"I think it's just some buddhist crap."

Ma armastan sõita jalgrattaga. Armastan seda teha Tartu linnas, õhtuti. Hämaras ja pimedas, kuulamas elektroonilist muusikat. Sügisene linnapilt, kus laternate kuma vastu võitleb vari ja vihm; nii hästi elab see samas rütmis elektroonilise muusikaga. Ratas veeremas jalge all, nii vahetu on kontakt maa ja õhu ja valguse ja vee ja varjuga. Tühjad tänavad, kust avastan end üksi ekspluateerimas sõiduteid. Mulle meeldib see vabadus, see mina mis neil tänavail ellu ärkab.

Ja ma kardan. Kardan, et kolmekümne aasta pärast armastan ma seda kõike veel enam. Veel enam, sest see kõik on möödas ja enam nii ei saa. Vahetu elamus asendub mälestuste sentimentaalsete kardinatega.

Olgu see mulle hoiatuseks. Kell lööb kumedalt ja annab märku - kasva vanaduses targaks, et ära hoida see rumal saatus.

Post-hiina miljöö

Valgus on laskunud pehmetesse varjudesse, tühjad ruumid annavad juurde laiust ja nõrka pinget tervele linnale. Hämaratel teedel veeredes püüab pilk multitonaalseid värve, mis kirgastavad tänavate mõõtmeid. Inimeste kõnnak on lõdvestund, ilmed rahulikud, samas uudistavad. Puud oma lopsakuses kiirgavad paksu rohelist sün(en)ergiat. Lehed värisemas, justkui tantsimas klaveri klimberduste saatel.
Kojujõudmiseni

Matter

A device swung down from the ceiling. It looked like a bulky rendition of a Nariscene in an entire symphony of coloured metals.

"Fighting is not allowed in public places," it said loudly in oddly accented but perfectly comprehensible Sarl. "I shall take charge of all weapons in this vicinity. Resistance will incur physical penalties not excluding unconsciousness and death." It was already gathering up the sword and pistol from the floor, swinging through the air with a whooshing sound. The Nariscene handed it Holse's long knife. "Thank you," he said. It removed Baerth's pistol from its holster - the man was still flat out under Holse's boot, and starting to make gurgling sounds - took another, smaller gun from the prone knight's boot and also found a dagger and two small throwing knives in his tunic. From Vollird, now holding his right hand delicately and grimacing, it took a sword, a long knife and a length of wire with wooden grips at each end.

"All unauthorised weapons have now been removed from the vicinity," the machine announced. Ferbin noticed that a small crowd of people - aliens, machines, whatever one might call them - had gathered at a polite distance, to watch. The machine holding all the weapons said, "Nariscene Barbarian Relational Mentor Tchilk, present, is in notional charge here until further Authority arrives. All involved will hold approximate position under my custody, meantimes. Failure to comply will incur physical penalties not excluding unconsciousness and death."

- Iain M. Banks

sissejuhatus

Aeg see on kui voolav jõgi, mis kulgeb ja kaob meil üha uuesti ja uuesti käest. Meie, inimesed, aga elutseme selle jõe kaldal ning üritame võtta kõik sest ajast mis meile antud. Ja nii oleme me loonud ajaloo, mis seisab nagu vesiveski ratas ses jões ning üha keerleb ja keerleb. See ratas kannab vett inimese juurde ja inimene sätib ratta juurde suured anumad. Iga ratta pööre toob endaga uut vett ja nii täituvad järjest anumad meie mälestuste, tunnete, mõtete ja saavutustega ning tasapisi koguneb igasse anumasse ka veidi teadmisi. Nii kuis jõgi voolab, täitub üha enam anumaid, ja targad on olnud inimesed, et neid säilitada.
Ühel hetkel saime me teada, et inimeseloom on juba mitu miljonit aastat rännanud mööda maad ja et see jõgi on palju pikem kui me iial suudaksime hoomata. Siiamaani üritab inimene leppida selle teadmisega ning mõni ei taha seda siiamaani uskuda. Peamiselt küll Ameerikas aga ka mujal maailmas usuvad paljud, et maailm on loodud aastal -4004. Ja mõnes mõttes nad väga palju ei eksigi. Olgugi et inimeseloom on aastatuhandeid eksisteerinud, on palju olulisem see küsimus, millal lõpuks inimene seda va veskiratast korralikult kasutama hakkas. Siinkohas leian ma, et seda vesiveskit hakkasid ehitama inimesed suurte jõgede Niiluse, Eufrati ja Tigrise ääres -5 aastatuhandel.
Seega on inimkonna veskiratas keerelnud juba seitse tuhat aastat ja meie siin ja praegu elame kaheksanda millenniumi alguses. Pidagem seda meeles ning vaadakem oma ajast ette. Mõelgem, mida soovime me saavutada järgmiseks millenniumivahetuseks ning kuidas jõuda sellele lähemale juba oma eluajal. Kuidas soovime me end näha tuhande aasta pärast - kas jätkuvalt väikese eesti rahvusena võitlemas oma iseolemise nimel või ehk hoopis ühtse Maa kodanikena, kelle jaoks on rahvus vaid iidsete aegade kitsarinnalisus. Kas maailma peaks juhtima jätkuvalt raha võim ja poliitilised mahhinatsioonid või suudame me areneda üha edasi egalitaarsema ja demokraatlikuma ühiskonna poole. Kas jätkub Maa tühjaksimemine ressurssidest üha kasvava elanikkonna tõttu või plahvatab me tsivilisatsioon väljapoole, asustades lõpuks meie terve päikesesüsteemi.
Need on küsimused väärt mõtisklust ja tähelepanu.

