vvj

Absurdiinimese peamiseks vooruseks on lahtiütlemine jumalatest. Sisyphos, Oidipus, don Juan ja teised absurdikangelased kõik käitusid jumalatele tähelepanu pööramata. Jumalatepoolne reaktsioon aga tõi neile vaid kannatusi, millest nad tegelikkuses samuti võitu said. Nende võit seisnes tõdemuses, et kõik kannatused on inimeste omavaheline probleem ning lahendama peame seda isekeskis, jättes kõrvale jumalad. See aga pole vaid absurdi- ja olevikuinimese omadus.
Palju suurem on aga surma küsimus. Absurdiinimese peamiseks koormaks ja tegutsemisimpulsiks on just nimelt surma absurd, eelkõige selle lõplikkus. Ta on eemale jätnud surmajärgse elu võimalused ning võtnud omaks tõdemuse, et tema eksistents kaob surmaga - see teeb temast olevikuinimese, kelle ainus väärtus seisneb antud ajahetkes. Ent ka see omadus pole ainulaadne.
Igavikuinimene saab lahti öelda jumalatest ning elada sama puhtalt hetkes, erinev on vaid atmosfäär. Temal on aga lisaks ka hasartmängu võimalus. Olevikuinimese kogupanus on suunatud väljapoole mängulauda, sest tema jaoks võidab maja alati. Igavikuinimene aga saab teha lisaks veel mängulauale panuse. Kui ta kaotab, ei erine ta olevikuinimesest karvavõrdki - olematuses puudub kahetsus. Kui aga juhtumisi tema panus peaks võitma... Jackpot! Sest just nimelt sellega on siin tegu - hasartmänguga.
Absurdiinimene jõuab oma meeleseisundisse läbi tõdemuse, et välismaailm jääbki inimmõistusele hoomamatuks ning õiget mõtet-seletust ei oska ta sellele kunagi leida. Selles positsioonis jääb Camus kaitsma seda lõhet, mis jääb subjektiivse ja tõelise maailma vahele ning üritab seda surmatunnini säilitada. Ent see tähendab ka, et surmajärgsuse küsimus pole midagi muud kui valik. Olevikuinimene valib surma absurdi, millega ta vabatahtlikult nõustub kandma suurt koormat - imetlusväärselt julge tegu. Sellegipoolest on tegu valikuga, nagu seda teeb ka igavikuinimene. Valik muidugi pole täiesti vabatahtlik - selle määrab indiviidi ratsionaal-filosoofilise mõtteviisi struktuur ja loogika suunamine. Ja peab veel märkima, et siin me räägime vaid inimestest, kelle valikuga kaasneb filosoofiline usk, mitte religioosne usk. Minu teadlik valik on igaviku oma, puhtalt selle hasartmängu võimaluse tõttu.
Sellega ei kannata ei olevikelu kvantiteet ega kvaliteet. Me oleme jõudnud kaugemale traditsioonilisest kristlikust arusaamast, kus kogu elujõu panus on suunatud mängulauale ning elu ongi kannatus, millega teenitakse koht Paradiisis.
Oluline erinevus tuleb aga välja väärtuste küsimuses, kus olevikuinimesel on kindel eelis. Tema surma absurdi argument aitab riisuda väärtuse kõigelt, olgu selleks perekond, armastus, Tõde, traditsioon, viisakus vm (nagu seda on illustreeritud "Võõras"). Taolise metoodika suurimaks vooruseks on see, et ta ei jõua kunagi nihilismi - selle asemel on teatud sorti ükskõiksus ja lausa taoistlik 'see on nagu ta on' mentaliteet. Igavikuinimesel siiski puudub taoline kontakt absurdiga, et seda rakendada. Palju suurem on hoopis oht neid väärtusi veel enam võimendada. Olevikuinimesel pole vajadust ennast seletada, igavikuinimene peab aga vastama küsimusele: miks üldse üritada hävitada erinevaid väärtuseid? Ehk on vastuseks: et leida üles see üks, mis on hävimatu. Ent kas siis ka absurdiinimesele jääb mingisugune väärtus püsima? Nii sügavalt ma seda raamatut siiski ei mõistnud...

wake up, mr. Green!

"...This is because you want people to know how good, attractive, generous, funny, wild and clever you really are. Fear or revere me, but please, think I'm special. We share an addiction. We're approval junkies."


Sometimes when I'm bored, I go to the kitchen and open up a cupboard. I'll take out our box of O'Boy cocoa powder and shake it for just a little while. And when I open the box, out comes Chocolate Smoke. It's the perfect smoke - you can see it, you can smell it - you can even lick it and taste it.

13.43

Kevade astus me aeda
ja nüüd rahulikult ja hoolikalt on valmistamas oma aset.

