How many Beatles does it take to change a lightbulb?

Tuulest toodud sõber, peagi lahkunud

Kuidas mul läheb?
Perioodilised rahulolematuse lained iseenda vastu, mis on tingitud tundest, et oma praeguses töös ja elus pole ma oma aja (ega elu) sepp, mida seejärel asendavad perioodid, kus ma tunnen end tugevalt ja enesekindlalt, olles enam-vähem rahul sellega, kuidas ma eluga toime tulen ja mida mu enda meel mulle pakkuda suudab. Seejuures aga kõige domineerivam on mu argiseisund - see, kuhu ma igal hommikul naasen. Vahel ma kahtlustan, et see argiseisund on tuim ja fantaasiavaene, see lepib passiivselt oma ümbrusega ning - mis kõige olulisem - see ei paista õppust võtvat kõrgendatud meeleseisunditest.

Kõrgendatud meeleseisunditest? Las ma seletan...
Inimene on voolav kui vesi. Nii võid sa end avastada üksi külmas karges rannas, kus tuul on meele puhtaks pühkinud ning mõteteta selguses sa kõnnid ja lihtsalt oled. Või hoopis kuuled õhtul mõnda laulu, mis viib sind ühe tunde sügavustesse ning sa paned mantli selga et pimedatel tänavatel üksi kõndida ja olla omaette selle tundmusega. Sel hetkel tundub sinus olevat midagi väga sügavat, olulist, tähtsat. Sel tundel on sügavam mõte ja tähendus taga. Ja siis ärkad sa üles järgmine hommik ning sa oled taas kuskil mujal, milleski muus. Oma argiseisundis.

Kui ma tulin Hispaaniast tagasi, siis ma teadsin, et jään seda kohta igatsema, nagu me jääme igatsema kõiksuguseid kohti kus me oleme mõnda aega olnud. Seejuures aga mõistsin ma, et ma ei jää niivõrd igatsema seda kohta kui seda mina mis see keskkond minus esile kutsus. Inimene voolab vastavalt sängile ja mees, kes veedab nädala üksi metsahütis ei ole sama mees kes on nädala kontoris veetnud - olgu pealegi et nad üks ja sama isik on.

Nii oleme me kõik erinevate isiksuste konglomeraadid. Pidades sõpradega pidu või matkamas metsikus looduses või olles romantilisel jalutuskäigul kallimaga - igas olukorras on meis üks osa meie isiksusest. Seega pole ükski see kild päris täpselt mina - nad on mu kaaslased. Kui ma lähen täna õhtul PÖFFi vaatama siis on mu kaaslaseks üks minu variatsioon.

Nii see mulle tundub, et iga kord kui me naaseme mõnelt seikluselt (reis/puhkus/pidu/jne) argielu juurde jääme me igatsema mitte seda seiklust kui objekti ennast, vaid seda enda sisemist kaaslast, kes kohe kindlasti ei taha esmaspäeva hommikul meiega tööle kaasa tulla.

Individuaaltõmblusööd

...võiks olla algava nädala sõnaks.

Iga natukese aja tagant teavitab mind keegi või miski, et ma peaksin oma tervise eest paremini hoolitsema. Näiteks peaksin kasutama hammaste puhastamiseks niiti, sööma rohkem juurvilju, minema magama kella 23 ajal vms. Uued teaduslikud uuringud on näidanud, et [teatud teguviis] on meile [kahjulik/kasulik] või et [teatud teguviis] parandab meie [töökust/õppevõimet/jne] ning et edaspidi peaksime me [käituma vastavalt].
Sellist infot võtan ma tavaliselt vastu nii: "Inimesed on 2000 aastat niimoodi elanud ning midagi pole valesti olnud ja võrreldes varasemate inimestega käitun ma niikuinii palju tervislikumalt, nii et jääge vait ja olge rahul et me niigi tervislikult elame nagu me seda teeme." See on selline parajalt pahur hoiak, kaitsev ja vanainimeselikult konservatiivne, millest muidugi ei puudu ka omajagu elutarkust. Siiski võiks see suhtumine olla palju valgustatum.

Me teame, et varasema aja inimesed elasid ääretult ebatervislikult. Võrreldes keskaja inimesega oleme me palju pikemad, sirgemad, tugevamate hammaste ja luudega, elame kauem ja püsime eluterved ka vanadusepäevil. Meil on paremad tingimused ja võimalused end vormida tugevateks terveteks inimesteks. Suures osas aitab sellele kaasa fakt, et viimased sada aastat või nii oleme me kogunud suure hunniku teadmisi selle kohta, kuidas erinevad asjad meile mõjuvad. See on moderne ja täiesti eluterve uudishimu iseenda vastu - eks me kõik vahest proovime kuidas mingi asi meile mõjub. Ja nii õpime end üha paremini tundma.

