Mu eksamid möödusid nii, et hiinlane ütleks "Gun'kshi!"
Hiina traditsiooniline tarkus paigutab mõtete-ideede universumi kõhupiirkonda, nabast veidi allapoole. Ja ma sõin täna ühe McRoyali, nii et see võiski põhjustada mu sügava passiivsuse terveks ülejäänud päevaks.
Tunnen raamatukogust puudust. Pärast avastust, et ma suudan seal olles tõsiseltvõetavalt õppida, on mulle see tegevus meeldima hakanud.
Veetes palju aega omaette üksinduses tekivad mõningatel õhtutel need vaiksed hingevalud ja väsind-melanhoolsed tunded, mida kunagi ei oska sõnastada ja mis panevad kuulama seda "masendavat" muusikat. Seltskond ei ravi seda, suhtlemine lihtsalt lükkab selle uuesti tagaplaanile. Nagu pilved varjutamas kuud. Ent see pole negatiivne, pole depressioon. Pigem justkui kurnatud rahutus. Hapu pole magusa vastand, lihtsalt teistsorti kogemus. Ja ma ei kurda. Ma kahtlen, kas ilma nende tunneteta saaksin end üldse inimeseks pidada.
20090130
territoriaalne pertinentsiprintsiip
See pole siin mõeldud bitchimiseks, lihtsalt ootan mõistlikku vastust.
Miks on alati nii, et kui ma toon välja mingi huvitava uue asja ja kui mult küsitakse, kust ma seda lugesin ma vastan "Delfist lugesin" siis järgneb sellele üleolev-patroniseeriv muhelemine ja minu jutule enam mingit tõsiseltvõetavat tähelepanu ei pöörata? Ometigi ei loe ma naistekat, minu jutt tuleb ikkagi teaduse ja looduse rubriigist ja need artiklid pole väljamõeldised, neile leiab alati vasteid ka mujalt.
Selle tuletas mulle meelde küll Allar, ent on päris palju inimesi, kelle mõistlikkust ma austan, kes niiviisi käituvad. Explain yourselves!
Postimees, reede, 30. jaanuar, lk. 9
Vaadake seda pilti paavstist! (Shark-attack laughter:) Hoo-houo-houo-houo-houo-...!
Miks on alati nii, et kui ma toon välja mingi huvitava uue asja ja kui mult küsitakse, kust ma seda lugesin ma vastan "Delfist lugesin" siis järgneb sellele üleolev-patroniseeriv muhelemine ja minu jutule enam mingit tõsiseltvõetavat tähelepanu ei pöörata? Ometigi ei loe ma naistekat, minu jutt tuleb ikkagi teaduse ja looduse rubriigist ja need artiklid pole väljamõeldised, neile leiab alati vasteid ka mujalt.
Selle tuletas mulle meelde küll Allar, ent on päris palju inimesi, kelle mõistlikkust ma austan, kes niiviisi käituvad. Explain yourselves!
Postimees, reede, 30. jaanuar, lk. 9
Vaadake seda pilti paavstist! (Shark-attack laughter:) Hoo-houo-houo-houo-houo-...!
20090128
reading clergy
2007 aasta kevadel lugesin raamatut Reading Faces ning pikka aega pärast seda olen poolarglikult mõtelnud selle üle, kas ja kui palju on võimalik inimese iseloomu välja lugeda tema näost. Veidi kõhklevalt just sellepärast, et ma kartsin, et ma võin seeläbi olla liigselt pealiskaudne, eelarvamustega. Kogemus aga on mulle näidanud, et eelarvamuste pärast ei pea ses osas muretsema - uurides kellegi nägu ei hakka me sealt välja lugema seda, kas ta on kurjategija või homo või pahatahtlik. Me kõik siiski loeme midagi teiste nägudest, juba alateadlikult. Teatud kortsud või naeratamise viis, mingisuguse pilk silmis või üldine näomusklite kasutamine, kõik saadavad meile signaale. Ma olen avastanud, et mu ema on intuitiivsel tasemel hea nägudelugeja. Ma ise küll seda väga edukalt ei tee, aga ma leian, et nägu on üks imeline paber, kugu maalida oma sisemist maailma.
Miks ma tegelt seda kirjutan...
Uurisin eile Postimehest kolme Vene patriarhi kandidaadi pilte. Klement tundus mulle kõige leebem neist ja sümpaatne. Filareti silmad ei meeldinud üldse, kogu tema nägu oli kuidagi liiga kissis ja kinnine. Konkursi võitja, Kirill, näeb tänase lehe esiküljel välja nagu Gene Hackmann. Vähemalt on ta meeldivama (ja usaldusväärsema) välimusega kui seda on paavst Benedictus XVI. Ta paistab enesekindlana ja kui ta soovib kiriku rolli Venemaal laiendada, peabki ta seda olema.
Miks ma tegelt seda kirjutan...
Uurisin eile Postimehest kolme Vene patriarhi kandidaadi pilte. Klement tundus mulle kõige leebem neist ja sümpaatne. Filareti silmad ei meeldinud üldse, kogu tema nägu oli kuidagi liiga kissis ja kinnine. Konkursi võitja, Kirill, näeb tänase lehe esiküljel välja nagu Gene Hackmann. Vähemalt on ta meeldivama (ja usaldusväärsema) välimusega kui seda on paavst Benedictus XVI. Ta paistab enesekindlana ja kui ta soovib kiriku rolli Venemaal laiendada, peabki ta seda olema.
20090125
The tragic life of Norbert
Norbert was the most unfortunate of all souls for his personality. All who knew him would confirm he fully lived up to his nerdy name. Whilst there are people whose weakness and feebleness give others a need to protect them, he was the opposite. Norbert really was just the sort of a weakling that irritates you to the point where you wish to just punish him for existing in the first place. For his credit, he was able to survive his first 20 years. Unable to socialize, he had been the butt of his classmates. Unable to study, he had been loathed by all the teachers. Unable to take care of himself, he had progressively irritated his family. Interestingly enough, none of these factors brought his life to an end.
It was an ordinary day, a lovely afternoon and Norbert was walking home from the comics-store, since his only true passion were the childish Disney books. Over a fence, two big dogs were barking at him in their usual manner. Delighted by the fair weather, Norbert whistled to them as he walked by, as a friendly gesture. But the dogs jumped over the fence and attacked him with such ferocity that they killed poor Norbert.
In the days that followed, the only logical explanation that people could come up with was that Norbert's whistling had been so extraordinarily pathetic that the dogs simply couldn't hold in their rage and jumped on him as if he was a little rabbit.
It was an ordinary day, a lovely afternoon and Norbert was walking home from the comics-store, since his only true passion were the childish Disney books. Over a fence, two big dogs were barking at him in their usual manner. Delighted by the fair weather, Norbert whistled to them as he walked by, as a friendly gesture. But the dogs jumped over the fence and attacked him with such ferocity that they killed poor Norbert.
In the days that followed, the only logical explanation that people could come up with was that Norbert's whistling had been so extraordinarily pathetic that the dogs simply couldn't hold in their rage and jumped on him as if he was a little rabbit.
20090124
...ja see kõik mind kergelt puudutab
Arendades edasi teemat hingest ja paralleeluniversumitest, teoloogilises võtmes...
Ta nimi on Pelle ja ta näeb välja nagu mina ja ta on ka täpselt samasugune, nagu mina, sest ainus asi, mis tema reaalsuses teisiti juhtus, oli see, et McCain sai USA presidendiks. Meie hinged on ju täiesti samasugused. Kas meie hinged on ühenduses omavahel, kas kõik mu (meie*) hinged moodustavad kokku koosluse sellest tõelisest minust? Siis ongi mu hing terve inimsugu, sest seal koosluses peale minu on ka see Pelle, kelle reaalsuses on tast saanud mõrvar või homoseksuaal või katoliiklane jnejnejnejnejnejne - teisisõnu, kõik inimtüübi võimalused on esindatud. Aga see pole enam minu hing siis, see on terve inimkonna hing. Selline olemus, mis on kuskil paralleelminul, on ka siinsamas mu heal sõbral Ivaril näiteks. Millal kujuneb välja organiseeritud Ürghinge religioon? Neil oleks palju huvitavaid mõtteid, ma olen ses kindel.
Aga samas, kui nii pole ja mu paralleelhinged on must eraldatud? Kustkohast läheb see piir, kus ma võin öelda, et see olen mina ja see hoopis on Pelle, ta on keegi teine? Teda võib tappa...
P.S. Kuna me saime aru, et see on liiga minu blogi, oleme kolmekesi Allari ja Veliga teinud uue blogi, sieve.
Ta nimi on Pelle ja ta näeb välja nagu mina ja ta on ka täpselt samasugune, nagu mina, sest ainus asi, mis tema reaalsuses teisiti juhtus, oli see, et McCain sai USA presidendiks. Meie hinged on ju täiesti samasugused. Kas meie hinged on ühenduses omavahel, kas kõik mu (meie*) hinged moodustavad kokku koosluse sellest tõelisest minust? Siis ongi mu hing terve inimsugu, sest seal koosluses peale minu on ka see Pelle, kelle reaalsuses on tast saanud mõrvar või homoseksuaal või katoliiklane jnejnejnejnejnejne - teisisõnu, kõik inimtüübi võimalused on esindatud. Aga see pole enam minu hing siis, see on terve inimkonna hing. Selline olemus, mis on kuskil paralleelminul, on ka siinsamas mu heal sõbral Ivaril näiteks. Millal kujuneb välja organiseeritud Ürghinge religioon? Neil oleks palju huvitavaid mõtteid, ma olen ses kindel.