Eestlased

Eestlastele on iseloomulik teha üldistusi eestlaste kohta.

Keskjooksu vändakiilu vahetus

Ma olen üks neist kes suhtub ACTA-sse üdini vaenulikult. Asi pole ainult selles, et tegu on lobitööl põhineva varjatud võimu mittedemokraatliku rakendamisega. Ma vaidlen autoriõiguste praeguse olemuse enda vastu. Autoriõigused ja nende juriidiline baas tuleb ümber mõtestada ning siis nende põhjal võib hakata looma piraatlusevastaseid meetmeid.

Autoriõigustega äritsemine praegusel kujul on mäda. Kavalad ärimehed ostavad neid kokku ja kasutavad juriidiliselt enda isiklikeks huvideks, suurem osa kasumitest ei jõua aga mitte autoriteni (keda ometigi niivõrd ülistatakse), vaid laekub suurkorporatsioonide üüratutesse taskutesse. USA-s on asi jõudnud nii kaugele, et vanad ja tuntud jõululaulud on mingite firmade kontrolli all - looming, mis juba ammu oleks pidanud arenema edasi inimkonna ühise kultuurifondi osa staatusesse. Sellel meie ühisel kultuuriruumil, kus elavad Homeros, Shakespeare, Mozart, da Vinci, Koidula ja Tammsaare, ei lasta kasvada. Ja ometigi peaksime me just praegusel ajal suunama rohkem oma tähelepanu selle ühtse inimkonna vaimuvara edendamisele.

Üks näide...

Hetkel on mul tulnud peale suur Bach-i vaimustus ning ma soovin igasuguseid tema erinevaid töid kuulata. Hetkel saan ma a) minna raamatukokku laenutama plaate tema kompositsiooniga või b) kasutada torrenteid ja laadida piraadina alla tema loomingut. Ma kasutasin teist meetodit, kuna niiviisi saan ma kerge vaevaga mugavas formaadis endale suures koguses salvestusi võimalusega neid kus iganes kuulata (mobiil, pleier, arvuti).

Just selline on piraatmaailma imeline elu. Me jagame üksteisega teadmisi, kultuuri, elamusi. Mõne biitlite plaadi allalaadimine netist ei ole niivõrd erinev Tolkieni raamatu laenutamisest raamatukogust. Piraatmaailm töötab oma piirides hästi ning inimkond peaks pingutama selle nimel et luua sellest midagi veel paremat - legaalne osa ühiskonnast, haridusest, kultuurist. Bachi allalaadimine ei tohiks olla kuritegu, see peaks olema inimõigus millele on universaalne, odav ja lihtne ligipääs.

Me juba astume neid esimesi samme selle ulmemaailma poole, kus igal inimesel on ligipääs tervele inimkonna teadusele ja kultuurile. Ma leian, et 20 aasta pärast on täitsa teostatav et mul on võimalik läbi oma nutitelefoni (või digitaalse abimehe või miniarvuti) uurida:

*pilte ajaloolistest skulptuuridest, maalidest, arhitektuurist jne, mille kõrval on ka erinevad õpikutekstid

*klassikalise muusika tervet lindistatud kogumikku, võimalusena kõrvale uurida noodikirju, heliloojate biograafiaid jne

*matemaatika, füüsika, keemia igat valemit ja funktsiooni koos selgituste, õpetuste, harjutusülesannetega jne

*kõiki filme ja telesarju mis on vanemad kui ~25 aastat

*arhiive

*videosalvestusi oma linnavalitsuse istungitest ning muudest aruteludest mis valitsuses sünnivad

*interneti ja inimgeeniuste abiga mida iganes te veel oskate ette kujutada.

