the sounds of generations

Simon & Garfunkle - The Sounds of Silence
Paul Simon kirjutas selle laulu 64ndal aastal ja sel aastal anti see ka välja, ent see oli puhtalt akustiline laul ja jäi üldsusele täielikult märkamata. Aasta hiljem nende produtsent salaja lindistas laulule peale elektrisaate ja andis singlina välja, sellele järgnes üleameerikaline populaarsus.

See elektriline saade laulus polegi midagi erilist, ent üks oluline omadus tal on - ta annab selle õige sound'i ehk saundi. See imeline saund, mis kuidagi resoneerub maailmapilguga nii sügavalt, et saab osaks antud ajahetkest, antud ajaperioodist ning on sellega igavesti seotud. Mingitsorti emotsionaalsel tasemel loeb sellest saundist välja oma ajastu vaimu, elutunnetuse. Ja see on midagi, mida suudab kogeda isegi inimene, kes ise ses ajas pole kunagi elanud. Kas sa suudaksid pooltki nii realistlikult ette kujutada elu 60ndate San Franciscos ilma psühhedeelikuteta või 70ndate lõppu ilma disko või pungita? Kas 90ndate algus oleks pooltki nii väärtuslik su peas ilma Kurt Cobaini või Metallica'ta? Taolisi epohhiloovaid muusikapalu ja saunde on väga palju.

Pendulum näiteks värvib väga palju viimastest paarist aastast, laulud nagu "Tarantula" ja "Fasten Your Seatbelt". Thievery Corporationi album The Cosmic Game on mulle ses osas palju mõjunud. Isegi Eestis on neid. Ma olen kindel, et Pastaca laul "Bellamor" omab väga distinktiivset ajastu saundi.

Võib-olla sellepärast paljud ei kuulagi vanemat muusikat, sest me kogu aeg otsime uusi saunde. Me kasvame ja areneme ja saund on üks kindel viis, millega me enda arengut eristame. Mina kuulamas "Put Your Hands Up For Detroit" pole enam seesama poiss, kes kuulas Vennaskonda. Vennaskonna puhul on see saunditunnetus väga intensiivne, eksole?
Ent varasemad saundid tunduvad alati kuidagi veidi igavad, neis pole seda elujõudu ja -mahla, seda personaalset joviaalsust, mida me ise sisendame kuulates päevast päeva tänapäevast muusikat.

Ent on ka neid, kes kuulavad vanemat muusikat, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, muusika ise - meloodiad, laul, rütm jne - on ju hea. Ja teiseks: sest need saundid on nii huvitavad! Kuulata ja üritada aru saada toda saundi ja sellega kaasnevat minevikku on põnev.

Minu esimene kogemus saundiga oli kuskil üheksa aastasena, kui TV3-st tuli sari Crime Story. See kujutas 60ndate-70ndate Las Vegast klassikaliste autodega ja sarja intros mängis alati Del Shannoni "Runaway".
Aga see on ka tõesti üks vähestest lauludest, mis inimese südamesse väga varases nooruses tungib.

Muidugi, saund pole ainult ajaloo paikapaneja. Läbi kogemuste ja juhtumiste kinnistavad saundid end nostalgitsevalt kõikidele meie erksamatele emotsioonidele. Silver rääkis mulle kunagi, kuidas ta väga noore poisina oma isa autos kõrvalistmel sõitis ja "Runaway" mängis raadiost. See mulje on temas kustumatu.

P.S. Kui maailm tõepoolest koosneb illusioonidest, mis katavad meie eest Tõe, siis see siin kõik on üks neist miraaźidest.