Battle of Est

Ma arvan, et hip-hop on inimkonna üks kõige ühtsemaid ja vitaalsemaid kultuuriüksusi üldse. Mõtleme hetkeks...

Hip-hop hoomab nii poeesiat, rütmi-muusikat kui ka tantsu, nagu seda teeb ka näiteks folkloor. Räpp - see pole päris laul, see on melodeklamatsioon, mille peamiseks instrumendiks on rütm. Igaüks, kes on vähekeni kvaliteetset räppi kuulnud, peab nõustuma, et räpp on avardanud ja arendanud poeesiat edasi uutes ja innovatiivsetes suundades. Väga leidlik, väga kaasakiskuv ja tihtipeale ka väga sügav. Hip-hop muusika (DJ-ndus) on peamiselt erinevate muusikavoolude kokkusulataja, ta otsib viise muusikat avardada ja lõhkuda need barjäärid, mis tavaliselt erinevaid stiile lahus hoiavad. Pole üldse ebatavaline leida ühest laulust tükke nii klassikalisest muusikast kui ka heavy metal'ist. Ja breiktants on väga atrobaatlik, põnev ja esteetiliselt nauditav.
Mis teeb hip-hopi kui kultuuriüksuse aga huvitavaks on nende kolme komponendi tihe läbipõimumine. Battle of Est'il sain aru, et breiktantsu kõige ägedam osa on see, kuidas tantsija sätib oma tantsu vastavalt muusikale ja rütmile, viieks need kokku ühtseks tervikuks - olukorraks, kus nii DJ kui ka tantsija on suhtelises improvisatsiooniaktis. Ja kuigi õhtujuht (eesti breikar) andis ka vokaalse osa, polnud see väga muljetavaldav. Samas mõni korralik räppar oleks seal oma vokaalse improvisatsiooniga loonud täieliku ühtsuse nende kolme komponendi vahel - täielik hetke aje looming!
Ning ma ei tea ühtki teist kultuurinähtust, kus erinevaid komponente niivõrd laialt läbi vaba improvisatsiooni kokku suudetaks sulatada.

Muidugi, tööstus on ammugi leidnud viise, kuidas seda kõike rahateenimise eesmärgil ära kasutada ning kuna just see jõuab mainstream-ina massidesse, on paljudel inimestel hip-hopi vastu teatud põlgus.

Kui keegi oskab, siis palun tooge mulle inimtsivilisatsioonist mõni teine näide niivõrd võimsast kultuurinähtusest.

Body earth, atman time

Under certain drugs, a person is more likely to be in a state of peaceful confusion, busy trying to understand his altered experiences rather than openly engaging in the external problems that might cause him to act violently. Violence and many other physical attributes lose their status in his eyes, for they are not very interesting. At that point, there is a lot more to concentrate on in his mind. Sometimes, a sort of revelation might come concerning death, but its' purpose is purely philosophical. Death loses its' frightening values, the person regards it with an open heart, understanding how relevant it is for progress and how ridiculously most people feel about it. Even an act of brutal murder he considers with neutral emotions - a man killing a man is like a fox killing a rabbit, it is the natural state of existence. Even so, to commit a murder would not occur to him.
A man might kill for drugs when he is sober and trying to score a hit, then we are talking about crack and heroin, which have nothing to do with the experience above.

Romantiline jalutuskäik Toomemäel Jäääärega

Mõnikord tuleb soov näha iseennast nooremana, kas siis viie või kümne või viieteist aastasena või muud. Aga see pole niivõrd selleks, et enda uudishimu rahuldada, pigem selleks, et näidata ennast, anda teada sellele nooremale endale, missuguseks sa saad. Seega pigem on endal sov näha vanemat ennast, kuigi samas mõtled kogu aeg noorema endaga kokkusaamisele. Varem aga olime liiga noored, et ennast tänavalt otsida. Seega kui sa tõesti ennast märkaksid tänaval, tema sind ikka ei märka.

Täna (vähemalt vahemikus 10-12) on just see sügisilm, mille tõttu osad inimesed peavad sügist oma lemmik aastaajaks.

Ma leian, et inimeste soov majasid ilustada ja parandada on veidi ülepingutatud. Väikesed vead ja eriti aja tekitatud mõrad ja aknaümbrised teevad mu jaoks selle maja palju reaalsemaks ja ilusamaks. Ent mitte pilves ilmaga, päike peab majale peale paistma, et tõeliselt seda hinnata saaks.

