lisaks eelmisele

Eelmisel kevadel olin ma võtnud endale islamimaailma ajaloo aine ning selleks raamatukogus õppides tutvusin Lennartiga. Lennart on Tartu üks vähestest krishnaiitidest, kel on seeläbi päris suured teadmised India vedadest. See semester võtsime me mõlemad Uusaega ning pärast iga loengut pidasime 20-30 minutit arutelu religioossetel teemadel. Viimane vestlus oli meil pärast eksamit. Tol päeval, juttu lõpetades, lubasin ma talle saata ühe oma teoloogilise mõttekäigu kirjalikult meilile. Selle noodiga jätsime hüvasti. See lubadus tuli mul aga alles nüüd meelde, tema aga on juba ära lennanud USA-sse, kus ta ägab Southwesterni sales-schooli koorma all, mida ma ka ise kunagi talusin. Ja nii kirjutasin ma selle kirja valmis alles nüüd ja jätsin selle gmailis draftiks, et kunagi sügisel siis märkan seda ning saadan ära (ka selle kirja varjatud funktsiooniks on seda mulle kunagi meelde tuletada). Kiri oli selline:

oli ilus kevadine päikesepäev ja meil mõlemal oli just lõppenud Uusaja eksam. Pirogovi kõrval, jättes hüvasti, lubasin sulle midagi saata, ent jätsin selle lubaduse mälu tagumistesse osadesse. kui see mulle uuesti meelde tuli, olid sa juba ära lennanud võõrasse sfääri ning ma pidasin paremaks seal sind mitte segada taoliste asjadega - kes teab, ehk oleks kujunenud segavaks faktoriks. seal võib olla ka raskem korralikult tekstile keskenduda.


Aga siis, kunagi sügisel, kui mitte talvel, kui ma ise selle maili jälle leian ja saadan, tuleb mulle väga värviliselt meelde see ilus kolmapäevane päev. Me rääkisime Pirol tund-pool, väljas oli soe. Ka Helenil oli too päev eksam. Ivariga sai palli löödud. Ja õhtul olin ma ju Peedul saunas. Ja selle päeva kõrval meenub enamgi veel - terve see imeline kevad, mis mul see aasta on olnud, sinna otsa veel juunikuu. Ja ma igatsen seda aega tagasi.
Ja aye, there's the rub - ma juba kujutan ette, kuidas ma praegust aega tulevikus mäletan, ent seeläbi ei oska ma siiski eriti palju enamat praeguses hetkes tunnetada. Nostalgia ja igatsus on alati eredamad emotsioonid kui hetk ise.
See on see ohtlik mõtteviis, mis vanemas põlves võib tekkida - et oleks ma uuesti tolles ajas tagasi, ma teeksin kõike paremini ja oskaksin seda aega väärtustada. Tegelikkuses on see aga illusioon, niisamuti kättesaamatu meile kui ka meie tulevikule.

Siiski on see üks ilus ja hea illusioon - kevade kuldne oreool sügisel-talvel ja kuldne noorus.