A. Camus

Kas on võimalik eesmärgita elada - see on kõik, mis mind huvitab. Ma ei taha sellelt pinnalt lahkuda. Kas ma suudan kohaneda selle elu näoga, mis mulle on antud? Niisuguse küsimuse kerkides asendab absurdiusk kogemuste kvaliteedi nende kvantiteediga. Kui ma veendun, et selle elu ainus pale on absurdi pale, kui ma kogen, et tema tasakaal sõltub ainuüksi püsivast opositsioonist minu teadliku mässu ja pimeduse vahel, kus ma oma võitlust pean, kui ma möönan, et minu vabadusel on mõtet üksnes mu piiratud elusaatuse raames, siis ma pean ütlema, et oluline pole elada mitte võimalikult hästi, vaid võimalikult palju. Mul pole vaja arutada, kas see on labane või vastik, elegantne või kahetsusväärne.