluvaim sees."
Nõnda on minul Justaga."
- Toomas Lunge (klahvpillid, laul)
Tarmukas Justament on suutnud üle elada ajad, mil neile küll vägisi, küll sõbramehe poolest üritati kaela riputada kantribändi silti. Õnneks või paraku ei sobi neile kanda ka ükski muu sildike ning au ja uhkusega võivad Justamendi härrased hääle väärikalt puhtaks köhatada ja meile kõigile otse silma vaadates öelda, et nemad on lihtsalt üks aus eesti bänd.
Nad laulavad ju eesti keeles - põhiliselt - ja eesti asjast. Nõnda, et inimesed aru saavad. Ning see loeb. Kivitänavad ja ööklubid Justamendile ei sobi. Mitte ka pangavestibüül või täisvalguses kontserdisaal, kus istuvad kivinägudega daamid ja härrad. Nende publik on Mari ja Anu, Juss ja Mart, kes jaanipäeval või rahvamajas hoogsalt lustida vihuvad ja elust suurt rõõmu tunnevad. See on suur asi Suur Eesti Asi, kui omavahel öelda, ja täpsustada, et tegemist on elujaatava hüüatusega Justament!
(2000)
20090316
Kingi mulle kinopilet
Kingi mulle kinopilet,
anna akna taga vilet
vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi,
pargis meid ei passi keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu - meil on kommituutu,
teepeal seda me ei puutu,
annan kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku,
ära karda, anna käsi,
võta komm, kuid VAIKSELT näsi.
-Hando Runnel
Loengu lõppedes liikusin mööda Raatuse tänava ramp'i üles kaitseressurside ametisse, kickflip. Siis ramp'ist alla tagasi. Silla ees peatas mu trendikas noormees, kes pistis pihku flaieri ja seletas veidi reedel toimuvast kristlike bändide kontserdist Salemi kirikus, frontside manual. Silla peal tahtis üks väike tüdruk mind peatada sama flaieriga, ollie. Siis väiksest tõusust dekanaati, mis hakkab tööle alles poole tunni pärast. Dammit, tulen siis homme, heelflip. Siis teisest ramp'ist üles ja raamatukokku Taavi luulekogu tagasi viima, 540. Ja sealt edasi liuelda Vaba tänava suunas. Keerates tubakat astub tuppa Johannes D, öeldes: "Smoking gills."
Kuskil Karlovas luusib ringi üks ärakaranud tuhkur. Seda ma ei ütle selleks, et Allar ja Veli võiksid õhupüssiga jalutuskäike teha - leidjale on peale armsa looma hoidmise ka vaevatasu määratud. The hunt is on...
20090315
20090313
I looked little bottle
(Vale)egot endale teadvustades ei pääse veel selle mõju alt. Siiski pole sel suurt tähtsust, kõik otsused ja teod sünnivad sisemise olemuse initsiatiivil. ?
Eetika-alane küsimus (think of HoMaM):
Kui ingel kohtab lahinguväljal, vastaspoolel, iseenda animeeritud laipa, mis ta siis selle kehaga teeb?
Eetika-alane küsimus (think of HoMaM):
Kui ingel kohtab lahinguväljal, vastaspoolel, iseenda animeeritud laipa, mis ta siis selle kehaga teeb?
20090312
whatever terms you on
Aja jooksul koguneb mõningasi ajatuid teadmisi. ja kõige rõõmustavamad on need hetked, mil teadvusesse jõuab läbi mingi kogemuse selle teadmise aimus, tunne. Seejärel paari päeva jooksul, lugedes 300 aastat vana kirjandusteost, avastad sealt just selle tarkuse täpse sõnastuse ja kõik jõuab pärale :)
Soovitan kogu oma südame soojusega vaadata selle nädala QI osa, sest see on vist kõige eredam episood kõigist.
QI, season F, episode 11. Teemaks on see nädal Film
regular panelist: Alan Davies
guest panelists: David Mitchell, John Session, Emma Thompson.
See nädal toimusid TÜ üliõpilasesinduse valimised. Mina etendasin selle käigus selle rahvastiku osa rolli, kelle tõttu demokraatia ei saagi kunagi toimima. Otsene huvi mul puudus ning keda valida, sellest polnud mul ka aimu. Õnneks kaks kena neiut aitasid mind, tutvustades erinevaid kandidaate. Valisin Maria Nikulina, sest ta on esinduses juba aasta olnud, seega kogenud. Pealegi on tema hobiks klaveri mängimine. Poleks mind aidatud, oleks minu kandidaadiks saanud Kaarel Koosapoeg lihtsalt oma naljaka nime pärast. Aga ta töötab Atlantises baarmenina ja see kuidagi lükkas mind veits tast eemale.
Soovitan kogu oma südame soojusega vaadata selle nädala QI osa, sest see on vist kõige eredam episood kõigist.
QI, season F, episode 11. Teemaks on see nädal Film
regular panelist: Alan Davies
guest panelists: David Mitchell, John Session, Emma Thompson.
See nädal toimusid TÜ üliõpilasesinduse valimised. Mina etendasin selle käigus selle rahvastiku osa rolli, kelle tõttu demokraatia ei saagi kunagi toimima. Otsene huvi mul puudus ning keda valida, sellest polnud mul ka aimu. Õnneks kaks kena neiut aitasid mind, tutvustades erinevaid kandidaate. Valisin Maria Nikulina, sest ta on esinduses juba aasta olnud, seega kogenud. Pealegi on tema hobiks klaveri mängimine. Poleks mind aidatud, oleks minu kandidaadiks saanud Kaarel Koosapoeg lihtsalt oma naljaka nime pärast. Aga ta töötab Atlantises baarmenina ja see kuidagi lükkas mind veits tast eemale.
20090311
dual class membership
Vasta valgust varju sisse vajub,
peituma pimedusse peab.
Karjub, kajab kaugele
teisele tema tervitus.
Ah, the plain, old, comfortable inactivity. That warm numbness we get once we've turned away from our responsibility to function fully. Some, then, turn to TV. Others surf the web. Reading is too much a burden, radio is not enough. But noise is everpresent, with melodies and sounds. Don't we love it so? Don't we hate it all - in ourselves, in our friends, in our lovers, in our minds?