Aga samas, kui nii pole ja mu paralleelhinged on must eraldatud? Kustkohast läheb see piir, kus ma võin öelda, et see olen mina ja see hoopis on Pelle, ta on keegi teine? Teda võib tappa...
P.S. Kuna me saime aru, et see on liiga minu blogi, oleme kolmekesi Allari ja Veliga teinud uue blogi, sieve.
In need of a good thinker
Mul on vaja matemaatilist-loogilist abi.
Tahtsin arvutada välja, kui palju mu esivanemaid elas hellenismi ajal. Teoorias on see ju lihtne - võtame, et üks generatsioon on ümmardatult 25 aastat. 2300 jagada 25-ga, ligikaudselt 90 generatsiooni siis tagasi. See peaks toimima tavalise kasvamise järgi - esimesest generatsioonist on mul kaks esivanemat, järgmisel neli, siis kaheksa jne. See peaks ju nii toimima - igal mu vanemal oli endal ka kaks vanemat ja nii tõuseb arv iga generatsiooniga poole võrra. Probleem on aga selles, et jõudes 50 generatsioonini on see arv juba
1 125 899 906 852 624, mis 9-8 sajandi tingimustes on ju võimatu. Ma saan aru, et mõned paarid saavad palju lapsi, ent igal esivanemal ju ometigi on kaks vanemat. Kuskohas see loogikaviga mul on?
Tahtsin arvutada välja, kui palju mu esivanemaid elas hellenismi ajal. Teoorias on see ju lihtne - võtame, et üks generatsioon on ümmardatult 25 aastat. 2300 jagada 25-ga, ligikaudselt 90 generatsiooni siis tagasi. See peaks toimima tavalise kasvamise järgi - esimesest generatsioonist on mul kaks esivanemat, järgmisel neli, siis kaheksa jne. See peaks ju nii toimima - igal mu vanemal oli endal ka kaks vanemat ja nii tõuseb arv iga generatsiooniga poole võrra. Probleem on aga selles, et jõudes 50 generatsioonini on see arv juba
1 125 899 906 852 624, mis 9-8 sajandi tingimustes on ju võimatu. Ma saan aru, et mõned paarid saavad palju lapsi, ent igal esivanemal ju ometigi on kaks vanemat. Kuskohas see loogikaviga mul on?
20090123
Let me paint the picture for you...
Minu vastus küsimusele: "Kui sa saaksid minna ajas tagasi kaheks aastaks mingisse perioodi, mis aasta sa valiksid?"
Ma valiksin ligikaudse aasta 275 e.Kr. Hellenismi periood, mida paljud õpetatud inimesed peavad millegi pärast languse ajaks, ent uurime lähemalt, mida kõike me sel aastal saaksime näha.
Alexander Suur on ammu surnud, tema surmale järgnenud ohtlik (ent ääretult seiklusrikas) faas on samuti juba möödanik ning uued jõukeskused ja kuningriigid on antiikmaailmas välja kujunenud. Suur kreeklaste väljaränne, millele Alexander aluse pani, on samuti möödas ning Kreeka, kus veel 20 aastat tagasi oli rahvastiku puudujääk, on kosunud. Kreeka kogukonnad on levinud üle terve antiikmaailma ning kreeka keele oskusest piisab kõikjal rändamiseks.
Itaalias me näeme Rooma vabariigi kõrgperioodi, alles hiljuti on plebeid patriitsidega saanud võrdsed poliitilised õigused. Sõdades samniitidega on nad loobunud kreeka faalanksist ning Rooma kaks leegioni on juba lõpetamas Itaalia allutamist. Selsamal aastal lahkub ka Pyrrhos Itaaliast ning järgneva kümne aasta jooksul langeb terve Itaalia Rooma hegemoonia kütkeisse.
Ühtegi Puunia sõda pole veel toimunud, Kartaago on oma võimsuse tipul. Meil on võimalus seilata Kartaago linna endasse, kus on antiikaja üks kõige suurem ja ilusam sadam. Sealt lahkuvad foiniikia laevad sõidavad kõikjale, kuhu soovi on - Punasest merest Britannia saareni.
Kreeka on ilusam kui kunagi varem. Kuigi Teeba on hävitatud ning Sparta militaristlik ühiskond on närtsinud seisab Ateena linn ikka. Viimase 200 aastaga on Ateena akropol sõjaväelisest kindlusest muudetud ümber suursuguseks kultuskeskuseks, täis valget marmorit. Seal saame me ka rääkida juba vana ja targa Epikurosega aatomitest, õnnest ja Universumist. Me saame reisida Delfi oraakli juurde, uurimaks välja jumalate soove. Sealt võime jätkata reisi Olympose mäele, sest suur Zeusi kuju lausa nõuab enda imetlemist. Kreeka maailm laieneb edasi suures Makedoonias, mis on täielikult omandanud kreeka ilme.
Edasi võime me reisida Väike-Aasiasse, Efesosse. Artemise tempel on juba kord põletatud Herostratuse poolt, ent uuesti üles ehitatud. Sealt edasi seilame aga Halikarnassosesse nägemaks suurt mausoleumi. Ent Egeuse merega pole me veel lõpetanud, nüüd me seilame mu lemmiklinna, Rhodosesse. Suur kaubandus- ja merelinn, tema laevad hoiavad oma kontrolli all terve Vahemere idaosa, nii et seilates ei pea me ka piraate kartma. Vaid kümmekond aastat tagasi sai siin valmis suur Heliose koloss.
Rhodosest seilame me edasi Antiookiasse, Seleukiidide pealinna. Efektiivsed Pärsia teed lubavad meil ohutult, mugavalt ja kiiresti liikuda ringi Lähis-Idas, kus oma rikkustes veel pesitsevad Susa ja Babüloni linnad. Seal saame me arutleda preestritega Zarathustra olemuse üle ja ratsutada mööda Pärsia kiltmaid, ent päris Indiasse enam minna ei soovitaks - see tee pole ohutu.
Parem on lõpetada oma tuur Egiptuses, kus peale püramiidide on uueks vaatamisväärsuseks Alexandria linn. Siin on suur raamatukogu, kus meil on ligipääs kõikidele suurtele antiikteostele. Raamatukogus töötavad ja seda juhivad oma aja suurimad mõtlejad ja filosoofid. Nad oskavad meiega pikalt rääkida isegi Sokratese mõtetest, rääkimata siis Platonist või Aristotelesest. Ning muidugi on siin ka värskelt valminud Pharose tuletorn. Alexandriast peame me lahkuma vastu ööd, et näha, kui kaugele ta lõõm paistab. Nii lõpeb meie tuur...
Oluline selle kõige puhul polegi mitte nii väga see, et kõik maailmaimed olid püsti, vaid selle aja üldine avatus ja värvikirevus. Enne Alexandri vallutusi olid antiikmaailma riigid palju kinnisemad ning reisimine õnnestus vaid vähestel. Hellenismiga tuli justkui suur kultuuride segunemine ja omavaheline läbikäimine, suur rahvaste kevad. Oluline on ka see, et me oleme siin just selle perioodi alguses, kui see kõik inimestele endilegi uus ja värskendav oli.
Tähtis on ka poliitiline värvikirevus, kreeka linnriikide ja kuningriikide omavahelised sõjakesed ning jõuvahekorrad, mis on huvitatuse seisukohalt üliolulised. Multikultuursusele lisandub multiriiklus, mis riikide kodanikele annab juurde teatud iseteadvuse. Rooma vallutustega see kõik kadus ning kogu see maailm muutus palju igavamaks.
Ma valiksin ligikaudse aasta 275 e.Kr. Hellenismi periood, mida paljud õpetatud inimesed peavad millegi pärast languse ajaks, ent uurime lähemalt, mida kõike me sel aastal saaksime näha.
Alexander Suur on ammu surnud, tema surmale järgnenud ohtlik (ent ääretult seiklusrikas) faas on samuti juba möödanik ning uued jõukeskused ja kuningriigid on antiikmaailmas välja kujunenud. Suur kreeklaste väljaränne, millele Alexander aluse pani, on samuti möödas ning Kreeka, kus veel 20 aastat tagasi oli rahvastiku puudujääk, on kosunud. Kreeka kogukonnad on levinud üle terve antiikmaailma ning kreeka keele oskusest piisab kõikjal rändamiseks.
Itaalias me näeme Rooma vabariigi kõrgperioodi, alles hiljuti on plebeid patriitsidega saanud võrdsed poliitilised õigused. Sõdades samniitidega on nad loobunud kreeka faalanksist ning Rooma kaks leegioni on juba lõpetamas Itaalia allutamist. Selsamal aastal lahkub ka Pyrrhos Itaaliast ning järgneva kümne aasta jooksul langeb terve Itaalia Rooma hegemoonia kütkeisse.