Need teadmised leiavad vastuseid küsimusele 'mis meie loomulikke võimeid pärsib ja mis neid võimendab või toetab'. Me saame teada kuidas toimida selleks, et me keha ja vaim töötaksid oma maksimum võimsusel, kõik võimed ja organid 100% töös. Nende teadmistega saame me luua retsepti superinimese kasvatamiseks. Mõelda missugune võiks olla inimene, kes järgib kõiki neid tervisliku elamise nõudeid... Missugune oleks ühiskond kus enamus kodanikest oleksid sellised!

Minu suhtumine on olnud vale terve see aeg. Iga kord kui keegi jälle ütleb mulle: "Kas tead, sa ei tohiks juua rohkem kui pool klaasi piima päevas," peaksin ma hoopis mõtlema: vat mida superinimene tegema peaks et olla oma võimete tipus. Et olla organismina ja inimeseloomana maksimum.

La Movida Madrileńa

Igaüks, kes värske täiskasvanuna on avastanud pidude maailma, tunneb ära la movida madrileńa (tõlkes "Madriidi skeene"). Pärast pikki ja pimedaid diktaatorluse aastaid täis konservatiivset katoliiklust tulid hispaanlased ja eriti madrileńod 1970ndate lõpus tänavatele nunnakloostrist pääsenud koolitüdrukute innukusega. Miski polnud enam tabu hetkest mil madrileńod avastasid 60ndad, 70ndad ning varajased 80ndad kõik korraga. Joomine, narkootikumid ja seks muutusid korraga lubatuks. Öö läbi pidutsemine muutus tavapäraseks, kanep praktiliselt legaliseeriti ja Madriid huilgas.

La movida eesotsas oli Enrique Tierno Galvan, endine ülikooliprofessor, kes oli Franco ajal üks peamisi opositsiooni juhte ning keda üle terve riigi kutsuti kiindunult "vanaks õpetajaks“. Temast sai 1979ndal aastal Madriidi linnapea ning paljude jaoks algatas just tema la movida kui ta avalikul kogunemisel rahvamassile ütles: „A colocarse y ponerse al loro,“ mis tõlkes tähendab: „Tõmmake end pilve ja tehke seda, mis on lahe.“ See pole väga üllatav, et ta oli Madriidi ajaloo kõige populaarsem linnapea. Kui ta 1986ndal aastal suri tuli million madrileńot teda ära saatma.

Dooby Tru

Nisis.

Suvine vaimupuhkus peaks ometigi läbi olema.

Updates:

Helen põgenes Hispaaniasse, jõuludeks lubas tagasi olla. Minu viiemõõtmelist suhtumist sellesse võib osaliselt edasi anda väljend wippy-doodle-DOH
Viienda osa korralikuks lugemiseks tuleb kõik eelnevad Martini raamatud uuesti läbi lugeda. Suhtumist sellesse selgitab kujundlikult neljamõõtmeline naeratus.

Jne.

Hidden knowledge - facts that you are most likely aware of, but haven't given much thought to, e.g:
Freddie Mercury didn't like Star Wars.


Tahtsin alustada sügist tsitaadiga:

When music affects us to tears, seemingly causeless, we weep not, as Gravina supposes, from 'excess of pleasure'; but through excess of an impatient, petulant sorrow that, as mere mortals, we are as yet in no condition to banquet upon those supernal ecstasies of which the music affords us merely a suggestive and indefinite glimpse.

- Edgar Allan Poe

P.S. The Game

allegooria

Mul meel astus murede tormis. Kahtlused külma tuulena kananaha esile tõid. Vaagisin pinda, mida mööda olen rännand, pind paistis märg ja mudane. Ja mõtlesin siis nii: kas ülalt tulnud vihmad muutsid mul pinna nii poriseks, et terve tee vaid jalge ette vaatama pean?
Nii jäin ma seisma.
Pilk veel maas, seedimas pinda, tundsin end alistatuna – justkui oleksin alla vandunud, maha jäänud. Ent pilgu tõstsin vaatamaks üles - seal polnud vihma. Heitsin kõrvale oma pagasi, sain lahti koormast. Jättes pinna jäin otsima selget taevast. Pikka aega vaikuses pilvi eemaldus mu eest.
Nii sain ma päikese.
Siis seisin, justkui puhkaksin, ja soojus naasis kerre. Ei jooksnud, ei kõndind, ei tõusnud ega langend, ei sulenud silmi. Nii olin kaua ja pinnas all kuivas. Lombid taandusid, nende augud said nähtavaks, porist sai taas kindel jalgealus.
Nii jätkasin ma teed.
Meel vabanes teepinna jälgimise vaevast, selges valguses silmitsesin ümbritsevat.