It's what I am ashamed of - to enjoy such a state where no real change occurs. It offers us a peaceful way to rest from life and gain nothing. When we are awakened, the world seems colder. all of a sudden, you need to do something, you need to contribute. It's just as bad as heroin, yet we linger on again and again.
peituma pimedusse peab.
Karjub, kajab kaugele
teisele tema tervitus.
Ah, the plain, old, comfortable inactivity. That warm numbness we get once we've turned away from our responsibility to function fully. Some, then, turn to TV. Others surf the web. Reading is too much a burden, radio is not enough. But noise is everpresent, with melodies and sounds. Don't we love it so? Don't we hate it all - in ourselves, in our friends, in our lovers, in our minds?
It's what I am ashamed of - to enjoy such a state where no real change occurs. It offers us a peaceful way to rest from life and gain nothing. When we are awakened, the world seems colder. all of a sudden, you need to do something, you need to contribute. It's just as bad as heroin, yet we linger on again and again.
palvetagem
Tulgu erkus minu peale, olgu igavesti minuga mänglev armastus. Endasse ootan torme ja päikest, las nad mõlemad mu südant kiirita. Las ma kasvan selles tundes ja ürita piire kombata, leidku ma jõudu kasvada veel. Hoidku hinge harmoonia, ärgu ma tülitse iseendas. Olgu mul taiplikkust enda hingeteel rännates. Et ma tunneks puhast viha, kaasas armastusetulv. Olgu minu kehas valu ja las keegi seda hellitab. Astugu ma paljal jalal läbi lume, liiva ja merevee. Olgu hirmu, olgu kahtlust, ent mitte süüpiinast vaevatud. Lehvigu mu tõeline pale ning et märkaksin seda ka teistes.
Ma elan!
20090309
teeme suhkrutrikki
Aknast väljapoole jääb elu. Seespool on ainult mina.
Hilises keskeas naine seisab koos noore mürsikueas pojaga. Käes on armulisel proual koerarihma klikats ja kusagile teise maja varju jääb tundmatu koer, kelle suurusest pole meil vähematki aimu. Poiss aga loobib koera suunas lumekuule. Küünikuna tekib esimene seletus: naine laseb oma pojal iseenda koera piinata, ise poolhuvitatult kõike jälgides. Tekib veidrat sorti imetlus ja aukartus taolise julmuse ees, kurjus kaasinimeses. Siis asub teadvus otsima teisi seletusi, arusaadavamaid motiive. Poiss viskab kuule hoopis mõne teise, tülitajaks oleva koera pihta. Ja paistab, et too tülitaja on väsimatult järjekindel. Stseeni vaadeldes kaovad sekundid. Liivakellana kohiseb kõrvus, põletades tubakat. Lõpuks avaldatakse tumeda müsteeriumi tegelik sisu - koer jookseb maja varjust välja ning mänglevalt üritab iga lumetükki hammustada, poiss aga laveerib oskuslikult verinoore taksikoera ümber kuule.
Nägu puudutab naeratus mõistes taas elu sooja südant, mis oli justkui ununend talve pimedusse.
Hilises keskeas naine seisab koos noore mürsikueas pojaga. Käes on armulisel proual koerarihma klikats ja kusagile teise maja varju jääb tundmatu koer, kelle suurusest pole meil vähematki aimu. Poiss aga loobib koera suunas lumekuule. Küünikuna tekib esimene seletus: naine laseb oma pojal iseenda koera piinata, ise poolhuvitatult kõike jälgides. Tekib veidrat sorti imetlus ja aukartus taolise julmuse ees, kurjus kaasinimeses. Siis asub teadvus otsima teisi seletusi, arusaadavamaid motiive. Poiss viskab kuule hoopis mõne teise, tülitajaks oleva koera pihta. Ja paistab, et too tülitaja on väsimatult järjekindel. Stseeni vaadeldes kaovad sekundid. Liivakellana kohiseb kõrvus, põletades tubakat. Lõpuks avaldatakse tumeda müsteeriumi tegelik sisu - koer jookseb maja varjust välja ning mänglevalt üritab iga lumetükki hammustada, poiss aga laveerib oskuslikult verinoore taksikoera ümber kuule.
Nägu puudutab naeratus mõistes taas elu sooja südant, mis oli justkui ununend talve pimedusse.
20090308
Kirsi tänav, sirelid aias.
Üks sigaret(t?) on põlemas. Ta on suhteliselt lohakalt valmistatud, suuremat sorti filtri ja punase Mynheeri tubakaga, mis on väidetavalt metsamarja maitseline. Ta on alles noor, jõudnud just tudengi vanusesse - tuhkagi pole veel nii palju, et sõrmenipsuga teda kergendada. Tema hõõguva tubakapõrgu kõrval on aga elu koos hoidva paberi tükike, mis polegi ära põlenud. Ent üha edasihingav lõõm peagi lõikab paberisse altpoolt sissee. Ning imepisike paberitükk hüppab lahti sigaretist tantsimaks õhuvooludega teel maapinna poolee. Ent see väike säde, mis ta vabastas, ühineb temaga selleks teekonnaks ning iga tantsuliigutusega sööb paberit rohkem ära. Siiski on see üks julge ja mänguline paberitükike, kes on valmis tantsimise nimel isegi põlema.
Ei lähegi palju aega hetkeni, mil terve paber on ära põlenud. Ja õhust pudeneb maha väike tuhavool.
Ei lähegi palju aega hetkeni, mil terve paber on ära põlenud. Ja õhust pudeneb maha väike tuhavool.
20090306
google is a pioneer in cultural engineering
Kui me räägime/mõtleme mingist eluvaldkonnast ja näiteks erinevate tegevusmeetodite üle, siis keelata/vastandada uudset meetodit lihtsalt argumenteerides/kiites praeguse meetodi hüvesid on ju vale.
Jelena Skulskaja artikkel 3. märtsi Postimehest on väga hea näide selle kohta. Tema essee astub Google'i digitaliseerimispakkumiste vastu tuues väga oskuslikult esile paberist raamatu voorused. Tegelikult toetab see argument just Google'it. Oma emotsionaalse kirjeldusega raamatust toob ta välja põhjuse, miks paberist raamatud digitaalraamatute tulekuga ise kuhugi ära ei kao.
