Keskaegsed inimesed kartsid maailma lõppu, Armageddonit. Nemad ei osanud seda muudmoodi ette kujutada kui maapealse põrguna, kus Katk, Nälg, Sõda ja Surm ratsutavad mööda maid. On aga ka üksikuid kristlasi, kes teavad midagi hullemat karta.
Nad kardavad Taeva väravate vardjat, püha Peetrust, kelle otsustada on, kes pääseb sisse ja kes mitte. Ta on olnud mees, inimene - mitte mingisugune jumalik olend, vaid hing nagu iga teinegi. Armageddon aga on seisund tema enda peas hetkel, kui ta kannatus katkeb. Siis kui inimeste teod ja mõttelaad muutuvad kord liiga kurjakuulutavaks, saabub hetk, kus jumalik valgus Peetruses jääb alla inimlikule vihale ja hukkamõistule. Ta murdub ja see Suur Kaos nelja apokalüptilise ratsanikuga hakkab möllama tema enda peas ja hinges. Kas inimene suudaks taluda näha kõiki inimkonna kurjust, kuulata igavest monoloogi inimeste vigadest ilma hulluks minemata?
Kartma ei peaks mitte maapealset tuld ja piina, vaid seda, kui Lunastuse vardja, hullunud ja piinlemas inimeste pattude tõttu, seisab Taeva väravate ees, kepp enda ees üles tõstetud, hüüdmas:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
love it
Post a Comment