Kliitikud

Linguistics is a form of mental masturbation on behalf of self-important linguists. Studying linguistics is a form of getting their jizz in your face.

If you study it deep and long enough, the jizz gets inside your mind and the only option of future vocation is to start giving that same jizz to others.

Pardon my obscenity/French/vulgarity/(truth)

viisijupike

Siuke väike lainetava rongiveeremise tonaalsusega ja polkaliku rütmiga lauluke viies salmis (rütmi võib ka varieerida)


Laulu nimi on "Eesti talurahva partei esimehe pöial":


Noun-phrase-Noun-phrase-Noun-phrase-Noun-phrase-Noun

Noun-phrase-Noun-phrase-Noun

Noun-phrase-Noun

Noun-phrase-Noun

Noun-phrase-Noun



Kõrgema koorilaulu taseme variandis on ka kaheosaline lugu, harjutuslik

"Iseseisva Eesti vaba talurahva eduka partei vana esimehe parem pöial"

ja tolle lõplik variant:

"Selle iseseisva Eesti jätkuvalt vaba talurahva suhteliselt eduka partei vanade kommetega esimehe amputeeritud parem pöial"

anti-nartsissism

Kohalik sõjaväelinnak oli vana ja jäetud maha juba aastat kümme tagasi. Suuremate ehitiste hulgas aga istus silmatorkamatu kasarmuhoone ja kuigi kõik teised hooned olid juba ammu vandaalide poolt rüüstatud, purukslõhutud, oli see seisnud puutumatuna. Isegi välisuks – tõsi, lahtimurtuna – kinnitus veel maja külge. Seda hoonet läkski Mart hilistel öötundidel põnevuseotsinguil uurima. Taskulambivalgel kõndis ta toast tuppa, et uurida mööblit ja ehk leida ka muud huvitavat.

Kõndides tubadevahelisse koridori leidis Mart ehmatusega seinalt peegli oma kujutisega. Sõrm lasi lahti lambi lüliti ja saabus pimedus. Ehmunult vajutas ta nuppu uuesti, hoides sõrme hetkeks all, et siis ära võtta. Valgus süttis, ja kustus taas. Ta proovis uuesti. Ja uuesti. Hetk valgust, hetk pimedust. Sellise rütmi saatel pööras Mart pilgu taas peeglile ja avastas sealt oma hirmunud näo. Iga kord valguse süttides nägi ta oma ehmatust täis silmi. Ta süda kiirendas löömist ning närviline kuumus kandus üle ta keha. Valguse käes vaatas ta oma nägu, mis iga lambisüttimisega muutus kahvatumaks. Näha omaenda hirmunud silmi tekitas tas õõvastust. Iga valgusesähvatus deformeeris ta palet üha enam hirmugrimassiks ja iga vaade oli õudsem kui eelmine. Ta jalad nõrkusid, süda kiirendas löömist, nahk kattus higiga ja muutus üha valgemaks, üksikud varjud ta näol muutusid üha teravamaks ja kurjakuulutavamaks, lihased tõmbusid krampi, silmad metsistusid. Mart oli kivistunud, sõrm refleksi ajel üha vajutamas lambilülitit, meel tunnistamas õudusega omaenda hirmu.


Otsingute käigus leiti ülejärgmisel päeval ta laip. Hilisema lahkamise tagajärjel avastati üllatusega, et noore mehe surma põhjustas südamerabandus.

leidsin oma lemmik sõjaluuletuse üles

Breakfast

We ate our breakfast lying on our backs
Because the shells were screeching overhead.
I bet a rasher to a loaf of bread
That Hull United would beat Halifax
When Jimmy Stainthorpe played full-back instead
Of Billy Bradford. Ginger raised his head
And cursed, and took the bet, and dropt back dead.
We ate our breakfast lying on our backs
Because the shells were stretching overhead.

-Wilfred Wilson Gibson

Do Be Doomed With Me

Pole vahet, kas ma mängin arvutimängu, vaatan telekat või vahin arvutist sarje ja veedan aega netis - kõik need on ühtemoodi uued ja tühjad asjad. Enamus meist tegelevad vähemalt ühega neist kolmest ning kes hoiab oma vaimu sest eemal, on parem inimene kui meie. Neid ei risusta see saast ja surm mida see meeleseisund tegelikult on. Enamus inimesi ei ole minuga nõus, ja mis nad vastavad? Et neile meeldib see puhkeseisund... täieliku tegevusetuse seisund - tuimus, soojus, pehme mugavus, tsirkus silme all tähelepanurongi ohjes hoidmas. Minu hinnang sellele on erinev kui neil. Teised ehk ütlevad, et ega see tõesti väga hea asi pole, aga minu hinnang on siiski liiga... nagu prohvetitel kunagi religiooni suhtes - ekstreemne, fanaatiline. Aga ma saan aru ja tajun selle seisundi täielikku lootusetust. See ei too minus esile midagi, mida ma võiksin hinnata kui enesele väärtuslikku või väärikat.
Perse see suitsetamise mahajätmine, see pole üldsegi mitte sama kahjulik harjumus kui see. Kummast lahtiütlemine on raskem, eh?