Kindlate, tõeliste väärtustega asju inimesed tavaliselt kõrvale ei jäta.
Jelena Skulskaja artikkel 3. märtsi Postimehest on väga hea näide selle kohta. Tema essee astub Google'i digitaliseerimispakkumiste vastu tuues väga oskuslikult esile paberist raamatu voorused. Tegelikult toetab see argument just Google'it. Oma emotsionaalse kirjeldusega raamatust toob ta välja põhjuse, miks paberist raamatud digitaalraamatute tulekuga ise kuhugi ära ei kao.
Kindlate, tõeliste väärtustega asju inimesed tavaliselt kõrvale ei jäta.
20090305
20090304
muzõk
Vene keel on nii ilus. Ilus! Jah, ma tean - selle õppimine on rõvedam kui surnud ahvi mädanev perse, aga kuulata seda, mõnes laulus... imeline.
Seda õpetas mulle 5nizza, aga sama ilus on kuulata Mashina Vremeni laule.
Bob Marley - Could You Be Loved 01:00
kogu see viis, kuidas ta laulab "Love would never leave us alone, against the darkness there must come out the light".
Sõpruse Puiestee - Krambid 00:56
"Tahaksin surra valguse käes" jne jutu kõrvale käiv tekno-tiksumine. Väga kramplik ja skizo saund, mis salmi mõttega haakub täielikult. Laulu lõpus olev soolo (02:17): naeratav hullumeelsus, aga mitte visuaalne, vaid tegudes. Selline helin käib peas klounil siis, kui ta raevust hullunult laamendab tänavatel ja naerab.
Seda õpetas mulle 5nizza, aga sama ilus on kuulata Mashina Vremeni laule.
Vot - novõi pavarot!
Bob Marley - Could You Be Loved 01:00
kogu see viis, kuidas ta laulab "Love would never leave us alone, against the darkness there must come out the light".
Sõpruse Puiestee - Krambid 00:56
"Tahaksin surra valguse käes" jne jutu kõrvale käiv tekno-tiksumine. Väga kramplik ja skizo saund, mis salmi mõttega haakub täielikult. Laulu lõpus olev soolo (02:17): naeratav hullumeelsus, aga mitte visuaalne, vaid tegudes. Selline helin käib peas klounil siis, kui ta raevust hullunult laamendab tänavatel ja naerab.
20090303
werb
Komplimente inglise keele struktuuri õppejõule:
Your words are colored and so bright, a million colors all alight!
I can't see.
I can't see.
20090301
A. Camus
Kas on võimalik eesmärgita elada - see on kõik, mis mind huvitab. Ma ei taha sellelt pinnalt lahkuda. Kas ma suudan kohaneda selle elu näoga, mis mulle on antud? Niisuguse küsimuse kerkides asendab absurdiusk kogemuste kvaliteedi nende kvantiteediga. Kui ma veendun, et selle elu ainus pale on absurdi pale, kui ma kogen, et tema tasakaal sõltub ainuüksi püsivast opositsioonist minu teadliku mässu ja pimeduse vahel, kus ma oma võitlust pean, kui ma möönan, et minu vabadusel on mõtet üksnes mu piiratud elusaatuse raames, siis ma pean ütlema, et oluline pole elada mitte võimalikult hästi, vaid võimalikult palju. Mul pole vaja arutada, kas see on labane või vastik, elegantne või kahetsusväärne.
20090228
Pungalaibamaks(egraafik)
Ma mõtlesin, et ma põgenen Tartu vastikust ilmast saarele, ent nähtavasti eksisin. Siin on kõik kaetud kui paksu vahukoorekihi alla. Kuressaares aga oli tegu õhukese kõrbeliivalumega karge sinitaeva all.
See "reisi" meeleseisund tekkis nii kiiresti, ent sama ootamatult ka lõpes. Väsind ja tasakaalutu.
Kati nägi rebast, Sass nägi rebast, ent kummagi näost ei teinud pilti. Kõik Pim'sid söödi aga kokkuvõttes ikkagi "kõik ära". Jää aga oli juba väsimas, vaid rannajoonega sai flirtida. Nüüd on mul peas üks luuletus. S & K aga tutvusid pesueht 1-kuuse tütarlapsega. Kaarel õppis ühe uue sõna, vist.
Kuskil märtsi algul/lõpus läheb Kuressaare noorbänd ühe soome trummimehe juhtimisel talendisaatesse, siis peab nende poolt hääletama.
Meenena ühines tagasiteeks meiega Original Choice, magamas kotipõhjas.
See "reisi" meeleseisund tekkis nii kiiresti, ent sama ootamatult ka lõpes. Väsind ja tasakaalutu.
Kati nägi rebast, Sass nägi rebast, ent kummagi näost ei teinud pilti. Kõik Pim'sid söödi aga kokkuvõttes ikkagi "kõik ära". Jää aga oli juba väsimas, vaid rannajoonega sai flirtida. Nüüd on mul peas üks luuletus. S & K aga tutvusid pesueht 1-kuuse tütarlapsega. Kaarel õppis ühe uue sõna, vist.
Kuskil märtsi algul/lõpus läheb Kuressaare noorbänd ühe soome trummimehe juhtimisel talendisaatesse, siis peab nende poolt hääletama.
Meenena ühines tagasiteeks meiega Original Choice, magamas kotipõhjas.
20090226
20090225
justkui...
Ärkamisest on mitu tundi, ent siiamaani ei saa ma lahti öisest vaatepildist. Jõel oli jää ära sulanud ja kõik kalkunid toodi selle asemel tänavatele. Väiksed lapsed toitsid neid. Parte istus ka autoteel.
Ma olen järv, täis merikarpe. Mõned on pinna lähedal, paljud on keskmistes kihtides, mõned on põhjas. Sina oled liiv pinnal, mis vajub vees, laskudes karpidesse ja liginedes põhjale. Nii täidad sa mu anumad endaga ning üha rohkem ja rohkem koguneb sind ka põhja.
