teeme suhkrutrikki

Aknast väljapoole jääb elu. Seespool on ainult mina.

Hilises keskeas naine seisab koos noore mürsikueas pojaga. Käes on armulisel proual koerarihma klikats ja kusagile teise maja varju jääb tundmatu koer, kelle suurusest pole meil vähematki aimu. Poiss aga loobib koera suunas lumekuule. Küünikuna tekib esimene seletus: naine laseb oma pojal iseenda koera piinata, ise poolhuvitatult kõike jälgides. Tekib veidrat sorti imetlus ja aukartus taolise julmuse ees, kurjus kaasinimeses. Siis asub teadvus otsima teisi seletusi, arusaadavamaid motiive. Poiss viskab kuule hoopis mõne teise, tülitajaks oleva koera pihta. Ja paistab, et too tülitaja on väsimatult järjekindel. Stseeni vaadeldes kaovad sekundid. Liivakellana kohiseb kõrvus, põletades tubakat. Lõpuks avaldatakse tumeda müsteeriumi tegelik sisu - koer jookseb maja varjust välja ning mänglevalt üritab iga lumetükki hammustada, poiss aga laveerib oskuslikult verinoore taksikoera ümber kuule.
Nägu puudutab naeratus mõistes taas elu sooja südant, mis oli justkui ununend talve pimedusse.