Ühtegi Puunia sõda pole veel toimunud, Kartaago on oma võimsuse tipul. Meil on võimalus seilata Kartaago linna endasse, kus on antiikaja üks kõige suurem ja ilusam sadam. Sealt lahkuvad foiniikia laevad sõidavad kõikjale, kuhu soovi on - Punasest merest Britannia saareni.
Kreeka on ilusam kui kunagi varem. Kuigi Teeba on hävitatud ning Sparta militaristlik ühiskond on närtsinud seisab Ateena linn ikka. Viimase 200 aastaga on Ateena akropol sõjaväelisest kindlusest muudetud ümber suursuguseks kultuskeskuseks, täis valget marmorit. Seal saame me ka rääkida juba vana ja targa Epikurosega aatomitest, õnnest ja Universumist. Me saame reisida Delfi oraakli juurde, uurimaks välja jumalate soove. Sealt võime jätkata reisi Olympose mäele, sest suur Zeusi kuju lausa nõuab enda imetlemist. Kreeka maailm laieneb edasi suures Makedoonias, mis on täielikult omandanud kreeka ilme.
Edasi võime me reisida Väike-Aasiasse, Efesosse. Artemise tempel on juba kord põletatud Herostratuse poolt, ent uuesti üles ehitatud. Sealt edasi seilame aga Halikarnassosesse nägemaks suurt mausoleumi. Ent Egeuse merega pole me veel lõpetanud, nüüd me seilame mu lemmiklinna, Rhodosesse. Suur kaubandus- ja merelinn, tema laevad hoiavad oma kontrolli all terve Vahemere idaosa, nii et seilates ei pea me ka piraate kartma. Vaid kümmekond aastat tagasi sai siin valmis suur Heliose koloss.
Rhodosest seilame me edasi Antiookiasse, Seleukiidide pealinna. Efektiivsed Pärsia teed lubavad meil ohutult, mugavalt ja kiiresti liikuda ringi Lähis-Idas, kus oma rikkustes veel pesitsevad Susa ja Babüloni linnad. Seal saame me arutleda preestritega Zarathustra olemuse üle ja ratsutada mööda Pärsia kiltmaid, ent päris Indiasse enam minna ei soovitaks - see tee pole ohutu.
Parem on lõpetada oma tuur Egiptuses, kus peale püramiidide on uueks vaatamisväärsuseks Alexandria linn. Siin on suur raamatukogu, kus meil on ligipääs kõikidele suurtele antiikteostele. Raamatukogus töötavad ja seda juhivad oma aja suurimad mõtlejad ja filosoofid. Nad oskavad meiega pikalt rääkida isegi Sokratese mõtetest, rääkimata siis Platonist või Aristotelesest. Ning muidugi on siin ka värskelt valminud Pharose tuletorn. Alexandriast peame me lahkuma vastu ööd, et näha, kui kaugele ta lõõm paistab. Nii lõpeb meie tuur...
Oluline selle kõige puhul polegi mitte nii väga see, et kõik maailmaimed olid püsti, vaid selle aja üldine avatus ja värvikirevus. Enne Alexandri vallutusi olid antiikmaailma riigid palju kinnisemad ning reisimine õnnestus vaid vähestel. Hellenismiga tuli justkui suur kultuuride segunemine ja omavaheline läbikäimine, suur rahvaste kevad. Oluline on ka see, et me oleme siin just selle perioodi alguses, kui see kõik inimestele endilegi uus ja värskendav oli.
Tähtis on ka poliitiline värvikirevus, kreeka linnriikide ja kuningriikide omavahelised sõjakesed ning jõuvahekorrad, mis on huvitatuse seisukohalt üliolulised. Multikultuursusele lisandub multiriiklus, mis riikide kodanikele annab juurde teatud iseteadvuse. Rooma vallutustega see kõik kadus ning kogu see maailm muutus palju igavamaks.
20090122
20090121
Atman Time (echo, echo, echo, ec... ... ...)
Jah, kallid inimesed, on toimunud uusi läbimurdeid ühendamaks sci-fi fantaasiaid reaalsusega. Kui veel kakskümmend aastat tagasi tähendas artiklite avaldamine ajas rändamise kohta teaduslikule akadeemikule professionaalset enesetappu, siis tänapäeval on olukord muutunud. Tund aega populaarteaduslikku jura selle kohta leiate siit.
Apparently, füüsika-alane teadur Ronald L. Mallett on juba valmis meisterdanud ajamasina, mis tegeleb valguse manipulatsiooniga laserite abil (vähemalt nii sain ma aru), kruttides seda veel praegu, kuniks see on töövalmis. Sellega oleks tal juba võimalik saata ajas edasi (ja ka hiljem tagasi) väikseid objekte, a'la kive.
Ajasrännu mehhanismile, mis need teadlased on välja töödanud, sain mina juba pihta 11. klassis. See on tglt väga lihtne arvutimängu loogika - ajas tagasi rändamine on võimatu, sest sa ei saa load'ida olukorda, mis sul pole seivitud. Nii et ajas tagasi saab rännata alates punktist, kui masin on meie praeguse olukorra seivinud. (autosave is written over after each turn)
Sõltuvalt nende teadlaste edust tekivad aga uued vaidlused religiooni ja teaduse vahel. Ajamasina kasutus tõenäoliselt tõestab praktikas ära paralleeluniversumite olemasolu. Kui ma näiteks lähen ajas tagasi, muudan midagi ja siis naasen, ei tule ma tagasi oma endisesse maailma, vaid paralleeli, mis arenes vastavalt mu muutustele. Ent mis siis, kui selles paralleelis eksisteerib ka üks mina? Siin tekivad küsimused juba hinge enda olemuse üle ja teadus tungibki religiooni enda sfääridesse. Traditsiooniliselt on inimese hinge peetud üheks kõige kindlamaks eksistentsiaalseks üksuseks üldse - sügavam puust või kivist või lihast. Kas minu hinge eksisteerib ka lõpmatult neis paralleeluniversumites? Kas ma saan oma hinge siis ka tappa? Kujutage ette fanaatikuid, kes kasutaksid ajamasinat vaid jahtimaks neid paralleel-endaid (kuidas on 'enda/ennast' mitmuses? omastav - ennaste/endaste; osastav - endaid?), kes on tema sarnased, et olla kindel oma hinges ja selle kordumatuses.
Muidugi, paralleeluniversumite teooria järgi on ajasreisimine täiesti kasutu. Meie reaalsust ei mõjutaks see karvavõrdki, siit lihtsalt kaoksid kõik ajasreisijad, kes satuksid enda poolt modifitseeritud paralleelreaalsustesse. Nad ei jõua enam kunagi koju, sinna 'õigesse, puhtasse' reaalsusesse.
Apparently, füüsika-alane teadur Ronald L. Mallett on juba valmis meisterdanud ajamasina, mis tegeleb valguse manipulatsiooniga laserite abil (vähemalt nii sain ma aru), kruttides seda veel praegu, kuniks see on töövalmis. Sellega oleks tal juba võimalik saata ajas edasi (ja ka hiljem tagasi) väikseid objekte, a'la kive.
Ajasrännu mehhanismile, mis need teadlased on välja töödanud, sain mina juba pihta 11. klassis. See on tglt väga lihtne arvutimängu loogika - ajas tagasi rändamine on võimatu, sest sa ei saa load'ida olukorda, mis sul pole seivitud. Nii et ajas tagasi saab rännata alates punktist, kui masin on meie praeguse olukorra seivinud. (autosave is written over after each turn)
Sõltuvalt nende teadlaste edust tekivad aga uued vaidlused religiooni ja teaduse vahel. Ajamasina kasutus tõenäoliselt tõestab praktikas ära paralleeluniversumite olemasolu. Kui ma näiteks lähen ajas tagasi, muudan midagi ja siis naasen, ei tule ma tagasi oma endisesse maailma, vaid paralleeli, mis arenes vastavalt mu muutustele. Ent mis siis, kui selles paralleelis eksisteerib ka üks mina? Siin tekivad küsimused juba hinge enda olemuse üle ja teadus tungibki religiooni enda sfääridesse. Traditsiooniliselt on inimese hinge peetud üheks kõige kindlamaks eksistentsiaalseks üksuseks üldse - sügavam puust või kivist või lihast. Kas minu hinge eksisteerib ka lõpmatult neis paralleeluniversumites? Kas ma saan oma hinge siis ka tappa? Kujutage ette fanaatikuid, kes kasutaksid ajamasinat vaid jahtimaks neid paralleel-endaid (kuidas on 'enda/ennast' mitmuses? omastav - ennaste/endaste; osastav - endaid?), kes on tema sarnased, et olla kindel oma hinges ja selle kordumatuses.
Muidugi, paralleeluniversumite teooria järgi on ajasreisimine täiesti kasutu. Meie reaalsust ei mõjutaks see karvavõrdki, siit lihtsalt kaoksid kõik ajasreisijad, kes satuksid enda poolt modifitseeritud paralleelreaalsustesse. Nad ei jõua enam kunagi koju, sinna 'õigesse, puhtasse' reaalsusesse.