Ma olen järv, täis merikarpe. Mõned on pinna lähedal, paljud on keskmistes kihtides, mõned on põhjas. Sina oled liiv pinnal, mis vajub vees, laskudes karpidesse ja liginedes põhjale. Nii täidad sa mu anumad endaga ning üha rohkem ja rohkem koguneb sind ka põhja.
20090224
if irony were sunlight, you'd need eye-shades to see it
What is irony?
vastab zefrank:
If irony were alphabet soup you'd need a bucket to carry it to grandma's house, and by the time you got there the only letters left would be I, R, O, N and E.
If irony were a diaper it would be woven out of crap.
If irony were an ashtray it'd be filled with asthma inhalers.
mingitsorti vastuse annab ka Ed Byrne.
vastab zefrank:
If irony were alphabet soup you'd need a bucket to carry it to grandma's house, and by the time you got there the only letters left would be I, R, O, N and E.
If irony were a diaper it would be woven out of crap.
If irony were an ashtray it'd be filled with asthma inhalers.
mingitsorti vastuse annab ka Ed Byrne.
20090221
the sounds of generations
Simon & Garfunkle - The Sounds of Silence
Paul Simon kirjutas selle laulu 64ndal aastal ja sel aastal anti see ka välja, ent see oli puhtalt akustiline laul ja jäi üldsusele täielikult märkamata. Aasta hiljem nende produtsent salaja lindistas laulule peale elektrisaate ja andis singlina välja, sellele järgnes üleameerikaline populaarsus.
See elektriline saade laulus polegi midagi erilist, ent üks oluline omadus tal on - ta annab selle õige sound'i ehk saundi. See imeline saund, mis kuidagi resoneerub maailmapilguga nii sügavalt, et saab osaks antud ajahetkest, antud ajaperioodist ning on sellega igavesti seotud. Mingitsorti emotsionaalsel tasemel loeb sellest saundist välja oma ajastu vaimu, elutunnetuse. Ja see on midagi, mida suudab kogeda isegi inimene, kes ise ses ajas pole kunagi elanud. Kas sa suudaksid pooltki nii realistlikult ette kujutada elu 60ndate San Franciscos ilma psühhedeelikuteta või 70ndate lõppu ilma disko või pungita? Kas 90ndate algus oleks pooltki nii väärtuslik su peas ilma Kurt Cobaini või Metallica'ta? Taolisi epohhiloovaid muusikapalu ja saunde on väga palju.
Pendulum näiteks värvib väga palju viimastest paarist aastast, laulud nagu "Tarantula" ja "Fasten Your Seatbelt". Thievery Corporationi album The Cosmic Game on mulle ses osas palju mõjunud. Isegi Eestis on neid. Ma olen kindel, et Pastaca laul "Bellamor" omab väga distinktiivset ajastu saundi.
Võib-olla sellepärast paljud ei kuulagi vanemat muusikat, sest me kogu aeg otsime uusi saunde. Me kasvame ja areneme ja saund on üks kindel viis, millega me enda arengut eristame. Mina kuulamas "Put Your Hands Up For Detroit" pole enam seesama poiss, kes kuulas Vennaskonda. Vennaskonna puhul on see saunditunnetus väga intensiivne, eksole?
Ent varasemad saundid tunduvad alati kuidagi veidi igavad, neis pole seda elujõudu ja -mahla, seda personaalset joviaalsust, mida me ise sisendame kuulates päevast päeva tänapäevast muusikat.
Ent on ka neid, kes kuulavad vanemat muusikat, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, muusika ise - meloodiad, laul, rütm jne - on ju hea. Ja teiseks: sest need saundid on nii huvitavad! Kuulata ja üritada aru saada toda saundi ja sellega kaasnevat minevikku on põnev.
Minu esimene kogemus saundiga oli kuskil üheksa aastasena, kui TV3-st tuli sari Crime Story. See kujutas 60ndate-70ndate Las Vegast klassikaliste autodega ja sarja intros mängis alati Del Shannoni "Runaway".
Aga see on ka tõesti üks vähestest lauludest, mis inimese südamesse väga varases nooruses tungib.
Muidugi, saund pole ainult ajaloo paikapaneja. Läbi kogemuste ja juhtumiste kinnistavad saundid end nostalgitsevalt kõikidele meie erksamatele emotsioonidele. Silver rääkis mulle kunagi, kuidas ta väga noore poisina oma isa autos kõrvalistmel sõitis ja "Runaway" mängis raadiost. See mulje on temas kustumatu.
P.S. Kui maailm tõepoolest koosneb illusioonidest, mis katavad meie eest Tõe, siis see siin kõik on üks neist miraaźidest.
Paul Simon kirjutas selle laulu 64ndal aastal ja sel aastal anti see ka välja, ent see oli puhtalt akustiline laul ja jäi üldsusele täielikult märkamata. Aasta hiljem nende produtsent salaja lindistas laulule peale elektrisaate ja andis singlina välja, sellele järgnes üleameerikaline populaarsus.
See elektriline saade laulus polegi midagi erilist, ent üks oluline omadus tal on - ta annab selle õige sound'i ehk saundi. See imeline saund, mis kuidagi resoneerub maailmapilguga nii sügavalt, et saab osaks antud ajahetkest, antud ajaperioodist ning on sellega igavesti seotud. Mingitsorti emotsionaalsel tasemel loeb sellest saundist välja oma ajastu vaimu, elutunnetuse. Ja see on midagi, mida suudab kogeda isegi inimene, kes ise ses ajas pole kunagi elanud. Kas sa suudaksid pooltki nii realistlikult ette kujutada elu 60ndate San Franciscos ilma psühhedeelikuteta või 70ndate lõppu ilma disko või pungita? Kas 90ndate algus oleks pooltki nii väärtuslik su peas ilma Kurt Cobaini või Metallica'ta? Taolisi epohhiloovaid muusikapalu ja saunde on väga palju.
Pendulum näiteks värvib väga palju viimastest paarist aastast, laulud nagu "Tarantula" ja "Fasten Your Seatbelt". Thievery Corporationi album The Cosmic Game on mulle ses osas palju mõjunud. Isegi Eestis on neid. Ma olen kindel, et Pastaca laul "Bellamor" omab väga distinktiivset ajastu saundi.