Lihtsustatuna on tegu lihtsalt kordades suurema ja mitmemõõtmelisema Wikipediaga. Ent kui me juba täna alustame taolise infovõrgu ehitamist, tuleb meil muuta seda kuidas me väärtustame autoriõiguseid ning kuidas me lubame neid juriidilisi privileege kasutada. Kui aga süsteem jääb püsima oma praegusel viisil, hakkab ta takistama ja lõhkuma ja komplitseerima meie edasisi pingutusi. Väga hea näide sellest on praegused patendisõjad mida Microsoft ja Apple (teiste hulgas) teostavad infotehnoloogia maailmas: nende kohtulahingute eesmärk pole nutitelefonide, e-lugerite ja muude tehnoloogiliste vidinate täiustamine, edasiarendamine. Vastupidi, nende tegevus üritab maha suruda innovatiivsust ja arengut, hoides ohje vaid enda käes.

Autoriõiguste küsimuses tuleb alustada debatti, et ümber hinnata ja leida uus, meie ajale ja inimkonna eesmärkidele vastav suhtumine neisse.

The futility of Lancaster

Ühel septembrikuu päeval 1463 kohtusid Brügge linnas esimest korda kaks suurt isikut. Külastaja rollis oli Anjou' Margaret, hiljuti Inglismaa troonilt tõugatud kuninganna, koos oma poja prints Edwardiga. Võõrustajaks oli Burgundia hertsogi Philip'i poeg, Charolais' krahv Charles. Olles mõlemad oma ajastu ühed kõrgeima aristokraatia esindajad oli neil väga kindel arusaam etiketist ja enda isiku väärtusest neid viisakusi täites.
Söömisele eelneval käte puhastamise tseremoonial üritas Margaret näidata üles soojust ja poolehoidu öeldes Charles'ile, et tema kui kõrgeltsündinu ja võõrustaja peaks pesema oma käsi pesukausis enne teda ja ta poega. Charles aga keeldus kategooriliselt, seletades, et hertsogi pojal pole sünnis pesta koos kuningapojaga.
See intsident oleks äärepealt tekitanud suure diplomaatilise kriisi. Burgundia õukond töötas energiliselt tegemaks kindlaks et ükski osapool solvatud ei saaks. Burgundia hertsogile endale - kaugel eemal Prantsusmaal - saadeti kiri intsidendi kirjeldusega ning tema nõustus oma poja käitumisega ning leidis, et Charles oli seisnud hästi Burgundia au eest. Margaretile oleks aga see intsident võinud saada saatuslikuks veaks, mis oleks ta jätnud täielikku poliitilisse isolatsiooni ja vaesusesse.

See on üks paljudest peatükkidest Anjou' Margareti elust. Tema, kes ta on (koos terve oma ajastuga) üks ajaloo kurvemaid näiteid inimkonna poliitilise võimu isekusest, lapsikusest ja puhtast rumalusest.

How many Beatles does it take to change a lightbulb?

Tuulest toodud sõber, peagi lahkunud

Kuidas mul läheb?
Perioodilised rahulolematuse lained iseenda vastu, mis on tingitud tundest, et oma praeguses töös ja elus pole ma oma aja (ega elu) sepp, mida seejärel asendavad perioodid, kus ma tunnen end tugevalt ja enesekindlalt, olles enam-vähem rahul sellega, kuidas ma eluga toime tulen ja mida mu enda meel mulle pakkuda suudab. Seejuures aga kõige domineerivam on mu argiseisund - see, kuhu ma igal hommikul naasen. Vahel ma kahtlustan, et see argiseisund on tuim ja fantaasiavaene, see lepib passiivselt oma ümbrusega ning - mis kõige olulisem - see ei paista õppust võtvat kõrgendatud meeleseisunditest.