20090119
Miserere mei, Deus
Kunagi laius linn Eufrati ääres. Nad kutsusid seda Jumala väravaks ja kummardasid Mardukit. Tema, kes ta oli nelja silma ja kõrvaga ja kellele neli tuult ennast väiksena mängimiseks anti. Särav teemant keset kaootilist Mesopotaamiat, mis kord tõusis ja siis jälle langes. Selle kuningas on ülbelt kamandanud tervet Lähis-Idat ning selle kuningas on ka kerjuse kombel palunud Egiptuse vaaraolt endale egiptlannast orjatari, keda oma Egiptuse kuningannaks kutsuda. Koledused, mida tema vastu korda saadeti on vaid võrreldavad koledustega, mida ta ise teistele põhjustas. Seal lahkus elust Makedoonia Aleksander ja pärast surma aeti linna rahvas ära Seleukiidide linnu ehitama, nagu kunagi olid nad ise teinud Kaanani rahvaga.
Ja nüüd on seal linnavaremete ja ülesehituste vahel USA sõjaväebaas, mis on teinud palju kahju, lammutades seal ehitamaks kopterite maandumisaluseid ja parklaid suurtele veokitele. Valus on sellest mõelda.
20090117
Mayday is a great day
Lülitades sisse oma arvuti kuuled sa minimalistlikku sissejuhatavat muusikat. See on üks paljudest Windows'i brand-i loomise viisidest. Mitte väga keeruline, lühike ja parajalt positiivne, see peaks sinus esile kutsuma teatud sooje emotsioone Windows'i ja oma arvuti vastu üldiselt. Niisiis, istudes loengus ja kuuldes, kuidas keegi kuskil avab läpaka, sa kuulad seda muusikat ja soojades värvides peaks ette tulema pilt ilusast Windows'i sinisest desktop'ist (või veel parem, sinu enda äge desktop-pilt).
Arvutit sulgedes mängib ta uuesti väikse käigu, ent see pole üldse niivõrd suur pingutus nagu esimene oli. See on sellepärast, et sel käigul pole brand-iga midagi pistmist - see on mõeldud lihtsalt meeldetuletuseks, et sa oled oma kõlarid sisse unustanud.
Arvutit sulgedes mängib ta uuesti väikse käigu, ent see pole üldse niivõrd suur pingutus nagu esimene oli. See on sellepärast, et sel käigul pole brand-iga midagi pistmist - see on mõeldud lihtsalt meeldetuletuseks, et sa oled oma kõlarid sisse unustanud.
luuletus
Maantee kohtamas silda,
paat jälgimas jõge,
nad neljakesi kohtuvad kui silmi avada.
Ja rohe tuli lehvitab
kui sillale tulema
peaks juhtuma üks uus kiire Mazda.
Ma olen palk,
mu silmiks leheoksad,
ma selili reisin vastu voolu.
See taevavaip mu tekiks
ja vesi pehmeks padjaks,
nii unne püüdlen vaikselt omasoodu.
20090115
Losing/Finding my religion
Peavalu äratas mind täna kell seitse. Niisiis läksin ja ostsin Rae apteegist Solpadeini ja ootasin kella kümnest suulist eksamit. Ainus tegevus, mis palju ei valutanud, oli mõtlemine.
Niisiis pean ma kirjutama sellest, kuidas ma loobusin kristlikust maailmapildist ja hülgasin Jumala.
Ma olin kaksteist või kolmteist ja väga kõrges palavikus. Keset ööd vähkresin ma voodis, poolunes, hallutsinatsioonide ja muude kannatuste käes. Sel hetkel enese sees ma küsisin, õigemini kisendasin: 'Mille eest mind niiviisi karistatakse?' Ja siis ma palvetasin, lubades olla edaspidi parem kui mu kannatusi leevendataks. Kui ma järgmine hommik ärkasin, oli palavik möödunud ja ma olin terve.
Ma sain aru, et mu käitumine oli täiesti vale. Nagu öösiti Abrukal voodis, kui ma kartsin pimedust. Mitte spetsiifilisi kolle, aga seda, et toas kuskil pimeduses siiski on miski või keegi, keda ma ei näe. Et ta võib teha mulle haiget, ilma et ma teda selles pimeduses näeksin. Ja iga hommik, päevase valguse käes, mõistsin ma üha uuesti ja uuesti, et on ju rumal karta - siin toas pole kedagi! Päeval olin ma vapper, ent iga öö tuli see kahtlus tagasi.
Ma mõistsin, et minuga ei juhtu midagi halba sellepärast, et ma olen midagi valesti teinud. Mind ei karistata. Karta jumalikku karistust ning anuda andestust on rumalus. See on lihtsalt inimlik instinkt nii mõelda, nagu ma tegin ka täna hommikul.
Just äsja jäi 13-aastane poiss oma väikevenna silme all trolli alla ja suri. See on traagiline. Uskumatult traagiline. Ent siin ei saa rääkida ei jumalikust õiglusest või karistusest ega karmast. Ka mina olen usklik, ent maailma peab vaatama läbi teoloogilise realismi (või läbi puhta realismi). Kõige lihtsustatum seletus on shit happens. Ma leian, et vaid nii saab karmi tõtt nähes selle ka üle elada, hakkama saada.
Ma ei taha sellega kõiki usklikke hukka mõista. Hiljuti olen ma mõistnud, et on olemas 10% mõistlikke usklikke ka, kelle arusaam maailmast pole nii lapsik.
Niisiis pean ma kirjutama sellest, kuidas ma loobusin kristlikust maailmapildist ja hülgasin Jumala.
Ma olin kaksteist või kolmteist ja väga kõrges palavikus. Keset ööd vähkresin ma voodis, poolunes, hallutsinatsioonide ja muude kannatuste käes. Sel hetkel enese sees ma küsisin, õigemini kisendasin: 'Mille eest mind niiviisi karistatakse?' Ja siis ma palvetasin, lubades olla edaspidi parem kui mu kannatusi leevendataks. Kui ma järgmine hommik ärkasin, oli palavik möödunud ja ma olin terve.
Ma sain aru, et mu käitumine oli täiesti vale. Nagu öösiti Abrukal voodis, kui ma kartsin pimedust. Mitte spetsiifilisi kolle, aga seda, et toas kuskil pimeduses siiski on miski või keegi, keda ma ei näe. Et ta võib teha mulle haiget, ilma et ma teda selles pimeduses näeksin. Ja iga hommik, päevase valguse käes, mõistsin ma üha uuesti ja uuesti, et on ju rumal karta - siin toas pole kedagi! Päeval olin ma vapper, ent iga öö tuli see kahtlus tagasi.
Ma mõistsin, et minuga ei juhtu midagi halba sellepärast, et ma olen midagi valesti teinud. Mind ei karistata. Karta jumalikku karistust ning anuda andestust on rumalus. See on lihtsalt inimlik instinkt nii mõelda, nagu ma tegin ka täna hommikul.
Just äsja jäi 13-aastane poiss oma väikevenna silme all trolli alla ja suri. See on traagiline. Uskumatult traagiline. Ent siin ei saa rääkida ei jumalikust õiglusest või karistusest ega karmast. Ka mina olen usklik, ent maailma peab vaatama läbi teoloogilise realismi (või läbi puhta realismi). Kõige lihtsustatum seletus on shit happens. Ma leian, et vaid nii saab karmi tõtt nähes selle ka üle elada, hakkama saada.
Ma ei taha sellega kõiki usklikke hukka mõista. Hiljuti olen ma mõistnud, et on olemas 10% mõistlikke usklikke ka, kelle arusaam maailmast pole nii lapsik.
20090114
Zenstaffel
Õppides ajalugu ei saa jätta märkamata, et enamus inimajaloost on sõja ajalugu. Maailmas pole kunagi varem olnud nii vähe sõdu kui on praegusel ajal. Inimkonna brutaalsus aga on hämmastav. Ma arvan, et inimesel on alati soov suurendada oma omandit. Kui karjusel on palju lambaid, soovib ta, et ta kari suureneks, samuti talupoeg soovib, et ta põllud oleksid suuremad. Inimene, kel on palju raha, soovib oma rikkusi suurendada ja kellel on poliitiline võim, soovib seda laiendada. See oleneb kõik küsimusest 'kes ma olen?' ja vastusest - kas ma olen vürst või kaupmees, talupoeg või vaimulik? Seeläbi tean ma, millega tegeleda. Ja need on ikkagi suursugused tegelased, nagu Sargon või Alexander Suur või Caesar või Karl Suur või Napoleon - nende vastus küsimusele oli 'ma olen maailma suurim vallutaja ja kuningas'.
Mina vist kuulun skolastikute hulka, sest mul pole ei raha ega võimu ega maad ega loomi. Ma tegelen teadmiste omandamisega ning seega laiendan ma piire just selles vallas. Võib öelda, et sessi ajal ma kogun vägesid ning eksam on see suur lahing. Aga samas ei saa ju öelda, et ma ründan brutaalselt lauseid ja vägistan sõnu ning põletan tähti. Ühtegi teadust pole võimalik vallutada ning enda ainuvalitsuse alla suruda.