Võib-olla sellepärast paljud ei kuulagi vanemat muusikat, sest me kogu aeg otsime uusi saunde. Me kasvame ja areneme ja saund on üks kindel viis, millega me enda arengut eristame. Mina kuulamas "Put Your Hands Up For Detroit" pole enam seesama poiss, kes kuulas Vennaskonda. Vennaskonna puhul on see saunditunnetus väga intensiivne, eksole?
Ent varasemad saundid tunduvad alati kuidagi veidi igavad, neis pole seda elujõudu ja -mahla, seda personaalset joviaalsust, mida me ise sisendame kuulates päevast päeva tänapäevast muusikat.
Ent on ka neid, kes kuulavad vanemat muusikat, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, muusika ise - meloodiad, laul, rütm jne - on ju hea. Ja teiseks: sest need saundid on nii huvitavad! Kuulata ja üritada aru saada toda saundi ja sellega kaasnevat minevikku on põnev.
Minu esimene kogemus saundiga oli kuskil üheksa aastasena, kui TV3-st tuli sari Crime Story. See kujutas 60ndate-70ndate Las Vegast klassikaliste autodega ja sarja intros mängis alati Del Shannoni "Runaway".
Aga see on ka tõesti üks vähestest lauludest, mis inimese südamesse väga varases nooruses tungib.
Muidugi, saund pole ainult ajaloo paikapaneja. Läbi kogemuste ja juhtumiste kinnistavad saundid end nostalgitsevalt kõikidele meie erksamatele emotsioonidele. Silver rääkis mulle kunagi, kuidas ta väga noore poisina oma isa autos kõrvalistmel sõitis ja "Runaway" mängis raadiost. See mulje on temas kustumatu.
P.S. Kui maailm tõepoolest koosneb illusioonidest, mis katavad meie eest Tõe, siis see siin kõik on üks neist miraaźidest.
a family affair
Toits: No, Taavi - mängima!
(teisest toast)
Taavi: Mida mängima?
Toits: Viies b.
Taavi (dismissively): Ma olen viies a.
(teisest toast)
Taavi: Mida mängima?
Toits: Viies b.
Taavi (dismissively): Ma olen viies a.
20090220
that makes me think of
I'll judge you all and make damn sure
That no-one judges me!
You curl your toes in fun as you smile at everyone,
You meet the stares, you're unaware
That your doings aren't done.
And you laugh most ruthlessly
As you tell us what not to be,
But how are we supposed to see where we should run?
-Jethro Tull
Palju neid erinevaid aktiviste on... Loomaõiguste kaitsjad, karusnaha vastased (better bare than bear), kes veel...
Ma ei arva, et nad kannatavad HELL-sündroomi all (heast elust lolliks läinud). Selles on hoopis mingitsorti leppimatust ja hirmu. Ma kahtlustan, et enamus neist inimestest on ateistid. Religioosseid ja spiritualistlikke inimesi on nende hulgas vähe. Siin ei räägi ma lihtsalt monoteistlikest religioonidest, mõtlen ka inimesi, kes ammutavad teadmisi ja mõtteid kas siis näit taoismi filosoofiast või isegi Eckhart Tolle taolistest spiritualistidest, erinevaid käsitlusi on palju. Läbi nende inimene küll ei ole veel suuteline maailma mõistma, ent leppida ja omaks võtta ta oskab. Ja seda omadust neis aktivistides pole. Nad on śokeeritud ja ei suuda vastu võtta elu karmimat poolt, oma hirmus võitlevad nad oma aadete eest (idee sellest, missugune maailm tegelikkuses olema peaks).
Ent selliseid loomakaitsjad ja muid aktiviste (kas mõtteviisi osas või tegudes) on meie hulgas vähe. Pidada end loomakaitsjaks, sest sa nägid telekast, kuidas hobuse esi- ja tagajalg on köiega kokku seotud, pole päris see. Humaansel inimesel on loomupärane vastumeelsus julmusele ning seda inimene kogebki iga kord, kui ta loeb artikleid või näeb videot loomade piinamistest. Ent olla julmuse vastane hõlmab palju-palju laiemat valdkonda kui seda on loomakaitsja ideoloogia.
20090219
Richard Bach (and probably Seth)
"Kõigepealt," raius ta kohmakalt, "peaksite püüdma aru saada, et kajakas ei kujuta endast midagi muud kui vabaduse piiramatut ideed, nii-öelda SUURE KAJAKA koopiat, ja kogu teie keha tiivatipust tiivatipuni pole midagi muud kui teie mõte."
-Jonathan Livingston Merikajakas
With thought comes one's sense of identity, sense of existence - you begin to feel what you are in your thoughts. It might be freedom itself, or a soul, a well-respected businessman or even (as little children play) a tiger or a cat. Once you become aware of your sense of self, you become that what you think of yourself - your entire body is nothing more but your thought. And yet, whatever you think, it is but an illusion, a mirage. It is your imagination, but that doesn't make it any less real, the effect is evident mentally, emotionally, in the entire persona. It radiates into the external world.
The same goes for clothing. Clothes have an extraordinary effect on what we perceive of ourselves. In the right outfit, one can become a playful intellectual or a proud nationalist, it can make us confident or extremely self-consciously shy. Buying new clothes can create a hatching of a butterfly, free from the shackles of a caterpillar. It might seem like a primitive tool for self-realisation, yet all the theological and philosophical agendas are also different robes. like clothes, they never exactly collide with each other, but flow according to taste and combination.
-Jonathan Livingston Merikajakas
With thought comes one's sense of identity, sense of existence - you begin to feel what you are in your thoughts. It might be freedom itself, or a soul, a well-respected businessman or even (as little children play) a tiger or a cat. Once you become aware of your sense of self, you become that what you think of yourself - your entire body is nothing more but your thought. And yet, whatever you think, it is but an illusion, a mirage. It is your imagination, but that doesn't make it any less real, the effect is evident mentally, emotionally, in the entire persona. It radiates into the external world.
The same goes for clothing. Clothes have an extraordinary effect on what we perceive of ourselves. In the right outfit, one can become a playful intellectual or a proud nationalist, it can make us confident or extremely self-consciously shy. Buying new clothes can create a hatching of a butterfly, free from the shackles of a caterpillar. It might seem like a primitive tool for self-realisation, yet all the theological and philosophical agendas are also different robes. like clothes, they never exactly collide with each other, but flow according to taste and combination.
