fancy talk about salvation

Tammsaare kirjutas, et ajad on muutunud, aga inimese loomus on jäänud samaks. See annab kõikidele skeptikutele väga tugeva pessimistliku argumendi kõigi idealistlike ühiskonna reformijate vastu, olgu nendeks siis kommunistid või anarhistid või kes iganes (meil on uuel ajal ka uued visionäärid, näiteks The Venus Project). Varajaseimad sedasorti inimloomuse reformaatorid olid religioossed prohvetid. Usk ja kindla religiooniga kaasnev spirituaalne distsipliin kindlasti saab üksikisiku loomust uuele rajale viia, teda reformida. Kui aga kanda usk üle tervele ühiskonnale, siis ta jõud nõrkeb - seda me võime ajaloos korduvalt näha.

Ma kõrvutaksin religiooni anarhiaga - indiviidi tasemel võivad nad tunduda loomulikud, isegi ainuõiged, ja neil on tugev mõju meile. Looduse poolt dikteeritud ühiskonna reeglitega lähevad need aga liialt vastuollu, et eksisteerida oma algsetel ideedel. Nii nagu üks religioon kasvab oma mõju poolest mingile ühiskonnale lahustuvad ka selle ideed üha enam, et olla vastavuses sotsiaalse reaalsusega. Mis saaks kogukonnast, kui kõik võtaksid omaks Buddha poolt etteantud eluviisi ja terve rahvus hakkab munkadeks? Neil, kes järgivad mingit taolist ideoloogiat oma kõige algsemal ja "õigemal" kujul, on vaja tavaühiskonna tuge.

Aga Tammsaare ja tema mõttekaaslased (see idee pole tema avastus) eksisid mingis mõttes. Inimloomus areneb siiski evolutsiooni käigus miljonite aastate vältel (E pur si muove!). Me lihtsalt näeme niivõrd lühikest ajaperioodi, et ei märka muutusi. Võtkem seda kui järjekordset valdkonda, kus uus arusaam (teadus) võtab üle algelisema mõttesüsteemi (religioon).
Religioon annab inimesele hägusa vastuse koos ligidaloleva lunastusega. Teadus annab inimesele konkreetse, selge vastuse koos kättesaamatu lunastusega. Inimloomus muutub ja kindlasti täiustub, areneb pigem paremuse poole, aga niivõrd aeglaselt, et meie sellest osa ei saa.