Pigem on see nagu lendamine Kuule või mõnele teisele planeedile. Iga inimene võib selle raske teekonna läbida ning kohale jõudes võib ta sinna oma lipu heisata, nagu on teinud tuhanded teised enne ja pärast teda. Iga kord, kui mina mingile planeedile olen kohale jõudnud (jumal teab, et neid on vähe), siis ma heiskan sellise lipu, nagu seal ülal.
Missugune on sinu lipp?
Mõistatus Tartu Postimehest, esmaspäev, 12 jan:
Tibu-nibu tee äärdes, kabu-nabu kännu otsas, mõni sõna oksa pääl?
Vastus: lumi.
mu pea valutab...
Eesti taasesitlused, yes, yes oh yay!
Muide, seda lahingute uuesti esitamist on varemgi tehtud. Mis on koomiline selle juures, et eelmine selle laadne asi Eestis lõppes fiaskoga. Täpselt ei mäleta mis lahing oli(Narva kaitsmine vist vms), aga tegijad lõpetasid näitemängu vastupidi sellele mis tegelikult oli, ehk siis päriselt võitis lahingu NSVL aga näites oli võitjaks hoopis Eesti vabadusvõitlejad:D. Go Patriotism!
Ehk siis ajaloo väänamine oma ego-haava parandamiseks on kahtlase väärtusega imo.
Ehk siis ajaloo väänamine oma ego-haava parandamiseks on kahtlase väärtusega imo.
20090113
Postimees, esmaspäev, 12 jan.
lk. 7
Reklaam e-riigile. Ma küll ei tea, kas see süsteem on ka tegelikkuses midagi väärt, ent see reklaam on väga kunstipärane.
Peale selle mängiti Tapal läbi linna ajalooline vabastamine enamlaste käest, mis on awesome! Ma tean, et USA-s on "Civil war re-enactment", aga et Eestis ka seda tehakse (jätame larpimise kõrvale), see on äge.
lk.11
Prints Harry on saanud järjekordse skandaaliga hakkama. Peale kanepi suitsetamise ja gestaapo ohvitseri rõivastuse kandmise mõnitab ta nüüd oma video-blogis pakistaanlastest kaassõdureid ja isegi kuningannat ennast. Tegelt see on arusaadav - tegu on ikkagi kamraadliku tögamisega, millega kõik sõjaväes tegelevad. Aga siiski, mõnitada iseenda vanaema ja siis see avaldada? I find it a bit queer.
lk.12
Jeroen Bulti jutt Vene-Ukraina gaasitülist. Ma jäin mõtlema nendest eurooplastest, kes praegu on iselaadi gaasivangid. Sisuliselt ei erine nende olukord feodaalsest korrast - poliitilise eliidi võimumängudes kannatavad lihtkodanikud. Süüdi pole ei Venemaa ega Ukraina, asi on süsteemis. Ent see mõte on lihtsalt mu esialgne emotsionaalne reaktsioon, millele võib-olla ei maksa liiga palju rõhku panna. Ma lihtsalt saan aru, et ma ei tea sellest kõigest piisavalt, gaasitarned ja EL-i sisemised vaidlused sel teemal. Lause "Kas liikmesriigid on tõepoolest valmis andma Brüsselile ainuõiguse määrata ühine energiapoliitika?" pani mind kahtlustest värisema. Ehk on Sass piisavalt ettevõtlik ja lahke, et oma järgmises blogi postituses seletada lihtsas keeles lahti kogu selle afääri tagamaid ja ehk ka... tulevikuväljavaateid?
Pretty please with sugar on top?
P.S. Just vaatasin Sassi blogi, mis pole enam puhtalt tema enda oma. Võttes arvesse Sassi väga sügavat osalust RSR-ist ongi sellest saanud nüüd Rahvusvaheliste Suhete Ringi veebipäevik. Loogiline samm edasi, ma arvan. Good upgrade. Siiski eeldan ma, et selle peamiseks käsitlejaks jääb Sass. Ehk sunnib see muutus teda ka veidi rohkem kirjutama.
Reklaam e-riigile. Ma küll ei tea, kas see süsteem on ka tegelikkuses midagi väärt, ent see reklaam on väga kunstipärane.
Peale selle mängiti Tapal läbi linna ajalooline vabastamine enamlaste käest, mis on awesome! Ma tean, et USA-s on "Civil war re-enactment", aga et Eestis ka seda tehakse (jätame larpimise kõrvale), see on äge.
lk.11
Prints Harry on saanud järjekordse skandaaliga hakkama. Peale kanepi suitsetamise ja gestaapo ohvitseri rõivastuse kandmise mõnitab ta nüüd oma video-blogis pakistaanlastest kaassõdureid ja isegi kuningannat ennast. Tegelt see on arusaadav - tegu on ikkagi kamraadliku tögamisega, millega kõik sõjaväes tegelevad. Aga siiski, mõnitada iseenda vanaema ja siis see avaldada? I find it a bit queer.
lk.12
Jeroen Bulti jutt Vene-Ukraina gaasitülist. Ma jäin mõtlema nendest eurooplastest, kes praegu on iselaadi gaasivangid. Sisuliselt ei erine nende olukord feodaalsest korrast - poliitilise eliidi võimumängudes kannatavad lihtkodanikud. Süüdi pole ei Venemaa ega Ukraina, asi on süsteemis. Ent see mõte on lihtsalt mu esialgne emotsionaalne reaktsioon, millele võib-olla ei maksa liiga palju rõhku panna. Ma lihtsalt saan aru, et ma ei tea sellest kõigest piisavalt, gaasitarned ja EL-i sisemised vaidlused sel teemal. Lause "Kas liikmesriigid on tõepoolest valmis andma Brüsselile ainuõiguse määrata ühine energiapoliitika?" pani mind kahtlustest värisema. Ehk on Sass piisavalt ettevõtlik ja lahke, et oma järgmises blogi postituses seletada lihtsas keeles lahti kogu selle afääri tagamaid ja ehk ka... tulevikuväljavaateid?
Pretty please with sugar on top?
P.S. Just vaatasin Sassi blogi, mis pole enam puhtalt tema enda oma. Võttes arvesse Sassi väga sügavat osalust RSR-ist ongi sellest saanud nüüd Rahvusvaheliste Suhete Ringi veebipäevik. Loogiline samm edasi, ma arvan. Good upgrade. Siiski eeldan ma, et selle peamiseks käsitlejaks jääb Sass. Ehk sunnib see muutus teda ka veidi rohkem kirjutama.
20090112
seletuseks kõigele, mis võib järgneda
Veli ja Allar on ühinenud selle blogiga ja hakkavad ka kirjutama, nagu terasele inimesele juba on selgunud. Kuigi ma peaksin, ma siiski ei vastuta nende kahe sõnade eest.
bi-bi-bi-bird-bird-bird, bird is the word...
raha oksendajad
ma tahaks kirjutada midagi sügavat, aga selleks peaks välja mõtlema reaalselt mingi arutelu, mida ma selle teema kohta otseselt praegu teha ei oska. igatahes ma olen alati vaadanud ATM'e nagu mingit eriti rõvedat kolli kes oksendab sulle midagi, mida sul on vaja, mida aga iga hing reaalselt vihkab. just nimelt hing, sest mõistus ei saa seda teha, sest ego tuleb ette. imelik aga tõsi.
Velijl on vormitu iste.. ha-haa
Velijl on vormitu iste.. ha-haa
20090107
suitsetamisest
Raamatukogus 'väravate' vahel on alati kenad neiud, kes soovivad kõigile teret ja head päeva. Kui ma lähen välja suitsu tegema, siis nad ütlevad mulle 'nägemist' ja ma lihtsalt naeratan neile vastu. Siis ma tulen tagasi, nad ütlevad 'tere' ja ma naeratan neile. Sellise käitumisega ma võib-olla õõnestan nende süsteemi, ehk tunnevad nad end ebamugavalt, kui ei saa teretada kõiki kogu aeg igas olukorras. Nüüdseks on nad vist minu lisanud oma 'suitsetajate listi' ja pööravad mulle vähem tähelepanu, ent... Kas ma mitte ei märka nende käitumisest, et nad ei taha mulle enam üldse tere öelda? Kas ma olen oma vastiku harjumusega teeninud ära mingitsorti külmuse ja vaenu? Ma üritan edaspidi olla ise soojem, kui ma ütlen neile kohale jõudes 'tere' ja lahkudes 'nägemist'.
Mina olen oma keha senjöör ja käed on mu vasallid. Parem on minu suitsetamise käsi, tal on rohkem kohustusi. Väljasolles on tema see, kes peab külma kannatama siis, kui vasak mõnusalt kindas ripub. Ma üritan talle vahepeal märku anda, et ta endaga liialt rahulolev poleks. Kui ma ninanuuskamiseks võtan mõlemad kindad ära, panen alati parema käe kindasse enne ja lasen veel vasakul tunnetada seda külma, et ta vagadust õpiks.