20090215
Quite Interesting
Selle nädala QI-st saame me teada sellist informatsiooni...
Akvitaania Eleanor (keskaja mõjuvõimsaim naine) oli abielus Prantsuse kuninga Louis VII-ga, ent pärast seda, kui Louis oli enda pikad juuksed lühikeseks soenguks lõiganud, vihkas Eleanor seda nii väga, et nõudis lahutust. Muidugi, olid ka muud palju sügavamad põhjused, ent Louis' uus soeng oli nö ajendiks. Pärast seda abiellus ta Inglismaa kuninga Henry II-ga. Selle abielu tõttu sai hiljem võimalikuks ka 100-aastane sõda.
See on justkui vastus küsimusele "What was the most disastrous haircut ever?"
Kui me taandame terve Maa ajaloo (vanuse) ühe aasta peale, siis dinosaurused elasid vahemikus 5. detsember kuni 24. detsember. Inimesed tulevad kõigest paar minutit enne südaööd 31. detsembril.
A living fossil: lomatia tasmanica on taim. Üks neist taimedest on 43 600 aastat vana, tema kõrvalt on leitud aga geneetiliselt identne fossiil, mis on miljoneid-miljoneid aastaid vana. See on järjekordne organism, mis on avastanud igavese elu saladuse.
'Macaroni' tähendas Inglismaal 18. sajandil dändit.
Just hiljuti leiutas üks Ungari matemaatik kera (sphere), mille ta nimetas Gömböc-iks. Ükskõik, mis asendis selle kera asetada laua peale, tal on alati üks stabiilne ja üks ebastabiilne tasakaalupunkt, mis tähendab, et ta ei seisa kunagi paigal, vaid kogu aeg "kiigub".
Ungarlased on alati silma paistnud inseneritaibuga (ruubiku kuubik näit). On olemas vanasõna: "Hungarian is the only man who can follow you into a revolving door and come out first."
...all presented by Stephen "my bottom is a treasure-house" Fry.
ja veel midagi quite interesting eilsest Postimehest.
Daniel Paul Tammet on Suurbritannia autistlik matemaatikageenius, kes on Euroopa meister arvu pii moodustavate arvude meeldejätmises. Ta omandab ka võõrkeeli kergesti. Tema lemmikkeeleks ongi eesti keel, meie keelest on ta endale võtnud ka perekonnanime (õiget perekonnanime hoiab ta saladuses).
Akvitaania Eleanor (keskaja mõjuvõimsaim naine) oli abielus Prantsuse kuninga Louis VII-ga, ent pärast seda, kui Louis oli enda pikad juuksed lühikeseks soenguks lõiganud, vihkas Eleanor seda nii väga, et nõudis lahutust. Muidugi, olid ka muud palju sügavamad põhjused, ent Louis' uus soeng oli nö ajendiks. Pärast seda abiellus ta Inglismaa kuninga Henry II-ga. Selle abielu tõttu sai hiljem võimalikuks ka 100-aastane sõda.
See on justkui vastus küsimusele "What was the most disastrous haircut ever?"
Kui me taandame terve Maa ajaloo (vanuse) ühe aasta peale, siis dinosaurused elasid vahemikus 5. detsember kuni 24. detsember. Inimesed tulevad kõigest paar minutit enne südaööd 31. detsembril.
A living fossil: lomatia tasmanica on taim. Üks neist taimedest on 43 600 aastat vana, tema kõrvalt on leitud aga geneetiliselt identne fossiil, mis on miljoneid-miljoneid aastaid vana. See on järjekordne organism, mis on avastanud igavese elu saladuse.
'Macaroni' tähendas Inglismaal 18. sajandil dändit.
Just hiljuti leiutas üks Ungari matemaatik kera (sphere), mille ta nimetas Gömböc-iks. Ükskõik, mis asendis selle kera asetada laua peale, tal on alati üks stabiilne ja üks ebastabiilne tasakaalupunkt, mis tähendab, et ta ei seisa kunagi paigal, vaid kogu aeg "kiigub".
Ungarlased on alati silma paistnud inseneritaibuga (ruubiku kuubik näit). On olemas vanasõna: "Hungarian is the only man who can follow you into a revolving door and come out first."
...all presented by Stephen "my bottom is a treasure-house" Fry.
ja veel midagi quite interesting eilsest Postimehest.
Daniel Paul Tammet on Suurbritannia autistlik matemaatikageenius, kes on Euroopa meister arvu pii moodustavate arvude meeldejätmises. Ta omandab ka võõrkeeli kergesti. Tema lemmikkeeleks ongi eesti keel, meie keelest on ta endale võtnud ka perekonnanime (õiget perekonnanime hoiab ta saladuses).
20090214
20090211
Romantiline jalutuskäik (vaikusega) vol 2: Talv
Marsruut: Jaan-Peeter-Friedrich-Oskar-Mihhail-Oscar&Eduard-Karl-Willem-Alexander-karu(?)
Jõgi on lahti, vaid ääred on jääs. Kaks parti ujusid vastuvoolu minuni ja kui ma liikusin edasi, keerasid ka nemad ümber ja tiirlesid vooluga kaasa (tehes ringe, keereldes).
Mu kiirus on 60, väga libedates kohtades 40.
Täna on ehk just see ilm, mille tõttu mõned peavad talve oma lemmik aastaajaks.
Maa ja taevas on valge, puutüved on mustad ja oksad on kristalselt valged. See must-valge maailm meeldib mulle.
*õhtune juurdekasv*
Käisin Sassi korteris asju ajamas, tagasiteel ootasin bussi...
Õhtused valged puud musta taeva taustal on ka maagilised.
Bussipeatuses ajasin juttu ühe vanakesega, kes rääkis, kuidas tema ema kuskil peale sõda käis talvel jalgrattaga Mäksis/Äksis. Teed olid kinni, nii et ta sõitis mööda Emajõge. Kõik olevat korras olnud niikauaks, kui jõgi ei teinud käänakut. Siis ta kukkus.
Jõgi on lahti, vaid ääred on jääs. Kaks parti ujusid vastuvoolu minuni ja kui ma liikusin edasi, keerasid ka nemad ümber ja tiirlesid vooluga kaasa (tehes ringe, keereldes).
