contact, the scary word...

See on veider, kuidas sügavam kontakt enda kaaslastega võib tekitada veel sügavama eraldatuse ja üksinduse tunde. Näha ja saada aru, kui erinevad me enda sees oleme, tekitab minus just distantsi tunde. Mitte et teine on kaugel geograafiliselt või eemal oma mõtetes - just siis kui ta on mu kõrval, me oleme keskendunud üksteisele, rääkides üksteise jaoks olulistest asjadest, hakkab mul tekkima aimdus, mitmekümne miili kaugusel me tegelikkuses üksteisest oleme.
Küsimus pole mõtetes või arvamustes või tunnetes, see distants on hingede vahel.

Ma olen nõrk ja kurnatud, see loob eeldused soovile rääkida siiralt, avaldada ennast alasti, põlvitada tõe ees või vähemalt proovida seda teha. See on palvetamine. Ent see jutustamine pole suunatud ühelegi jumalale. Ma kahtlen, kas ma üldse tean, kellele või millele ma oma tundeid, mõtteid, arvamusi ja soove avaldan. Kas iseendale, oma hingele, oma arusaamisvõimele? Raske on määratleda seda nähtamatut sõpra, kes küll ise kunagi midagi ei ütle, ent kellega me ise suhtleme lakkamatult.

eelistan söömisele hingamist.