Mina olen oma keha senjöör ja käed on mu vasallid. Parem on minu suitsetamise käsi, tal on rohkem kohustusi. Väljasolles on tema see, kes peab külma kannatama siis, kui vasak mõnusalt kindas ripub. Ma üritan talle vahepeal märku anda, et ta endaga liialt rahulolev poleks. Kui ma ninanuuskamiseks võtan mõlemad kindad ära, panen alati parema käe kindasse enne ja lasen veel vasakul tunnetada seda külma, et ta vagadust õpiks.
toodetu sai loodetust hooletum
Ma arvan, et inimene saab olla tõelieslt õnnelik vaid siis, kui tal on võimalus avada kõiki oma kanaleid.
Inimene tavaliselt loodab, et kui ta leiab õige naise/mehe või hea töö või kui tal on palju raha, siis ta saab õnnelikuks. See pole nii.
Lihtne näide. Näiteks üks mees, keda väga huvitab sport, ta vaatab seda väga tihti, talle meeldib sellega ka ise tegeleda. Ent kõik tema tuttavad on inimesed, keda sport üldse ei huvita ning oma sõprade-tuttavatega ta sellest rääkida ei saa. Nii jääb üks tema suur huvi (seega ka osa tema isiksusest) avaldumata, see jääb allasurutuks. See on vaid üks näide ja inimesel võib olla igasugu huvisid. Malemäng, komöödiasarja vaatamine, lemmiklooma omamine, poliitikast rääkimine, suusatamine, ametialased väljakutsed, blogi kirjutamine, lastega mängimine, seenelkäik, mingitsorti muusika kuulamine, autosõit, krimkade lugemine, romantika oma armastatuga, pubiskäimine, puutööde nikerdamine, mälumängud, võõrkeele õppimine jne jne jne.
Tänapäeva maailmas, läbi hea hariduse (olgem ausad, Eestis saab hea hariduse), raadio, televisiooni, ajalehtede ja interneti, kujuneb inimesel väga lai huvide ring. Asjad, millega ta tegeleb hoole ja armastusega, mille käigus tuleb tema seest midagi - asjad, mis on tema jaoks olulised. Siin peavadki olema need inimese kanalid vahepeal avatud, et välja lasta endasse kinnijäänud, vananev energia ning vastu saada väljaspoolt uut. See ergutab teda, värskendab ja tekitab mingitsorti edasiliikumise tunde.
Inimesel on vedanud, kui tal on avatud ja suure silmaringiga tuttavad, nii et ta läbi erinevate sõprade saab avada kõik oma olulised kanalid. Selletõttu ehk pöörduvadki paljud 'no-life'imise' poole internetis - kui inimese ümber pole tuttavaid, kes jagavad tema huvisid, siis internetis on nad kõik loonud omad väiksed ühingud.
Seda pean mina õnneks, nii saab inimene olla õnnelik.
Find out all those things that matter to you and find some time to deal with each of them, every now and then.
Ma arvan, et ma olen õnnelik.
Inimene tavaliselt loodab, et kui ta leiab õige naise/mehe või hea töö või kui tal on palju raha, siis ta saab õnnelikuks. See pole nii.
Lihtne näide. Näiteks üks mees, keda väga huvitab sport, ta vaatab seda väga tihti, talle meeldib sellega ka ise tegeleda. Ent kõik tema tuttavad on inimesed, keda sport üldse ei huvita ning oma sõprade-tuttavatega ta sellest rääkida ei saa. Nii jääb üks tema suur huvi (seega ka osa tema isiksusest) avaldumata, see jääb allasurutuks. See on vaid üks näide ja inimesel võib olla igasugu huvisid. Malemäng, komöödiasarja vaatamine, lemmiklooma omamine, poliitikast rääkimine, suusatamine, ametialased väljakutsed, blogi kirjutamine, lastega mängimine, seenelkäik, mingitsorti muusika kuulamine, autosõit, krimkade lugemine, romantika oma armastatuga, pubiskäimine, puutööde nikerdamine, mälumängud, võõrkeele õppimine jne jne jne.
Tänapäeva maailmas, läbi hea hariduse (olgem ausad, Eestis saab hea hariduse), raadio, televisiooni, ajalehtede ja interneti, kujuneb inimesel väga lai huvide ring. Asjad, millega ta tegeleb hoole ja armastusega, mille käigus tuleb tema seest midagi - asjad, mis on tema jaoks olulised. Siin peavadki olema need inimese kanalid vahepeal avatud, et välja lasta endasse kinnijäänud, vananev energia ning vastu saada väljaspoolt uut. See ergutab teda, värskendab ja tekitab mingitsorti edasiliikumise tunde.
Inimesel on vedanud, kui tal on avatud ja suure silmaringiga tuttavad, nii et ta läbi erinevate sõprade saab avada kõik oma olulised kanalid. Selletõttu ehk pöörduvadki paljud 'no-life'imise' poole internetis - kui inimese ümber pole tuttavaid, kes jagavad tema huvisid, siis internetis on nad kõik loonud omad väiksed ühingud.
Seda pean mina õnneks, nii saab inimene olla õnnelik.
Find out all those things that matter to you and find some time to deal with each of them, every now and then.
Ma arvan, et ma olen õnnelik.
20090106
Remote control to change the station, but that won't change your situation
Kui meil oleks aastaajapult, millega saab aastaaegu edasi kerida ja nii, siis me saaksime teha nii...
Kuskil suvekuul ehitada hästi suur jääkuubikute rest, panna vett täis ja lisada neisse siis veel savi. Siis peab neid kaste segama ja samal ajal kerima kiiresti talve peale, nii et kuskil tunni aga pärast oleks sügav -30 kraadi. Nii me saame jää-savi plokid. Siis me ehitame neist plokkidest mingi iglu või muud sorti maja ja kerime uuesti edasi suve peale, +35 kraadi peale. Vesi hakkab sulama, aga savi on ju ka. Niisiis saame higistava savimaja, mis kokkuvõttes muutubki ägedaks savimajaks.
Ju.
Kuskil suvekuul ehitada hästi suur jääkuubikute rest, panna vett täis ja lisada neisse siis veel savi. Siis peab neid kaste segama ja samal ajal kerima kiiresti talve peale, nii et kuskil tunni aga pärast oleks sügav -30 kraadi. Nii me saame jää-savi plokid. Siis me ehitame neist plokkidest mingi iglu või muud sorti maja ja kerime uuesti edasi suve peale, +35 kraadi peale. Vesi hakkab sulama, aga savi on ju ka. Niisiis saame higistava savimaja, mis kokkuvõttes muutubki ägedaks savimajaks.
Ju.
20090105
'I dare you' - 'How dare you!" - 'Don't you dare!'
Kui ma mingi hetk kunagi armun uude tüdrukusse/poissi (whahahaaa!), siis küsiks ma oma armastatult nii:
Kujuta ette, et me oleme keset raekojaplatsi ja kallistame, aga meie ümber oleks veel viiskümmend meiesarnast koopiat. Ja siis peate äkki kõik teied (tüdrukud (või poisid, whahahaa!)) korraks ära minema ja kõik minud jääksid teid ootama. Kui sa tuled teistega tagasi, kas sa siis leiaksid üles mind kõigi teiste seast?
Ei, see oleks vist liiga riskantne. Siis sõltuks kogu meie edasine afäär sellest, kui kavalad me oleme - kas me suudame välja mõelda mingi märgisüsteemi, millest teised ei mõtle ja ei kasuta?
Mina panen oma parema käe nimetissõrme su parema (sinu poolt vaadates) kulmu välimisse nurka ja samal ajal teen keskmise sõrmega nipsu. Sina kortsutad kulme (või ainult parempoolset, kui selleks suuteline oled) ja siis võtad oma vasaku käega mu vasakust särgivarrukast kinni. Isegi kui mul on pusa seljas ja sa selle alla pead ronima. Siis pööran mina ümber ja sa hüppad mulle selga nii, et me maha kukuksime.
OK?
Kujuta ette, et me oleme keset raekojaplatsi ja kallistame, aga meie ümber oleks veel viiskümmend meiesarnast koopiat. Ja siis peate äkki kõik teied (tüdrukud (või poisid, whahahaa!)) korraks ära minema ja kõik minud jääksid teid ootama. Kui sa tuled teistega tagasi, kas sa siis leiaksid üles mind kõigi teiste seast?
Ei, see oleks vist liiga riskantne. Siis sõltuks kogu meie edasine afäär sellest, kui kavalad me oleme - kas me suudame välja mõelda mingi märgisüsteemi, millest teised ei mõtle ja ei kasuta?
Mina panen oma parema käe nimetissõrme su parema (sinu poolt vaadates) kulmu välimisse nurka ja samal ajal teen keskmise sõrmega nipsu. Sina kortsutad kulme (või ainult parempoolset, kui selleks suuteline oled) ja siis võtad oma vasaku käega mu vasakust särgivarrukast kinni. Isegi kui mul on pusa seljas ja sa selle alla pead ronima. Siis pööran mina ümber ja sa hüppad mulle selga nii, et me maha kukuksime.
OK?
Zoroaster
See oli teine asi, mis ma sel aastal tegin. Esimeseks oli Veli pere ühe raketi viimine Kassitoome põhjapiirkonda, et see süüdata. See rakett poolel teel õhku küll mõtles ümber ja kokkuvõttes plahvatas maas, minu läheduses. On üllatav, et ma sellest viga ei saanud. Siis aga libistasin end vist alla (hägune on mälu) ja proovisin uuesti üles saada. Jooksin mäest üles, ent siis sai kiirus otsa ja ma keerasin selja, lootes puust kinni saada. Aga langemise kiirus oli nii suur, et ma lihtsalt põrkasin vastu puud, kukkusin maha ja libisesin ikkagi põhja. Tol hetkel oli hästi naljakas.