Tänaval on juba lendlevat liiva nähtud!


which way is Heaven, which way is Hell? Majake 7-aastastele:

ülakorrusel on
HAMBARAVI

keldris on
RÜBLIK
mänguasjapood

Neljapäev, 19.

Stephen King on juba seletanud, miks ja kuidas just 19 on kõige maagilisem number.

Ja täis on saanud kuu. See kõik tundub nii värske ja uskumatu! et saaks nii palju aega juba mööduda. I'm light-struck.

Earth, stream and tree encircled by sea
Waves sweep the sand from my island.
My sunsets fade.
Field and glade wait only for rain
Grain after grain love erodes my
High weathered walls which fend off the tide
Cradle the wind
To my island.

Gaund granite climbs where gulls wheel and glide
Mournfully glide o'er my island.
My dawn bride's veil, damp and pale,
Dissolves in the sun.
Love's web is spun - cats prowl, mice run,
Wreathe snatch-hand briars where owls know my eyes
Violet skies
Touch my island,
touch me.

Beneath the wind turned wave
Infinite peace
Islands join hands
'Neathe heaven's sea.

Dark harbour quays like fingers of stone
Hungrily reach from my island.
Clutch sailor's words - pearls and gourds
Are strewn on my shore.
Equal in love, bound in circles.
Earth, stream and tree return to the sea
Waves sweep the sand from my island,
from me.

-King Crimson

Mis on Justament?

"Muusikaline teenindamine kuues isikus."
- Indrek Kalda (viiul)

"Oo kaunis aeg, on..."
- Tiit Kevad (trummid Sabian & Tama)

"Väga optimistlik kollektiiv, kellega võiks mõtlematult luurele minna, aga mis puutub muusikasse, siis vabariigi ainus ansambel, kes ainult ei mängi tantsuks vaid ka räägib."
- Ants V. Karu (elektrikitarr) / Fix'is ja teistes bändides Viktor Vassiljev

"See on tegevus, milleta ei kujutaks oma praegust eksisteerimist ettegi."
- Jansa (laul, kitarr)

"Varsti juba kakskümmend aastat, kuidas nad küll viitsivad?"
"Hmm... Sa peaksid ise mõned aastad selles bändis mängima, küll siis saad aru."
- Kaido Soobik (bass)

"Kui oled pea kakskümmend aastat abielus olnud ei hakka sa ju ometi oma kaasat avalikkuse ees arvustama, ütled vaid: "Hää, et eluvaim sees."
Nõnda on minul Justaga."
- Toomas Lunge (klahvpillid, laul)

Tarmukas Justament on suutnud üle elada ajad, mil neile küll vägisi, küll sõbramehe poolest üritati kaela riputada kantribändi silti. Õnneks või paraku ei sobi neile kanda ka ükski muu sildike ning au ja uhkusega võivad Justamendi härrased hääle väärikalt puhtaks köhatada ja meile kõigile otse silma vaadates öelda, et nemad on lihtsalt üks aus eesti bänd.
Nad laulavad ju eesti keeles - põhiliselt - ja eesti asjast. Nõnda, et inimesed aru saavad. Ning see loeb. Kivitänavad ja ööklubid Justamendile ei sobi. Mitte ka pangavestibüül või täisvalguses kontserdisaal, kus istuvad kivinägudega daamid ja härrad. Nende publik on Mari ja Anu, Juss ja Mart, kes jaanipäeval või rahvamajas hoogsalt lustida vihuvad ja elust suurt rõõmu tunnevad. See on suur asi Suur Eesti Asi, kui omavahel öelda, ja täpsustada, et tegemist on elujaatava hüüatusega Justament!

(2000)

Kingi mulle kinopilet

Kingi mulle kinopilet,

anna akna taga vilet

vaata, kas meid keegi nägi,

lähme otse pargist läbi,

pargis meid ei passi keegi,

aga ega me ei teegi

suitsu - meil on kommituutu,

teepeal seda me ei puutu,

annan kinos pihust pihku,

ära eemale siis nihku,

ära karda, anna käsi,

võta komm, kuid VAIKSELT näsi.

-Hando Runnel

Loengu lõppedes liikusin mööda Raatuse tänava ramp'i üles kaitseressurside ametisse, kickflip. Siis ramp'ist alla tagasi. Silla ees peatas mu trendikas noormees, kes pistis pihku flaieri ja seletas veidi reedel toimuvast kristlike bändide kontserdist Salemi kirikus, frontside manual. Silla peal tahtis üks väike tüdruk mind peatada sama flaieriga, ollie. Siis väiksest tõusust dekanaati, mis hakkab tööle alles poole tunni pärast. Dammit, tulen siis homme, heelflip. Siis teisest ramp'ist üles ja raamatukokku Taavi luulekogu tagasi viima, 540. Ja sealt edasi liuelda Vaba tänava suunas. Keerates tubakat astub tuppa Johannes D, öeldes: "Smoking gills."