Kuidas toimib üks tuulik

Kosmos ja mina

Mina mäletan seda, kuidas mu isa rääkis mulle aatomitest ja rakkudest ja muust, millest me koosneme. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud. Ma polnud varem selle peale mingitkiviisi mõelnud. Ent tähtedest ei mäleta ma midagi sellist. Väiksena ma lihtsalt nägin, et väljas on tähed - mingid kauged helendavad täpid - ning nende peale ma mõtlesin vaid niipalju, kuivõrd on neid lihtsaid tähtkujusid - Suur Tõll ja Põhjanael. Need teevad seal kujundeid, aga mõni tuli oli väiksem või kaugemal kui teine. Kuid siis tuli Star Wars ja muud ulmejutud. Kiiresti ja loomulikult võtsin ma vastu teised planeedid, kuud, asteroidid, päikesed. Teadmised tegeliku maailma kohta tulid läbi fantaasia ja muinasjuttude. Ja ehk selle tõttu need teadmised ei tekitanudki mus mingeid suuri tundeid või aukartust - muinasjutt ikkagi. Lõpuks oli Carl Sagan see, kes oma saatega suunas mu tähelepanu sellele, kui suursugune ja eriline on reaalsus ise, Kosmos meie ümber ja meie sees.


Ja mulle väga meeldib see mõte, mille tõi välja üks kosmoloogia professor, kelle loenguid ma vaatan. Ta ütles, et mõeldes nendele kohutavatele suurustele võime me end tunda ääretult väikeste ja tähtsusetutena ning see võib tekitada meis depressiooni, aga suurused on vaid üks ja parajalt toores viis asjade hindamiseks. Kui hinnata asju nende keerukuse järgi, on pilt hoopis teine.

"Here's a nice way to illustrate this. If things shone with a brightness proportional to their complexity, then galaxies and stars would be dim lightbulbs, while just your brain alone would shine out like a quasar beacon, visible across the whole Universe.
We are special, cosmically speaking, and we can feel genuinely good about that."

Istusin tähtede all ja mõtlesin...

Inimelul on suhteline väärtus. Ma võrdlen neid elusid:

*Sõdur. Keegi kes on samas olukorras nagu mõni eesti sõdur oli Sinimägedes. Sõjaaastatega on temas välja kasvanud sisemine kindlus, arvamus ja otsus: käigu see kõik perse, ma võitlen oma elu hinnaga selle nimel, mida tahan, ja alternatiiviga ei lepi. Ma annan meeleldi oma elu siin tandril oma lootuste nimel.

*Kadunu. Näiteks lennuõnnetuse tagajärjel kuhugi metsikule maastikule äraeksinud mees. Ta pingutab ja võitleb selle nimel, et sealt välja saada ja oma perega taas ühineda.

*Imik. Paarikuune. Ta pole veel suuteline teadvustamagi, et ta on elus.

*Vanur. 80-aastane haige mees haiglavoodis. Tema ümber on arstid ja pere, et otsustada, kas pere maksab tema kalli ravi eest või mitte. See ravi annaks ju talle veel vähemalt kaks aastat.

*Keegi suur humanistlik riigimees, kes ebaõiglaselt vangistatud. Vangistusest jäänud juba nõrgaks - kui ta annab alla, siis ka sureb. Aga väljaspool on tuhanded ehk miljonid lootused, kes talle kaasa elavad ja ta teab seda. Ta ei tohi anda alla.

*Antiikaja sünnijärgne ori, kes tappis oma isanda poja ja põgenes ta varandusega. Ta püüti uuesti kinni ning nüüd viiakse teda tagasi oma isanda juurde. Pole kedagi, keda huvitaks tema ellujäämine ning ta teab ka seda, et edaspidine elu toob talle vaid piinamisi ja kannatusi, sellele aga järgneb surm.

*Mina siinsamas. Ma uurin oma ümbrust ja elu ning hindan kõrgelt seda kui hea see on. Ma tahan elada ja sama tahavad mu lähedased.