Järgmine hommik ärgates oli mu jalg valus. Mobiili ekraan oli segi (nüüd ta näitab imeilusaid virmalisi) ja nätsupakk, mis koos mobiiliga oli taskus, oli purunenud ribadeks.
Mu mobiil küll töötab, ent ilma ekraanita. Ma suudan panna omale äratusi, isegi mõningasi numbreid oskan veel valida. Ja kahel päeval olen teinud pistelist kontrolli, kas juhtumisi keegi mulle helistanud pole (avan klahvid, vajutan korra keskmist nuppu, siis rohelist ja jään pooleks minutiks ootama, kas keegi kutsub). Ehk on mulle isegi uusaasta sõnumeid tulnud, aga neist ei tea ma ühti.
Mul on ikkagi veidi kahju. Mul olid märkmed seal täis kirjutatud igasuguseid väikseid mõtteid, memosid ja meelespäid, mida hiljem lähemalt uurida. Ja seal oli ilus sõnum, mille Ivar kunagi Härmas saatis (ilma kirjata, moodustis-pilt piibust), pealegi oli seal kuskil peidus Allari pangakaardi kood. Ja Bitt-Baidi valge kass kotis oli mulle juba väga armsaks muutunud.
Minust targemad ütlesid, et selle parandamine on mõttetu ja eks ma nüüd oota hetke, mil mobiilinduspuue enam olla ei lase ja pean uue leidma. Sry, kui ma viimasel ajal kellelegi helistanud pole või sõnumitele vastanud.
P.S. See pealkiri tõenäoliselt tekitab illusiooni millestki huvitavamast, nii et kõik, kes loevad seda postitust, tunnevad mingil tasemel pettumust.
Järgmine hommik ärgates oli mu jalg valus. Mobiili ekraan oli segi (nüüd ta näitab imeilusaid virmalisi) ja nätsupakk, mis koos mobiiliga oli taskus, oli purunenud ribadeks.
Mu mobiil küll töötab, ent ilma ekraanita. Ma suudan panna omale äratusi, isegi mõningasi numbreid oskan veel valida. Ja kahel päeval olen teinud pistelist kontrolli, kas juhtumisi keegi mulle helistanud pole (avan klahvid, vajutan korra keskmist nuppu, siis rohelist ja jään pooleks minutiks ootama, kas keegi kutsub). Ehk on mulle isegi uusaasta sõnumeid tulnud, aga neist ei tea ma ühti.
Mul on ikkagi veidi kahju. Mul olid märkmed seal täis kirjutatud igasuguseid väikseid mõtteid, memosid ja meelespäid, mida hiljem lähemalt uurida. Ja seal oli ilus sõnum, mille Ivar kunagi Härmas saatis (ilma kirjata, moodustis-pilt piibust), pealegi oli seal kuskil peidus Allari pangakaardi kood. Ja Bitt-Baidi valge kass kotis oli mulle juba väga armsaks muutunud.
Minust targemad ütlesid, et selle parandamine on mõttetu ja eks ma nüüd oota hetke, mil mobiilinduspuue enam olla ei lase ja pean uue leidma. Sry, kui ma viimasel ajal kellelegi helistanud pole või sõnumitele vastanud.
P.S. See pealkiri tõenäoliselt tekitab illusiooni millestki huvitavamast, nii et kõik, kes loevad seda postitust, tunnevad mingil tasemel pettumust.
20090104
Orkuti community: Öösitikondajad
Kui ma lähen välja ilma kindla sihita, liikuda lihtsa jalutamise eesmärgiga, pole algus kunagi raske või keeruline. Kõrvaklappide pähepanemine väljaminekuks on igas olukorras meeldiv. Kiiresti tuleb tagasi see arusaamine, kui mõnus on mu pleier ja see laeb mind kohe algul veidikese positiivse energiaga. Ning kuigi mind ümbritsev piirkond pole jalutuseks just kõige inspireerivam, on minuga kaasas see arusaam, et ma liigun siit ju eemale. Kuniks jõuan kesklinna ligidusse. Ikka tõmbab kesklinna, keskuse poole. Inimeste keskel kõndimine pole enam nii ebamugav kui varem. Eriti siis, kui saab naeratades vaadata sigivaid-sagivaid kindla sihiga inimesi. Neil on kiire. Veidi. Ja mina lihtsalt vaatan ringi, et aru saada, kuskanti ma täna lähen. Varajalutus on läbi ning tavaliselt veedan oma kõrgjalutused kuskil Toomemäe ümber luusides. Naudingu saab jalutusest, kui ümber on midagi avarat või siis vähemalt komplekset-huvitavat. Veidi vaiksem ka.
Problemaatiliseks osutub aga hilisjalutus, sest tagasi koju ma enam sama teed minna ei taha. Ning pärast kõrgjalutuse imelisi vaateid langevad paljud kodutee rajad välja (filosoofi tänav on ju kitsas ja tuimestav). Siis otsin ma tavaliselt viisi, kuidas kõige ilusamat teedpidi jõuda Sõbra tänava otsa, kus tuleb see teine väike positiivsuse-laeng, nagu jalutust alustadeski. Nii jõuan ma koju tagasi.
Sõbra tänav ei kulu minus kunagi ära. Kalevi tänav kulutas end mu noores peas juba varakult ära, kui seal koolis käisin. Vaba tänav on ka Härmas käimisega muutunud tavaliseks. Ma mäletan kunagi väga väiksena, kui me kellegagi koos jooksime (või ratastega hoopis) mu isa maja juurest peaaegu Võru tänavani välja ja see piirkond paistis nii põnev ja iidselt auväärne. Ja ma mäletan kunagi, kui veel Ülikooli lasteaias käisin, kuidas isa viis mind koju läbi Tiigi pargi ja see paistis nii suur ja lai ja ilus. Mingisugused elemendid neist tunnetest haaravad mind siiamaani kuskil võõras linnas. Ja pikka aega, liikudes kuskil Härma kandis, mõtlesin ma, et kuskil siin on peidus mingi maagiline park.
See väike tükk Kalevi tänavast, mis jääb Sõbra ja E-tänava vahele, hingab välja väikekodanlust. Siuke vaikne, väike ja mugav tükike ja nii naljakas!
Koidu tänav on aga nagu väike omaette külake suures linnas, täiesti eraldi muust linnast ja see tundub nii soe ja cozy.
Aga Sõbra tänav jääb mu kõige armastatumaks tänavaks Tartus, isegi Taara ega Tamme puiesteed pole võrdväärsed. Ta suudab mind siiamaani intrigeerida.
Problemaatiliseks osutub aga hilisjalutus, sest tagasi koju ma enam sama teed minna ei taha. Ning pärast kõrgjalutuse imelisi vaateid langevad paljud kodutee rajad välja (filosoofi tänav on ju kitsas ja tuimestav). Siis otsin ma tavaliselt viisi, kuidas kõige ilusamat teedpidi jõuda Sõbra tänava otsa, kus tuleb see teine väike positiivsuse-laeng, nagu jalutust alustadeski. Nii jõuan ma koju tagasi.
Sõbra tänav ei kulu minus kunagi ära. Kalevi tänav kulutas end mu noores peas juba varakult ära, kui seal koolis käisin. Vaba tänav on ka Härmas käimisega muutunud tavaliseks. Ma mäletan kunagi väga väiksena, kui me kellegagi koos jooksime (või ratastega hoopis) mu isa maja juurest peaaegu Võru tänavani välja ja see piirkond paistis nii põnev ja iidselt auväärne. Ja ma mäletan kunagi, kui veel Ülikooli lasteaias käisin, kuidas isa viis mind koju läbi Tiigi pargi ja see paistis nii suur ja lai ja ilus. Mingisugused elemendid neist tunnetest haaravad mind siiamaani kuskil võõras linnas. Ja pikka aega, liikudes kuskil Härma kandis, mõtlesin ma, et kuskil siin on peidus mingi maagiline park.
See väike tükk Kalevi tänavast, mis jääb Sõbra ja E-tänava vahele, hingab välja väikekodanlust. Siuke vaikne, väike ja mugav tükike ja nii naljakas!
Koidu tänav on aga nagu väike omaette külake suures linnas, täiesti eraldi muust linnast ja see tundub nii soe ja cozy.
Aga Sõbra tänav jääb mu kõige armastatumaks tänavaks Tartus, isegi Taara ega Tamme puiesteed pole võrdväärsed. Ta suudab mind siiamaani intrigeerida.
20090103
introinspektiiv
Kui keegi mult praegu küsiks, kuidas mul läheb, vastaksin: "Hardware damaged, software updating".