Mu kiirus on 60, väga libedates kohtades 40.
Täna on ehk just see ilm, mille tõttu mõned peavad talve oma lemmik aastaajaks.
Maa ja taevas on valge, puutüved on mustad ja oksad on kristalselt valged. See must-valge maailm meeldib mulle.
*õhtune juurdekasv*
Käisin Sassi korteris asju ajamas, tagasiteel ootasin bussi...
Õhtused valged puud musta taeva taustal on ka maagilised.
Bussipeatuses ajasin juttu ühe vanakesega, kes rääkis, kuidas tema ema kuskil peale sõda käis talvel jalgrattaga Mäksis/Äksis. Teed olid kinni, nii et ta sõitis mööda Emajõge. Kõik olevat korras olnud niikauaks, kui jõgi ei teinud käänakut. Siis ta kukkus.
20090210
ümberarvestused
Oma jalgade pikkusest lähtuvalt võin päris kindlalt öelda, et mul on V-12 mootor. Liikudes aga ei pane kogu võimsust mängu, mu kiiruseks on harjumusena kujunenud nii umbes 130. Ma tean nii mõndagi tüüpi, kes vaatamata V-8 võimsusele liiguvad tavapäraselt 150 või rohkemgi ja õnneks pole mul raskusi nendega sammu pidada (Jossega on mõnikord probleeme, tal ju ka V-12). Naljakas on mõnikord vaadata, kuidas mõni inimene mu ees küll liigutab oma jalgu kiiremini, ent sellegipoolest ma peagi möödun tast. Hihii!
Võiks öelda, et meestel on tavaliselt V-8 jalad ja naistel V-6. Meeste keskmine kiirus on 100 ja 110 vahel, naistel 90 ja 100 vahel. Vananedes see küll väheneb. Aastaajad ja teeolud mõjutavad ka.
Võiks öelda, et meestel on tavaliselt V-8 jalad ja naistel V-6. Meeste keskmine kiirus on 100 ja 110 vahel, naistel 90 ja 100 vahel. Vananedes see küll väheneb. Aastaajad ja teeolud mõjutavad ka.
Can you paint with all the colours of the wind..
To paint with the colours of wind,
I'll take up a brush of smoke.
To mix the paint, I will breathe in,
"Come cold and warm," my mouth invokes.
You're still asleep, I work at night.
My canvas is a simple mirror.
I seek my eyes to draw you
Until the picture's done.
You'll wake up to see my work
At the start of dawn.
Gaze upon it and you'll see:
Your portrait is a sunrise at open sea.
20090208
mängime diagonaalidega
Alguses ma arvasin, et olenemata ristküliku külgede pikkusest on X-Y suhe alati sama.
Kui ristküliku pikem külg on 8 ja lühem 6, siis X=Y
Ma pole kindel, kas ühegi teise numbrikombinatsiooniga see võimalik on. Sõltuvalt lühema külje pikkusest on muidu kõik teised tulemused üksteisest erinevad...
*sigh*
20090207
contact, the scary word...
See on veider, kuidas sügavam kontakt enda kaaslastega võib tekitada veel sügavama eraldatuse ja üksinduse tunde. Näha ja saada aru, kui erinevad me enda sees oleme, tekitab minus just distantsi tunde. Mitte et teine on kaugel geograafiliselt või eemal oma mõtetes - just siis kui ta on mu kõrval, me oleme keskendunud üksteisele, rääkides üksteise jaoks olulistest asjadest, hakkab mul tekkima aimdus, mitmekümne miili kaugusel me tegelikkuses üksteisest oleme.
Küsimus pole mõtetes või arvamustes või tunnetes, see distants on hingede vahel.
Ma olen nõrk ja kurnatud, see loob eeldused soovile rääkida siiralt, avaldada ennast alasti, põlvitada tõe ees või vähemalt proovida seda teha. See on palvetamine. Ent see jutustamine pole suunatud ühelegi jumalale. Ma kahtlen, kas ma üldse tean, kellele või millele ma oma tundeid, mõtteid, arvamusi ja soove avaldan. Kas iseendale, oma hingele, oma arusaamisvõimele? Raske on määratleda seda nähtamatut sõpra, kes küll ise kunagi midagi ei ütle, ent kellega me ise suhtleme lakkamatult.
eelistan söömisele hingamist.
Küsimus pole mõtetes või arvamustes või tunnetes, see distants on hingede vahel.
Ma olen nõrk ja kurnatud, see loob eeldused soovile rääkida siiralt, avaldada ennast alasti, põlvitada tõe ees või vähemalt proovida seda teha. See on palvetamine. Ent see jutustamine pole suunatud ühelegi jumalale. Ma kahtlen, kas ma üldse tean, kellele või millele ma oma tundeid, mõtteid, arvamusi ja soove avaldan. Kas iseendale, oma hingele, oma arusaamisvõimele? Raske on määratleda seda nähtamatut sõpra, kes küll ise kunagi midagi ei ütle, ent kellega me ise suhtleme lakkamatult.
eelistan söömisele hingamist.
20090206
does this sound familiar?
I don't want to, but I have to:
*be sick
*cough painfully
*avoid smoking
*be bored out of my mind
*write smth just to relieve the boredom for a while
*at some point during the day, eat
*go to work:
-stand up in an uncomfortable suit
-smile
-say "good evening" and "here you are" over and over and over and over again
all the while, I might have pneumonia. I certainly feel as wretched
sellises sadistlik-massohistlikus (sõltub vaatepunktist) seisundis tuleb esile kriitilise närviga hoiak, kus on esindatud:
*fatalism - usk saatuse kõikemääravasse jõusse
*nihilism - üldtunnustatud normide, väärtuste, põhimõtete ja seaduste mittetunnustamine (antud seisundis eelkõige suunatud iseenda ja suhtlemisnormide vastu, alludes väliskeskkonna poliitikale)
*ennastsalgav käitumine - ühinemine välismaailmaga hävitamaks enda keha ja tervist
*maniakaalne vaen välismaailma vastu
ennastsalgav käitumine on seejuures sümboolne, sellega ei kaasne enda füüsiline vigastamine või ravimite manustamise lõpetamine valude suurendamiseks. pigem on tegu protsessi heakskiitmisega, sellega 'kaasa minemine', mille ainus tegelik funktsioon on vaenu õhutamine enda sees.