Kuskil Karlovas luusib ringi üks ärakaranud tuhkur. Seda ma ei ütle selleks, et Allar ja Veli võiksid õhupüssiga jalutuskäike teha - leidjale on peale armsa looma hoidmise ka vaevatasu määratud. The hunt is on...

Who Watches the Watchmen

I looked little bottle

(Vale)egot endale teadvustades ei pääse veel selle mõju alt. Siiski pole sel suurt tähtsust, kõik otsused ja teod sünnivad sisemise olemuse initsiatiivil. ?


Eetika-alane küsimus (think of HoMaM):
Kui ingel kohtab lahinguväljal, vastaspoolel, iseenda animeeritud laipa, mis ta siis selle kehaga teeb?

whatever terms you on

Aja jooksul koguneb mõningasi ajatuid teadmisi. ja kõige rõõmustavamad on need hetked, mil teadvusesse jõuab läbi mingi kogemuse selle teadmise aimus, tunne. Seejärel paari päeva jooksul, lugedes 300 aastat vana kirjandusteost, avastad sealt just selle tarkuse täpse sõnastuse ja kõik jõuab pärale :)

Soovitan kogu oma südame soojusega vaadata selle nädala QI osa, sest see on vist kõige eredam episood kõigist.
QI, season F, episode 11. Teemaks on see nädal Film
regular panelist: Alan Davies
guest panelists: David Mitchell, John Session, Emma Thompson.


See nädal toimusid TÜ üliõpilasesinduse valimised. Mina etendasin selle käigus selle rahvastiku osa rolli, kelle tõttu demokraatia ei saagi kunagi toimima. Otsene huvi mul puudus ning keda valida, sellest polnud mul ka aimu. Õnneks kaks kena neiut aitasid mind, tutvustades erinevaid kandidaate. Valisin Maria Nikulina, sest ta on esinduses juba aasta olnud, seega kogenud. Pealegi on tema hobiks klaveri mängimine. Poleks mind aidatud, oleks minu kandidaadiks saanud Kaarel Koosapoeg lihtsalt oma naljaka nime pärast. Aga ta töötab Atlantises baarmenina ja see kuidagi lükkas mind veits tast eemale.

dual class membership

Vasta valgust varju sisse vajub,
peituma pimedusse peab.
Karjub, kajab kaugele
teisele tema tervitus.


Ah, the plain, old, comfortable inactivity. That warm numbness we get once we've turned away from our responsibility to function fully. Some, then, turn to TV. Others surf the web. Reading is too much a burden, radio is not enough. But noise is everpresent, with melodies and sounds. Don't we love it so? Don't we hate it all - in ourselves, in our friends, in our lovers, in our minds?
It's what I am ashamed of - to enjoy such a state where no real change occurs. It offers us a peaceful way to rest from life and gain nothing. When we are awakened, the world seems colder. all of a sudden, you need to do something, you need to contribute. It's just as bad as heroin, yet we linger on again and again.

palvetagem

Tulgu erkus minu peale, olgu igavesti minuga mänglev armastus. Endasse ootan torme ja päikest, las nad mõlemad mu südant kiirita. Las ma kasvan selles tundes ja ürita piire kombata, leidku ma jõudu kasvada veel. Hoidku hinge harmoonia, ärgu ma tülitse iseendas. Olgu mul taiplikkust enda hingeteel rännates. Et ma tunneks puhast viha, kaasas armastusetulv. Olgu minu kehas valu ja las keegi seda hellitab. Astugu ma paljal jalal läbi lume, liiva ja merevee. Olgu hirmu, olgu kahtlust, ent mitte süüpiinast vaevatud. Lehvigu mu tõeline pale ning et märkaksin seda ka teistes.

Ma elan!

teeme suhkrutrikki

Aknast väljapoole jääb elu. Seespool on ainult mina.