*Budistlik munk, kes lähedal valgustatusele (järgmises elus kindlasti!). Ta on lahustanud endas ego ja kaotanud oma isekad soovid, selle asemel on altruism ja püüd kõiki mõista. Ta näeb elu pea eranditult rõõmsates toonides, ent samas on ka ennastohverdav, kuna ei hinda oma elu nii, nagu meie seda teeme.

.

Ma ei nõustu inimesega, kes arvab, et iga elu on ühtemoodi eriline. Ei. Iga elu on erinevat moodi eriline. Iga elu ei ole ühtemoodi oluline. Kõik elud ei ole väärtuslikud iseenesest.

.

"Kas te siis ei arvagi, et miski ei saa olla tähtsam kui nende heaolu, keda sa armastad?"

.

Ei.

.

Ei.

.

Ei.

Fatigue ehk väsinud

The first of March has deteriorated to the afternoon. Pile after pile has been heaped upon me since the break of dawn. Fatigue dried me to the point of irritation while hunger mingled with a dazed consciousness. Hazy spots and figures pulled my eyes to West, to left, to eyelids closing. When it was through, it was not through at all with me. Hostile skin carried hostile clothes, sealing me from hostile world. The cold felt cheap, unimaginative. The cold felt like it had lost its commitment. Broken and tiring, but never leaving yet. The start of March was the end of winter's spell, never will I look at the same snow again in peace, until summer shatters this haunting. Sleep should scatter these tauntings, so physical it's alien. I'm not weak nor sunk in depression – I carry in me an expression of puzzlement; bewildered by some distant aching, not my personal, but intrusive. Fishlike hands fretting my bones, sandlike blanket choking my skin. A whiff of air with nicotine beats down the tar and fumes on lungs. Cough. No? Well, I'm not sick. I praise my health – don't know To Whom – and roll myself another spliff. I think I should, I know it's not the same after all I've had of it. Dull, I say. Dull to smoke. Perhaps I'll go and sleep some rest.

mõeldes tulevikust

200 aastat on sedasorti aeg, mille jooksul jõuavad muutuda süsteemid, mis meie meelest praegusel hetkel on muutumatult toiminud majanduslikul, poliitilisel, ühiskondlikul või looduslikul tasandil. Minu hinnangul (pole küll väga autoriteetne lähtepunkt, aga mis parata) on meil sel planeedil kujunenud välja mitmeid probleeme, suurimaks kindlasti liigkõrge rahvaarv ja selle jätkuv kasv. Kui kõik Maa elanikud elaksid samade elustandardite järgi, mis on iseloomulik Euroopa või Põhja-Ameerika kodanikule, siis ei suudaks meie planeedi ressursid seda süsteemi hoida üleval kauem kui mõned aastad. See tõdemus iseenesest on juba tõsine etteheide Lääne kodanikule, kaasa arvatud sinule ja minule.

200 aasta pärast on tõenäoline, et toimunud on järgmised sündmused:

*Superviiruste epideemia. Tänapäeva kõige paremini varustatud ja rahastatud haiglates elutsevad viirused ja bakterid, mis iga põlvkonnaga kohanevad kõige keerulisemate ja tugevamate ravimitega. Statistiliselt võttes on vaid aja küsimus, mil mõni neist, kui mitte paljud neist, rändavad haiglatest väljapoole ja tekitavad ülemaailmse epideemia. See oleks tõenäoliselt kõige parem lahendus rahvaarvu probleemile. Keegi meist ei taha lasta endal ja oma suguvõsal lihtsalt kaduda, surra. Meil on vaja objektiivset suvalist õnneloosi ehk uut suurt katku, mis teeks veidi platsi puhtaks. Ma hindan huupi, et nende viiruste tõttu võib 40-70% Maa elanikkonnast hävineda.

*Naftakriis. Kuna üha suurem osa inimkonnast võtab omaks läänelikku kõrgtööstuslikku eluviisi - praegu on peamiseks kasvupinnaks Hiina - siis on paratamatu, et varem või hiljem kallineb nafta sedavõrd, et see ressurss muutub luksusartikliks. Mis see endaga kaasa võib tuua? Rooma impeeriumi langusele aitas suures osas kaasa selle majanduslik hääbumine, mille põhjustas võimuladvikus olevate suurmaaomanike majanduslik käitumine, mis kokkuvõttes jättis riigi ilma majanduslikust vundamendist - eraomandiga maaharijast. Seega võib arvata, et sama stsenaarium on tõenäoline ka nüüd: kui poliitilist võimu omavad erahuvidest lähtuvad ressursiärimehed (Bushi suguvõsast peaks näiteks piisama) võib tõesti oodata üha tugevnevat klammerdumist fossiilsete kütuste külge. Sellega kaasnev poliitiline olukord kutsub esile sõjalisi konflikte, ebastabiilset ent autokraatlikku poliitilist ja majanduslikku korda ja üha vaesunumat üldpopulatsiooni - autoga sõitmine muutub ääretult kalliks, ent sellega koos kallinevad ja muutuvad kättesaamatuks tavainimesele ka kõik muud modernse maailma mugavused, toetused ja teenused.