*be sick
*cough painfully
*avoid smoking
*be bored out of my mind
*write smth just to relieve the boredom for a while
*at some point during the day, eat
*go to work:
-stand up in an uncomfortable suit
-smile
-say "good evening" and "here you are" over and over and over and over again
all the while, I might have pneumonia. I certainly feel as wretched
sellises sadistlik-massohistlikus (sõltub vaatepunktist) seisundis tuleb esile kriitilise närviga hoiak, kus on esindatud:
*fatalism - usk saatuse kõikemääravasse jõusse
*nihilism - üldtunnustatud normide, väärtuste, põhimõtete ja seaduste mittetunnustamine (antud seisundis eelkõige suunatud iseenda ja suhtlemisnormide vastu, alludes väliskeskkonna poliitikale)
*ennastsalgav käitumine - ühinemine välismaailmaga hävitamaks enda keha ja tervist
*maniakaalne vaen välismaailma vastu
ennastsalgav käitumine on seejuures sümboolne, sellega ei kaasne enda füüsiline vigastamine või ravimite manustamise lõpetamine valude suurendamiseks. pigem on tegu protsessi heakskiitmisega, sellega 'kaasa minemine', mille ainus tegelik funktsioon on vaenu õhutamine enda sees.
20090204
courtesy of mr. Kreger
NEW ELEMENT DISCOVERED!
Lawrence Livermore Laboratories has discovered the heaviest element yet known to science. The new element, Governmentium (Gv), has one neutron, 25 assistant neutrons, 88 deputy neutrons, and 198 assistant deputy neutrons, giving it an atomic mass of 312. These 312 particles are held together by forces called morons, which are surrounded by vast quantities of lepton-like particles called peons.
Since Governmentium has no electrons, it is inert; however, it can be detected, because it impedes every reaction with which it comes into contact. A tiny amount of Governmentium can cause a reaction that would normally take less than a second, to take from 4 days to 4 years to complete. Governmentium has a normal half-life of 2- 6 years. It does not decay, but instead undergoes a reorganization in which a portion of the assistant neutrons and deputy neutrons exchange places. In fact, Governmentium's mass will actually increase over time, since each reorganization will cause more morons to become neutrons, forming isodopes. This characteristic of morons promotion leads some scientists to believe that Governmentium is formed whenever morons reach a critical concentration. This hypothetical quantity is referred to as critical morass
When catalyzed with money, Governmentium becomes Administratium, an element that radiates just as much energy as Governmentium since it has half as many peons but twice as many morons.
Lawrence Livermore Laboratories has discovered the heaviest element yet known to science. The new element, Governmentium (Gv), has one neutron, 25 assistant neutrons, 88 deputy neutrons, and 198 assistant deputy neutrons, giving it an atomic mass of 312. These 312 particles are held together by forces called morons, which are surrounded by vast quantities of lepton-like particles called peons.
Since Governmentium has no electrons, it is inert; however, it can be detected, because it impedes every reaction with which it comes into contact. A tiny amount of Governmentium can cause a reaction that would normally take less than a second, to take from 4 days to 4 years to complete. Governmentium has a normal half-life of 2- 6 years. It does not decay, but instead undergoes a reorganization in which a portion of the assistant neutrons and deputy neutrons exchange places. In fact, Governmentium's mass will actually increase over time, since each reorganization will cause more morons to become neutrons, forming isodopes. This characteristic of morons promotion leads some scientists to believe that Governmentium is formed whenever morons reach a critical concentration. This hypothetical quantity is referred to as critical morass
When catalyzed with money, Governmentium becomes Administratium, an element that radiates just as much energy as Governmentium since it has half as many peons but twice as many morons.
20090131
passiveness creates nothing special
Mu eksamid möödusid nii, et hiinlane ütleks "Gun'kshi!"
Hiina traditsiooniline tarkus paigutab mõtete-ideede universumi kõhupiirkonda, nabast veidi allapoole. Ja ma sõin täna ühe McRoyali, nii et see võiski põhjustada mu sügava passiivsuse terveks ülejäänud päevaks.
Tunnen raamatukogust puudust. Pärast avastust, et ma suudan seal olles tõsiseltvõetavalt õppida, on mulle see tegevus meeldima hakanud.
Veetes palju aega omaette üksinduses tekivad mõningatel õhtutel need vaiksed hingevalud ja väsind-melanhoolsed tunded, mida kunagi ei oska sõnastada ja mis panevad kuulama seda "masendavat" muusikat. Seltskond ei ravi seda, suhtlemine lihtsalt lükkab selle uuesti tagaplaanile. Nagu pilved varjutamas kuud. Ent see pole negatiivne, pole depressioon. Pigem justkui kurnatud rahutus. Hapu pole magusa vastand, lihtsalt teistsorti kogemus. Ja ma ei kurda. Ma kahtlen, kas ilma nende tunneteta saaksin end üldse inimeseks pidada.
Hiina traditsiooniline tarkus paigutab mõtete-ideede universumi kõhupiirkonda, nabast veidi allapoole. Ja ma sõin täna ühe McRoyali, nii et see võiski põhjustada mu sügava passiivsuse terveks ülejäänud päevaks.
Tunnen raamatukogust puudust. Pärast avastust, et ma suudan seal olles tõsiseltvõetavalt õppida, on mulle see tegevus meeldima hakanud.
Veetes palju aega omaette üksinduses tekivad mõningatel õhtutel need vaiksed hingevalud ja väsind-melanhoolsed tunded, mida kunagi ei oska sõnastada ja mis panevad kuulama seda "masendavat" muusikat. Seltskond ei ravi seda, suhtlemine lihtsalt lükkab selle uuesti tagaplaanile. Nagu pilved varjutamas kuud. Ent see pole negatiivne, pole depressioon. Pigem justkui kurnatud rahutus. Hapu pole magusa vastand, lihtsalt teistsorti kogemus. Ja ma ei kurda. Ma kahtlen, kas ilma nende tunneteta saaksin end üldse inimeseks pidada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