Hilises keskeas naine seisab koos noore mürsikueas pojaga. Käes on armulisel proual koerarihma klikats ja kusagile teise maja varju jääb tundmatu koer, kelle suurusest pole meil vähematki aimu. Poiss aga loobib koera suunas lumekuule. Küünikuna tekib esimene seletus: naine laseb oma pojal iseenda koera piinata, ise poolhuvitatult kõike jälgides. Tekib veidrat sorti imetlus ja aukartus taolise julmuse ees, kurjus kaasinimeses. Siis asub teadvus otsima teisi seletusi, arusaadavamaid motiive. Poiss viskab kuule hoopis mõne teise, tülitajaks oleva koera pihta. Ja paistab, et too tülitaja on väsimatult järjekindel. Stseeni vaadeldes kaovad sekundid. Liivakellana kohiseb kõrvus, põletades tubakat. Lõpuks avaldatakse tumeda müsteeriumi tegelik sisu - koer jookseb maja varjust välja ning mänglevalt üritab iga lumetükki hammustada, poiss aga laveerib oskuslikult verinoore taksikoera ümber kuule.
Nägu puudutab naeratus mõistes taas elu sooja südant, mis oli justkui ununend talve pimedusse.

Kirsi tänav, sirelid aias.

Üks sigaret(t?) on põlemas. Ta on suhteliselt lohakalt valmistatud, suuremat sorti filtri ja punase Mynheeri tubakaga, mis on väidetavalt metsamarja maitseline. Ta on alles noor, jõudnud just tudengi vanusesse - tuhkagi pole veel nii palju, et sõrmenipsuga teda kergendada. Tema hõõguva tubakapõrgu kõrval on aga elu koos hoidva paberi tükike, mis polegi ära põlenud. Ent üha edasihingav lõõm peagi lõikab paberisse altpoolt sissee. Ning imepisike paberitükk hüppab lahti sigaretist tantsimaks õhuvooludega teel maapinna poolee. Ent see väike säde, mis ta vabastas, ühineb temaga selleks teekonnaks ning iga tantsuliigutusega sööb paberit rohkem ära. Siiski on see üks julge ja mänguline paberitükike, kes on valmis tantsimise nimel isegi põlema.
Ei lähegi palju aega hetkeni, mil terve paber on ära põlenud. Ja õhust pudeneb maha väike tuhavool.

All hail Plankton!

google is a pioneer in cultural engineering

Kui me räägime/mõtleme mingist eluvaldkonnast ja näiteks erinevate tegevusmeetodite üle, siis keelata/vastandada uudset meetodit lihtsalt argumenteerides/kiites praeguse meetodi hüvesid on ju vale.

Jelena Skulskaja artikkel 3. märtsi Postimehest on väga hea näide selle kohta. Tema essee astub Google'i digitaliseerimispakkumiste vastu tuues väga oskuslikult esile paberist raamatu voorused. Tegelikult toetab see argument just Google'it. Oma emotsionaalse kirjeldusega raamatust toob ta välja põhjuse, miks paberist raamatud digitaalraamatute tulekuga ise kuhugi ära ei kao.

Kindlate, tõeliste väärtustega asju inimesed tavaliselt kõrvale ei jäta.

haiku

Kui alla lasta
saad libedast mäest, siis veel
pole kevad käes.

muzõk

Vene keel on nii ilus. Ilus! Jah, ma tean - selle õppimine on rõvedam kui surnud ahvi mädanev perse, aga kuulata seda, mõnes laulus... imeline.
Seda õpetas mulle 5nizza, aga sama ilus on kuulata Mashina Vremeni laule.

Vot - novõi pavarot!

Bob Marley - Could You Be Loved 01:00
kogu see viis, kuidas ta laulab "Love would never leave us alone, against the darkness there must come out the light".
Sõpruse Puiestee - Krambid 00:56
"Tahaksin surra valguse käes" jne jutu kõrvale käiv tekno-tiksumine. Väga kramplik ja skizo saund, mis salmi mõttega haakub täielikult. Laulu lõpus olev soolo (02:17): naeratav hullumeelsus, aga mitte visuaalne, vaid tegudes. Selline helin käib peas klounil siis, kui ta raevust hullunult laamendab tänavatel ja naerab.

werb

Komplimente inglise keele struktuuri õppejõule:

Your words are colored and so bright, a million colors all alight!
I can't see.

A. Camus

Kas on võimalik eesmärgita elada - see on kõik, mis mind huvitab. Ma ei taha sellelt pinnalt lahkuda. Kas ma suudan kohaneda selle elu näoga, mis mulle on antud? Niisuguse küsimuse kerkides asendab absurdiusk kogemuste kvaliteedi nende kvantiteediga. Kui ma veendun, et selle elu ainus pale on absurdi pale, kui ma kogen, et tema tasakaal sõltub ainuüksi püsivast opositsioonist minu teadliku mässu ja pimeduse vahel, kus ma oma võitlust pean, kui ma möönan, et minu vabadusel on mõtet üksnes mu piiratud elusaatuse raames, siis ma pean ütlema, et oluline pole elada mitte võimalikult hästi, vaid võimalikult palju. Mul pole vaja arutada, kas see on labane või vastik, elegantne või kahetsusväärne.