I'll judge you all and make damn sure
That no-one judges me!
You curl your toes in fun as you smile at everyone,
You meet the stares, you're unaware
That your doings aren't done.
And you laugh most ruthlessly
As you tell us what not to be,
But how are we supposed to see where we should run?
-Jethro Tull
Palju neid erinevaid aktiviste on... Loomaõiguste kaitsjad, karusnaha vastased (better bare than bear), kes veel...
Ma ei arva, et nad kannatavad HELL-sündroomi all (heast elust lolliks läinud). Selles on hoopis mingitsorti leppimatust ja hirmu. Ma kahtlustan, et enamus neist inimestest on ateistid. Religioosseid ja spiritualistlikke inimesi on nende hulgas vähe. Siin ei räägi ma lihtsalt monoteistlikest religioonidest, mõtlen ka inimesi, kes ammutavad teadmisi ja mõtteid kas siis näit taoismi filosoofiast või isegi Eckhart Tolle taolistest spiritualistidest, erinevaid käsitlusi on palju. Läbi nende inimene küll ei ole veel suuteline maailma mõistma, ent leppida ja omaks võtta ta oskab. Ja seda omadust neis aktivistides pole. Nad on śokeeritud ja ei suuda vastu võtta elu karmimat poolt, oma hirmus võitlevad nad oma aadete eest (idee sellest, missugune maailm tegelikkuses olema peaks).
Ent selliseid loomakaitsjad ja muid aktiviste (kas mõtteviisi osas või tegudes) on meie hulgas vähe. Pidada end loomakaitsjaks, sest sa nägid telekast, kuidas hobuse esi- ja tagajalg on köiega kokku seotud, pole päris see. Humaansel inimesel on loomupärane vastumeelsus julmusele ning seda inimene kogebki iga kord, kui ta loeb artikleid või näeb videot loomade piinamistest. Ent olla julmuse vastane hõlmab palju-palju laiemat valdkonda kui seda on loomakaitsja ideoloogia.
No comments:
Post a Comment