Gustav Adolfil on väga nooblid vuntsid. Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks selliseid vuntse iidseks ja "ebalahedaks" ja rohkem mehi julgeks neid kanda. Võib-olla ma kannan kunagi neid. Tahaksin kohata viis aastat vanemat ennast nendega, vähemalt.

"Kas ta kunagi puhata saab,
tal on kaugele, kaugele minna.
Ta peab rajama päikeselinna,
aga võib-olla päikesemaa."


Meeleheitel on see inimene, kes seisab prügikasti kõrval ja proovib alustada vestlust inimestega, kes midagi sinna ära viskavad.

Wii!

Taavi tõi tund aega tagasi teleka ette...

STAR WARS

The FORCE

Unleashed

Spoiler: sina oled Darth Vaderi õpilane ja ta treenib sind, et koos sinuga Imperaator kukutada. And we all know how that is gonna end...

Lightsaber whirlwind,

red and purple violence

spreads and spreads around.

wiki-wiki-wah-wah-west (Jim West - desperado)

Täna, 3. oktoobril, on wikipedia (väikse või suure algustähega? internet teeb ka lingvistide elu raskemaks) esilehel peamiseks uueks informatsiooniks biitlite laul "Something" mille kirjutas George Harrison.

Ent räägime aastast 1785. See arv lihtsalt hüppas mulle pähe.
Võib-olla sellepärast, et sel aastal (jaanuaris) lennati esimest korda kuumaõhupalliga üle Inglise kanali.
Neli kuud hiljem kukkus üks neist suurtest õhupallidest alla. Järgnenud tulekahjus põles maha üle saja maja. Ajaloo esimene lennukatastroof.
Kuu hiljem kukkus veel üks pall Pranstusmaal alla, selle kaks reisijat surid.

6. juuli 1785 on Ameerika dollari ametlik sünnikuupäev.

Suvel tuli Prantsusmaal avalikuks Teemantkaelakee Afäär, mille tagajärjel Marie Antoinette muutus rahva silmis veelgi vihatumaks. Oluline samm Suure Revolutsiooni poole, pealegi üks väga huvitav lugu iseenesest.

Bütsantsi kalendri järgi oli aasta 7293 (ja 94)

kui arvu 1785 jagada tema viimase kahe numbriga, tuleb vastuseks minu vanus!

Vivace

Some thought-like perceptive things become great lovers of our minds. One of mine are the golden leaves from Winnie the Pooh. It keeps me captivated in poetry and literature. Such warmth do I feel with these elements of the mind that I think of it as the love of my life. I would be heartbroken to lose it. I find that more joy reaches me through myself than from the outside world. My mind shows me a larger world than my eyes do. Does that mean I'm trapped in illusions? I find that these illusions still show a more thorough picture of the world than what I see. Or this is just wishful thinking. I guess I don't mind - at least I deny the truth for something more interesting than the average man.
This would be the reason why I'm living in a world constructed by my mind and willfully choosing so.

mitte-päris-haiku

Sinivalge õhk

ja tule kuldne vine

hullamas kaugel jõest.

chapter 3

By the evening, the travellers had stopped and made a fire. Once their meal was complete, the two men lit their pipes. There was a lot to discuss. For Dómbruck, one matter was sitting heavily on his brow that needed to be addressed immediately. After all, he was going to sleep next to a cannibal from the northern tribelands.
"Are you from one of the man-eating tribes?"
"Ye'hir! This body eats its' enemies."
"And why do you eat the flesh of men?"
"I come from the North, where the spirits roam in the night. My spirit tells me that to defeat an enemy is to consume it. Otherwise the enemy might come back. Besides, human flesh has a powerful taste to it. Ever smelled the roasted heart of a ten-foot warrior? Those are the sweetest meals of my life."
Dómbruck watched the fire, frowning.
"Most people find such behavior vile, even demonlike. They claim it makes you bloodthirsty and mad for flesh."
"I eat no demon, for its' flesh is rotten and smoldering. Neither will I lose my sanity over it. To be a cannibal does not mean I can't be respected or trusted, does it?"
"I care not what you are or what people think of you, as long as you keep your appetite to our foes."
With the weight off his chest, Dómbruck and axeman Bielyn started to discuss their different motives and plans to assassinate their lord and commander, val Embethél Sterien.