Need mõtted tulevad mulle ikka pähe, kui mõtlen elu mõttest. Elu... See tekitab minus hoopis suuremat huvi iseenda kohta. Elu mõtte filosoofiline olemus teeb tast triviaalse vaimuergutuse, ent viib edasi iseenda sisse - kes ja missugune ma olen ning kuidas ma ses elus üldse elan? Ning neis mõtetes ma otsin alati seda eksistentsiaalset rahulolu taga. See oleks ekvivalent füüsilisele rahulolule, mis tekib pärast pikka tööpäeva maal, millele järgneb saun, külm õlu ja õhtune istumine kamina ääres. Ja selleni jõudmiseks pean ma aru saama endast, leidma enda väärtused, vaid siis võin ma endale kinnitada, et mu elu on laabumas rahuldavalt ja vastavalt mu ootustele.
Rahas ma ei näe suurt väärtust, samuti ei pea ma oluliseks mida ma õpin või mis ametit pean, isegi mitte seda, kas ja keda ma võin armastada. Ükski neist väärtustest ei defineeri mind. Selles osas ei pea ma väga olulisteks isegi oma sõpru. Sotsiaalseid parameetreid võrreldes enda identiteeti otsida on eksitav. Ma ei otsi end väljast- vaid seestpoolt. Minu kõne, źestid ja näomiimika on kõik teadlik manipulatsioon. Ent see ei tulene mu soovist olla teistele meelepärane. See on mäng, eksperimenteerimine, meelelahutus nii mulle kui ka mu kaaslastele, suunatud neile, kes seda ka ise mõistavad. Need, kes ei mõista, peavad seda kas minu sarmiks või silmakirjalikkuseks. Teesklus aga on see kindlasti. Ehk olen ma ses osas pragmaatik - loeb sõbralikkus ja heade emotsioonide loomine, egoistlik altruism teha inimestele mu seltskond meeldivaks ilma egode põrkumisteta. Ma olen koostööaldis ja aust või uhkusest ma ei huvitu, pigem käitun vastasinimesega, nagu tema seda soovib. Ehk sellest tulenebki mu küündimatus adekvaatselt käituda agressiivsetes konfliktides. Seda on mulle ka ette heidetud.
See hoolimatus sotsiaalse identiteedi suhtes ehk teebki mind inimestele veidi kaugeks ja kättesaamatuks. Mu vanemad tunnevad oma poega, ent ainsad kaks, kes tunnevad mu hinge, on Allar ja Kerli, üks läbi meie ühise vaimukire, teine läbi armastuse.
Mis minus siis tegelikkuses on? Mõned peavad mind targaks, mis on suurim pettus, millega ma hakkama olen saanud. Mul pole tugevat haridust ega haritust, minu teadmised matemaatikas või keemias või infotehnoloogias või kus iganes on olematud, sest ma ei suuda neid elualasid mõista. Samuti on väike minu silmaring ning ma olen näinud kümneid kordi uskmatuid nägusid, kui küsin kelleltki midagi, mis peaks olema teada kõigile. Praktilistes eluvaldkondades on mul pikk juhe.
Täna hommikul vaatasime Taaviga suusahüppeid hommikusöögi kõrvale. Mehel, kes hakkas hüppama, oli särgil suur nimi Jack Wolfskin ning ma küsisin: "Kas see tüüp ongi Jack?". Selleks ajaks, kui ta oli maandunud, olin ma juba selle mehe nimes kindel. "Tema on mu lemmik," ütlesin ma, "sest tal on nii lahe nimi!" Tulemust näidates selgus, et ta on keegi Matti Soomest ning otse tema selja taga oli suur õhupall sama Jacki nimega. Ühe hetkega olin ma kõik reaalsuse kõrvale jätnud ning olin vaimustuses lihtsast mõttest, et kellegi suusahüppaja nimi on tõesti Jack Wolfskin! Sellele järgnes küll suur tögamine kogu mu perelt, ent see näitab ka, kuivõrd teises tsoonis töötab mu mõtlemine. Reaalses maailmas olen ma väga nüri pliiats.
Ma olen võimeline mõningaseks koomiliseks ja fantaasiaküllaseks loominguliseks mõtlemiseks ja selles näen oma peamist väärtust. See on ka ainus asi, mis mind tõesti hoiab rahulolevana siin maailmas - võime leida mõtteid, mis mind vaimustavad ning üritada neid kuidagi ka kasutada või ellu rakendada, olgu selleks meetodiks siis kasvõi nende lihtsakoeline kirjapanek.
Kuigi oma grandioossemad ideed jätan enda teada, üritades neist ka mingitsorti kirjanduslikku teost luua, on mul vaja seda blogi. Siin avan ma enda selle osa, mida mu sügav sisemus endaks peab.
Need mõtted tulevad mulle ikka pähe, kui mõtlen elu mõttest. Elu... See tekitab minus hoopis suuremat huvi iseenda kohta. Elu mõtte filosoofiline olemus teeb tast triviaalse vaimuergutuse, ent viib edasi iseenda sisse - kes ja missugune ma olen ning kuidas ma ses elus üldse elan? Ning neis mõtetes ma otsin alati seda eksistentsiaalset rahulolu taga. See oleks ekvivalent füüsilisele rahulolule, mis tekib pärast pikka tööpäeva maal, millele järgneb saun, külm õlu ja õhtune istumine kamina ääres. Ja selleni jõudmiseks pean ma aru saama endast, leidma enda väärtused, vaid siis võin ma endale kinnitada, et mu elu on laabumas rahuldavalt ja vastavalt mu ootustele.
Rahas ma ei näe suurt väärtust, samuti ei pea ma oluliseks mida ma õpin või mis ametit pean, isegi mitte seda, kas ja keda ma võin armastada. Ükski neist väärtustest ei defineeri mind. Selles osas ei pea ma väga olulisteks isegi oma sõpru. Sotsiaalseid parameetreid võrreldes enda identiteeti otsida on eksitav. Ma ei otsi end väljast- vaid seestpoolt. Minu kõne, źestid ja näomiimika on kõik teadlik manipulatsioon. Ent see ei tulene mu soovist olla teistele meelepärane. See on mäng, eksperimenteerimine, meelelahutus nii mulle kui ka mu kaaslastele, suunatud neile, kes seda ka ise mõistavad. Need, kes ei mõista, peavad seda kas minu sarmiks või silmakirjalikkuseks. Teesklus aga on see kindlasti. Ehk olen ma ses osas pragmaatik - loeb sõbralikkus ja heade emotsioonide loomine, egoistlik altruism teha inimestele mu seltskond meeldivaks ilma egode põrkumisteta. Ma olen koostööaldis ja aust või uhkusest ma ei huvitu, pigem käitun vastasinimesega, nagu tema seda soovib. Ehk sellest tulenebki mu küündimatus adekvaatselt käituda agressiivsetes konfliktides. Seda on mulle ka ette heidetud.
See hoolimatus sotsiaalse identiteedi suhtes ehk teebki mind inimestele veidi kaugeks ja kättesaamatuks. Mu vanemad tunnevad oma poega, ent ainsad kaks, kes tunnevad mu hinge, on Allar ja Kerli, üks läbi meie ühise vaimukire, teine läbi armastuse.
Mis minus siis tegelikkuses on? Mõned peavad mind targaks, mis on suurim pettus, millega ma hakkama olen saanud. Mul pole tugevat haridust ega haritust, minu teadmised matemaatikas või keemias või infotehnoloogias või kus iganes on olematud, sest ma ei suuda neid elualasid mõista. Samuti on väike minu silmaring ning ma olen näinud kümneid kordi uskmatuid nägusid, kui küsin kelleltki midagi, mis peaks olema teada kõigile. Praktilistes eluvaldkondades on mul pikk juhe.
Täna hommikul vaatasime Taaviga suusahüppeid hommikusöögi kõrvale. Mehel, kes hakkas hüppama, oli särgil suur nimi Jack Wolfskin ning ma küsisin: "Kas see tüüp ongi Jack?". Selleks ajaks, kui ta oli maandunud, olin ma juba selle mehe nimes kindel. "Tema on mu lemmik," ütlesin ma, "sest tal on nii lahe nimi!" Tulemust näidates selgus, et ta on keegi Matti Soomest ning otse tema selja taga oli suur õhupall sama Jacki nimega. Ühe hetkega olin ma kõik reaalsuse kõrvale jätnud ning olin vaimustuses lihtsast mõttest, et kellegi suusahüppaja nimi on tõesti Jack Wolfskin! Sellele järgnes küll suur tögamine kogu mu perelt, ent see näitab ka, kuivõrd teises tsoonis töötab mu mõtlemine. Reaalses maailmas olen ma väga nüri pliiats.
Ma olen võimeline mõningaseks koomiliseks ja fantaasiaküllaseks loominguliseks mõtlemiseks ja selles näen oma peamist väärtust. See on ka ainus asi, mis mind tõesti hoiab rahulolevana siin maailmas - võime leida mõtteid, mis mind vaimustavad ning üritada neid kuidagi ka kasutada või ellu rakendada, olgu selleks meetodiks siis kasvõi nende lihtsakoeline kirjapanek.
Kuigi oma grandioossemad ideed jätan enda teada, üritades neist ka mingitsorti kirjanduslikku teost luua, on mul vaja seda blogi. Siin avan ma enda selle osa, mida mu sügav sisemus endaks peab.
Subscribe to:
Posts (Atom)