Kõrgendatud meeleseisunditest? Las ma seletan...
Inimene on voolav kui vesi. Nii võid sa end avastada üksi külmas karges rannas, kus tuul on meele puhtaks pühkinud ning mõteteta selguses sa kõnnid ja lihtsalt oled. Või hoopis kuuled õhtul mõnda laulu, mis viib sind ühe tunde sügavustesse ning sa paned mantli selga et pimedatel tänavatel üksi kõndida ja olla omaette selle tundmusega. Sel hetkel tundub sinus olevat midagi väga sügavat, olulist, tähtsat. Sel tundel on sügavam mõte ja tähendus taga. Ja siis ärkad sa üles järgmine hommik ning sa oled taas kuskil mujal, milleski muus. Oma argiseisundis.

Kui ma tulin Hispaaniast tagasi, siis ma teadsin, et jään seda kohta igatsema, nagu me jääme igatsema kõiksuguseid kohti kus me oleme mõnda aega olnud. Seejuures aga mõistsin ma, et ma ei jää niivõrd igatsema seda kohta kui seda mina mis see keskkond minus esile kutsus. Inimene voolab vastavalt sängile ja mees, kes veedab nädala üksi metsahütis ei ole sama mees kes on nädala kontoris veetnud - olgu pealegi et nad üks ja sama isik on.

Nii oleme me kõik erinevate isiksuste konglomeraadid. Pidades sõpradega pidu või matkamas metsikus looduses või olles romantilisel jalutuskäigul kallimaga - igas olukorras on meis üks osa meie isiksusest. Seega pole ükski see kild päris täpselt mina - nad on mu kaaslased. Kui ma lähen täna õhtul PÖFFi vaatama siis on mu kaaslaseks üks minu variatsioon.

Nii see mulle tundub, et iga kord kui me naaseme mõnelt seikluselt (reis/puhkus/pidu/jne) argielu juurde jääme me igatsema mitte seda seiklust kui objekti ennast, vaid seda enda sisemist kaaslast, kes kohe kindlasti ei taha esmaspäeva hommikul meiega tööle kaasa tulla.

Individuaaltõmblusööd

...võiks olla algava nädala sõnaks.

Iga natukese aja tagant teavitab mind keegi või miski, et ma peaksin oma tervise eest paremini hoolitsema. Näiteks peaksin kasutama hammaste puhastamiseks niiti, sööma rohkem juurvilju, minema magama kella 23 ajal vms. Uued teaduslikud uuringud on näidanud, et [teatud teguviis] on meile [kahjulik/kasulik] või et [teatud teguviis] parandab meie [töökust/õppevõimet/jne] ning et edaspidi peaksime me [käituma vastavalt].
Sellist infot võtan ma tavaliselt vastu nii: "Inimesed on 2000 aastat niimoodi elanud ning midagi pole valesti olnud ja võrreldes varasemate inimestega käitun ma niikuinii palju tervislikumalt, nii et jääge vait ja olge rahul et me niigi tervislikult elame nagu me seda teeme." See on selline parajalt pahur hoiak, kaitsev ja vanainimeselikult konservatiivne, millest muidugi ei puudu ka omajagu elutarkust. Siiski võiks see suhtumine olla palju valgustatum.

Me teame, et varasema aja inimesed elasid ääretult ebatervislikult. Võrreldes keskaja inimesega oleme me palju pikemad, sirgemad, tugevamate hammaste ja luudega, elame kauem ja püsime eluterved ka vanadusepäevil. Meil on paremad tingimused ja võimalused end vormida tugevateks terveteks inimesteks. Suures osas aitab sellele kaasa fakt, et viimased sada aastat või nii oleme me kogunud suure hunniku teadmisi selle kohta, kuidas erinevad asjad meile mõjuvad. See on moderne ja täiesti eluterve uudishimu iseenda vastu - eks me kõik vahest proovime kuidas mingi asi meile mõjub. Ja nii õpime end üha paremini tundma.

Need teadmised leiavad vastuseid küsimusele 'mis meie loomulikke võimeid pärsib ja mis neid võimendab või toetab'. Me saame teada kuidas toimida selleks, et me keha ja vaim töötaksid oma maksimum võimsusel, kõik võimed ja organid 100% töös. Nende teadmistega saame me luua retsepti superinimese kasvatamiseks. Mõelda missugune võiks olla inimene, kes järgib kõiki neid tervisliku elamise nõudeid... Missugune oleks ühiskond kus enamus kodanikest oleksid sellised!

Minu suhtumine on olnud vale terve see aeg. Iga kord kui keegi jälle ütleb mulle: "Kas tead, sa ei tohiks juua rohkem kui pool klaasi piima päevas," peaksin ma hoopis mõtlema: vat mida superinimene tegema peaks et olla oma võimete tipus. Et olla organismina ja inimeseloomana maksimum.