*Aafrika probleem. See ehk ei puutu ainult Aafrika mandrisse, ent seal on see probleem kõige suurem - sealne looduslik kliima ja ressursid ei võimalda üleval hoida sedasorti inimkogust nagu seal hetkel on. Veepuudus, kõrbete jätkuv laienemine, kliimamuutustest tulenevad probleemid ning võimalik välismaailma humanitaarabi lõppemine toovad kokkuvõttes massilised näljahädad ja sellega koos suure vajaduse rahvasterände järele. Esmaseks ja kõige sobivamaks sihtpunktiks on loomulikult Euroopa. Kuidas Euroopa sellele reageerib ja mis abinõud käsile võetakse, pole võimalik ette ennustada. See võib sõltuda kriitiliseks hetkeks välja kujunenud poliitilisest kliimast ja mõtteviisist. Kaua Euroopa üha suurenevat immigratsiooni talub? 200 aasta pärast aga ma hindan (huupi), et rahvaarv Aafrikas on vähenenud vähemalt neli korda ning allesjäänud elanike eluviisid sarnanevad pigem vanale hõimuühiskonnale kui tänapäeva moodsale ühiskonnale. Kliima poolt inimasustuseks elamiskõlbmatuid piirkondi võib tekkida ka mujal, kasvõi Austraalias.

*Muutused tehnikas ja tööstuses. Nagu ma juba ütlesin: ma hindan, et me ei suuda pikalt üleval pidada oma praegust kõrgtööstusliku majandusega eluviisi. Me tarbime, raiskame ja toodame prügi liiga palju ja seda kõike oma igapäevaelus. Selles oleme süüdi ka sina ja mina - me elame kõik liialt raiskavalt. Enne vastu vaidlemist küsige endalt - kas Maa suudaks taluda kuut miljardit sind? Loodussäästlike alternatiivsete meetodite kasutuselevõtt ei ole tänasel päeval just kaugele jõudnud - ehk seetõttu, et need vahendid pole nii odavad ja efektiivsed kui praegune süsteem - ja arvestades, et üha enam vähearenenud riike püüdlevad edukalt jõuda modernsete riikide tasemele, ei jää meil kokkuvõttes lõpuks muud üle kui oma tehnoloogiliselt arenenud eluviise kammitseda.

Kammitseda oma eluviise... Võtame selle viimase teema juures arvesse ka kõik teised tegurid: võimalik finantsautokraatliku võimuladviku ja nende opositsiooni tegevus, potentsiaalne massihüsteeria epideemiate tõttu, vaesuse levimine ja koos sellega meditsiini ja muude teenuste kvaliteedi langus, võimalikud sõjalised ja poliitilised konfliktid maaressursside ja rahvarännete tõttu, kliimast tingitud katastroofid. Kui kasvõi kaks neist komponentidest peaks samaaegselt esile tulema, on kaos ja häving tõenäolised. Riigid ja ühiskonnad on kokku kukkunud ka vähema tõttu. Nüüd me räägime aga juba kõige mustemast stsenaariumist. Peaksime hoiduma liigsest fantaasiast ja pessimismist, nagu ka optimismist.
Ent igastahes on sellise olukorra tekkides eelisseisundis eraldiseisvad riigid ja piirkonnad, nagu näiteks Suurbritannia, Uus-Meremaa, Skandinaavia, ehk ka Jaapan ja Austraalia. Need on riigid, kel on iseseisvalt piisavalt jõudu isoleerimaks end ümbrusest ja ka ressurse ja võimalusi, et omal jõul enam-vähem jätkata stabiilselt modernset eluviisi. Äkitselt tundub mulle filmi V for Vendetta üldine stsenaarium täiesti loogilisena.

