Keskaegsed inimesed kartsid maailma lõppu, Armageddonit. Nemad ei osanud seda muudmoodi ette kujutada kui maapealse põrguna, kus Katk, Nälg, Sõda ja Surm ratsutavad mööda maid. On aga ka üksikuid kristlasi, kes teavad midagi hullemat karta.
Nad kardavad Taeva väravate vardjat, püha Peetrust, kelle otsustada on, kes pääseb sisse ja kes mitte. Ta on olnud mees, inimene - mitte mingisugune jumalik olend, vaid hing nagu iga teinegi. Armageddon aga on seisund tema enda peas hetkel, kui ta kannatus katkeb. Siis kui inimeste teod ja mõttelaad muutuvad kord liiga kurjakuulutavaks, saabub hetk, kus jumalik valgus Peetruses jääb alla inimlikule vihale ja hukkamõistule. Ta murdub ja see Suur Kaos nelja apokalüptilise ratsanikuga hakkab möllama tema enda peas ja hinges. Kas inimene suudaks taluda näha kõiki inimkonna kurjust, kuulata igavest monoloogi inimeste vigadest ilma hulluks minemata?
Kartma ei peaks mitte maapealset tuld ja piina, vaid seda, kui Lunastuse vardja, hullunud ja piinlemas inimeste pattude tõttu, seisab Taeva väravate ees, kepp enda ees üles tõstetud, hüüdmas:
20091107
ettekanne teenistuskäigust
Mati hoiab pead käte vahel ja sureb vaikselt, ei suuda midagi süüa ning ma ei leidnud talle Diclaci tablette üles. Mu silmad hõõguvad ja pea lõhub täielikult. Jumal halasta. Olen väljaloal.
-Viru JP NAJVEK õppur
RMS Nils Norralt
Reamees Tuulik
Läbinud Viru jalaväepataljoni SBK (sõduri baaskursus)
Läbinud Viru JP NABK (noorem-allohvitseri baaskursus)
Üle kantud Logistikakeskuse tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskusesse Vahipataljoni territooriumil,
käsil RPEK (rühmaparameediku erialakursus)
Ehk siis kes ei tea, olen ma 15. jaanuarini Tallinnas ja õpin meedikuks. Mu kaasvõitlejad jäid maha Jõhvi, kus nad läbivad kes jalaväe, kes miinipilduja ja kes tankitõrje erialakursust. Ma ei kahetse oma valikut - sel ajal kui teised Virumaal on välilaagrites külma käes, ringi jooksmas, olen mina enamuse ajast soojas toas ja tegelen mõtteprotsesse stimuleeriva õppetööga, omandamas olulisi oskusi terveks eluks.
NAJVEK
NAMPEK
NATTEK
NARPEK <-
Sõjaväest ja anarhiast...
Ma olen anarhist, aga samas eeskujulik sõdur. Üritan olla korrektne, täidan käske, austan ülemaid, järgin distsipliini- ja viisakusnõudeid. Seda kõike enamjaolt isegi siis, kui kurjad ülemad mul parasjagu silmi peal ei hoia. Ning see on anarhistile just ainuõige käitumine.
Miks?
Märksõnaks on enesedistsipliin. Sõjavägi arendab seda ning tegelikkuses sõdur tavaliselt just enesedistsilpiinile toetubki. Ajateenistuse ajaks võib anarhist leppida/nõustuda tema ette seatud reeglitega ning neid järgida. Teha koostööd sõjaväeliste struktuuridega, kuna see maailm erineb tsiviilelust tunduvalt. Siin pole tal vaja oma põhimõtteid läbi suruda - siin ei kehti demokraatia ega normaalmaailma seadused. Võime olla korrektne ja eesrindlik sõdur on isegi eelduseks võimele olla vastutusrikas ja kindel kodanik anarhistlikus ühiskonnas. Kas see ei tundu mitte loogiline, mõistlik?
Küll aga mind heidutab Eesti Kaitseväe kord, õigemini korra krooniline puudumine. Kui juba sõjaväelisi teoreetilisi distsipliininõudeid ei suudeta korralikult praktikas ellu viia, kuidas peaks olema võimalik teoreetiliste anarhismi põhimõtete rakendamine praktikas? Anarhismi teevad võimatuks juba 70% minu kaasvõitlejatest, keda ma tunnen. Päevast päeva ma nägin Jõhvis, kuidas egoism ja üleüldine pohhuism lagundavad korda. Mehed, kes ise saavad tulevasteks ülemateks, oskavad eeskujulikult käituda ainult enda ülemate juuresolekul. Selline käitumine-suhtumine on pealegi nakkav ja sellises olukorras on juba väga raske ennast korrale kutsuda.
Pisut masendav.
Subscribe to:
Posts (Atom)