Stabiilsust muutuste ajal on eelkõige vaja selleks, et teaduse arengu käigus saavutatud teadmised ja oskused ning kõiksugune moodne tehnika säiliks. Vähendatud kujul, kasutades alternatiivseid energiaallikaid, suudaksime me ju oma tööstuse ja majanduse tuumikut täiesti adekvaatselt töös hoida. Üks võimalikke arengusuundi tulevikus on tööstusliku toodangu ja tarbimise vähendamine erasektoris miinimumini. Ma leian, et on täiesti vastuvõetav redutseerida oma eluviise tagasi eelmise sajandi alguse tasemele, kui sellega kaasnevad tänapäevased teadmised ja oskused ning riigi poolt majandatav moodne tehnika. Nii ei pea loobuma adekvaatse varustuse ja tehnikaga haiglatest, ühistranspordist, koolidest, hoolde-kodudest ega teadusasutustest. Alles jääks kirjandus, teater, ehk isegi lihtsamat sorti muusika- ja televisiooniprogrammid. Nii, nagu mina seda praegu ette kujutan, tundub see olevat tehnoloogiline kommunism. Ja äkki see ongi järgmine aste pärast kapitalismi?
Isegi kui ühtegi kriisi pole ees tulemas on mingitsorti redutseerimine vajalik. Ma leian, et kivisöe ja nafta baasil sooritas inimkond suure tööstusliku ja tehnoloogilise hüppe. Selle hüppe lõplikud viljad on nüüd valmimas, ent järgmist suurt tõuget need allikad meile enam ei võimalda. Järgmine hüpe, kui me sinna hulka arvestame ka inimkonna ambitsioonid kosmosereiside osas, nõuab suurt kogust uusi materjale ja uut energiaallikat. Millal me need leiame? Kuniks neid pole leitud peame kindlustama oma tehnoloogilise arengu eluviisiga, mis võimaldaks meil tuhat aastat hoida praegust taset. Ma ei usu, et inimkonna praegune eluviis vastab sellisele nõudele. Ent sellise arengusuuna võtmiseks on vaja kas a) imet või b) arenenud ja intelligentset ühiskonda, mis oleks ka tegelikkuses nõus loobuma oma mugavustest (ehk imet) ja valmis üritama mõelda, kuidas oma praegust majandusmudelit minimaalse valuga (ei saa olema valutu) pöörata säästlikuma, primitiivsema eluviisi poole.

Eesti on üks väga huvitav koht. Ma arvan, et Eesti kõige võluvamaks omaduseks on see, et ta on nii tähtsusetu ja pea väärtusetu. Globaalsel majanduslikul skaalal pole Eestil ei tähtsat pakkumist ega nõudmist. Sel kohal on aga poliitiline ja ideoloogiline väärtus imperialistlikult meelestatud Vene riigi järgijate jaoks ning see on ka meie ainus probleem. Ma hindan, et kui 200 aasta jooksul jääb Eesti vähemalt omavalitsuse tasandil autonoomseks, on meil s****kanti vedanud. Eesti-laadsel tähtsusetul piirkonnal on potentsiaali saavutada ülaltoodud sihte kõige paremini. Miks? Meie maa on suhteliselt hõredalt (ehk talutavalt) asustatud - seega ei tooks erasektori keskajastamine kaasa näljahäda; Eesti ei oma globaalses mastaabis väärtuslikke maavarusid, samas ei kannata ta ressursside puuduse all; meie asend kaugel Põhjas on ebasümpaatne immigrantide hordidele; kuna me oleme niivõrd väike ja väeti riik, ei kujune meil ka tugevate finantsiliste erahuvidega poliitilist autokraatiat. Kõikide nende hädade puhul, mida ma ülalpool kirjeldasin, kannataks Eesti võrdlemisi vähe.
Seega arvestaksin ma Eesti ja sellelaadsed teised piirkonnad samasse stabiilsesse klikki koos Suurbritannia jt. Eesti on üks neist aladest, millel on võimalus hakata eksperimenteerima ja looma uusi elujõulisi äramajandamise vorme ning tehnikaid. Ühel hetkel areneb kuskil neist piirkondadest välja mingi vorm new-age naturalismist, rohelisest mõtlemisest, mille eesmärgiks pole keskkonnasõbralik käitumine looduse pärast, vaid jätkusuutlik oleviku tehnika alalhoidmine ja ettevaatlik areng edasi. Preservatsionism.

varia on lihtne

Galaktika mälumängu kaart tulevikust, küsimuste pool:

Ajalugu: Mitu eraldiseisvat koloniaalvaldust oli Marsil enne ühtse konföderatsiooni loomist?

Loodusteadus: Mis on peamine asteroididelt kaevandatav maak tänapäeval?

Tehnika: Kes oli see insener, kes planeeris esimese valguskiirusel liikuva kosmoselaeva mootorid?

Kultuur: Joseph Heinmeri poolt leiutatud molekulaarjoonestamise tehnika.

Sport: Milline neist ei kuulu vaakumtriatloni võistlusalade hulka?

Varia: Mis asub Linnutee galaktika keskel?

Dahlide paljunemine

Tervitame soojalt meiega ühinenud uut tajumisüksust, sugulast Iris Dahl.

Olgu ta lapsepõlv helge nii talle endale kui ta vanematele, aga samas ka hariv ja huvitav. Ma loodan, et meie suur sugulastehunnik ei saa talle tunduma liialt ülevoolav ja suur, vaid hoopis põnev ja naljakas.
Väikse lapsena võiks tal olla komme teha nördinud nägu igaühele, kes tema ees lapsehäälega lällutab ja nägusid teeb (she would have my respect for the rest of her life).
Noore inimesena soovin ma talle kuhjaga uudishimu ja ka võimalust seda rahuldada. Täiskasvanuna aga avatud silmi ja virgust oma tegevustes.

Kunagi võib see olla tema, kes istub vanaduses mugaval toolil ja vaatab oma lapse(lapse)lapsi, üritades meenutada meid, oma suurt hunnikut onusid ja tädi. 85 aasta pärast. Ehk ta üritab kokku panna seda sugulaskonna võrku, mis selle ajaga tekkinud on ja meenutada taas kõiki meid, kes me seal kõrgemal, eespool kunagi teed tegime. Ta ei saa kunagi teadma seda, mida meie teame ja meie ei saa kunagi teadma seda, mida saab teadma tema.

Ja ma loodan ka seda, et ta vanemad näevad kunagi temas midagi neist endist, midagi neile omast, õiget, olulist ja head. Olgu need omadused osa temast terveks eluks.

Aga hetkel tean ma vaid seda, et ta tundub olevat fotogeeniline ja ilus imik.

Haiku minu õppeprobleemidest

Tekstianalüüs

ja moodulite konflikt,

pikendamine.

two rat much, do you?

thesis: metals give mine, mine give man, man give woman, woman give shop

Ivari haiku:

no woman no shop

shop with woman blows up

shop with woman must stop

plowershower, standinghour,
scorn of whips flesh thy lips,
peak in shire bent in fire,
leery crime, another mind.
another mind to answer why

my take on an 18th century poem

When she walks in, I become a man;
When I walk in, she becomes awake.

With countenance she sows my soul
With warmth and soothe of love endowed;
Conversing her in mirth and wonder,
I point the way her mind should wander.

Refined as senses should be treated,
The guest of sympathy is seated.
Too much water a flower drowns,
And so her care is kept in bounds.
No rage or jealousy I've witnessed,
For moderation follows her kisses.

I see my duty, as Adam before,
To reap the follies of her war
And summon the eye and mind to see
The world with sagelike clarity,
Yet keep in mind that I am too
But a pupil in reality's magnitude.

Thought and feeling, with all due
Live happily in moderation's glue.

saw-barrow ehk kärutäis saagi

poetry of reality

Põhjused, miks kahelda meie elu paranemises/täisväärtuslikumaks muutumises teaduslike arusaamade täiustumisel...

No. 1: Kujutage ette, et iga teile seksuaalselt stimuleeriva mõtte, vaatepildi või źesti peale teeb teie ratsionaalne ajupool automaatse analüüsi ja seletab lahti need loomalikest instinktidest ja alateadlikest tungidest tulenevad põhjused, miks üks või teine teile nõnda meeldib...

...would that freak you out?

young grasshopper

Ma nägin und kadunud ajast. Ma olin noorem, kõndisin oma keskkooli aegses maailmas ja kohtusin järjest inimestega, kes sel ajal mulle olulised olid (ja siiamaani on). See oli rabav kogemus, sest puutusin kokku nende mentaalsete konstruktsioonide ja tunnetega, mis mind aastaid tagasi valitses ja ma tundsin, kui palju me muutume ajaga.
Üks tõde, milleni jõudis Buddha, on see, et mitte miski ei kesta üle hetke, järgmine hetk on iga asi juba midagi uut. Teisisõnu kõik on kaduv ja seda peab endale teadvustama, sellega leppima, et see enam ei kurvastaks. Aga ma vaidlen vastu. On üks asi, mis ei kao inimese eluea jooksul: tema kogemine. Ole sa 5 või 30 või 60 aastane, see oled ikkagi sina ja mitte keegi teine, kes tajub oma meelte ja tunnetega maailma.
Ja see ongi elu traagika. Me tajume iseenda vananemist ja kaduvust. Selle tõttu nuttis juba Gilgamesh ja temast alates suured poeedid. See on põhjus, miks Siddhartha läks otsima Tõde ja pääsu meeleheite eest, mida taoline tõdemus võib endaga kaasa tuua. Võib tunduda, et ma räägin millestki rumalast - me ju kõik teame, et me muutume. Kui aga meie meeltesse kord loobitakse need elavad pildid minevikust, pole neist enam pääsu.
Või on? Kas ma peaksin tõesti kurvastama täna, kuna homne mina võib taga leinata tänast hetke, unustades ära kõik selle, mis tal endal on? Pigem soovida, et tunded meist selliseid lambaid ei teeks. Ent sellised me kord oleme.