ettekanne teenistuskäigust

Mati hoiab pead käte vahel ja sureb vaikselt, ei suuda midagi süüa ning ma ei leidnud talle Diclaci tablette üles. Mu silmad hõõguvad ja pea lõhub täielikult. Jumal halasta. Olen väljaloal.

-Viru JP NAJVEK õppur

RMS Nils Norralt

Reamees Tuulik

Läbinud Viru jalaväepataljoni SBK (sõduri baaskursus)
Läbinud Viru JP NABK (noorem-allohvitseri baaskursus)

Üle kantud Logistikakeskuse tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskusesse Vahipataljoni territooriumil,
käsil RPEK (rühmaparameediku erialakursus)

Ehk siis kes ei tea, olen ma 15. jaanuarini Tallinnas ja õpin meedikuks. Mu kaasvõitlejad jäid maha Jõhvi, kus nad läbivad kes jalaväe, kes miinipilduja ja kes tankitõrje erialakursust. Ma ei kahetse oma valikut - sel ajal kui teised Virumaal on välilaagrites külma käes, ringi jooksmas, olen mina enamuse ajast soojas toas ja tegelen mõtteprotsesse stimuleeriva õppetööga, omandamas olulisi oskusi terveks eluks.

NAJVEK
NAMPEK
NATTEK
NARPEK <-



Sõjaväest ja anarhiast...
Ma olen anarhist, aga samas eeskujulik sõdur. Üritan olla korrektne, täidan käske, austan ülemaid, järgin distsipliini- ja viisakusnõudeid. Seda kõike enamjaolt isegi siis, kui kurjad ülemad mul parasjagu silmi peal ei hoia. Ning see on anarhistile just ainuõige käitumine.
Miks?
Märksõnaks on enesedistsipliin. Sõjavägi arendab seda ning tegelikkuses sõdur tavaliselt just enesedistsilpiinile toetubki. Ajateenistuse ajaks võib anarhist leppida/nõustuda tema ette seatud reeglitega ning neid järgida. Teha koostööd sõjaväeliste struktuuridega, kuna see maailm erineb tsiviilelust tunduvalt. Siin pole tal vaja oma põhimõtteid läbi suruda - siin ei kehti demokraatia ega normaalmaailma seadused. Võime olla korrektne ja eesrindlik sõdur on isegi eelduseks võimele olla vastutusrikas ja kindel kodanik anarhistlikus ühiskonnas. Kas see ei tundu mitte loogiline, mõistlik?

Küll aga mind heidutab Eesti Kaitseväe kord, õigemini korra krooniline puudumine. Kui juba sõjaväelisi teoreetilisi distsipliininõudeid ei suudeta korralikult praktikas ellu viia, kuidas peaks olema võimalik teoreetiliste anarhismi põhimõtete rakendamine praktikas? Anarhismi teevad võimatuks juba 70% minu kaasvõitlejatest, keda ma tunnen. Päevast päeva ma nägin Jõhvis, kuidas egoism ja üleüldine pohhuism lagundavad korda. Mehed, kes ise saavad tulevasteks ülemateks, oskavad eeskujulikult käituda ainult enda ülemate juuresolekul. Selline käitumine-suhtumine on pealegi nakkav ja sellises olukorras on juba väga raske ennast korrale kutsuda.
Pisut masendav.

puhkus

8. septembri hommikul liigub rühm korralikult marssides sööma. Päeva vastutav, RMS Kasepõld, loeb ees sammu VASAK-PAREM-VASAK ja sõdurid kordavad. Siis aga hüüab Kasepõld: "KOLM, KOLM, KOLM PÄEVA VEEL!" ja kõik hüüavad naeratades sama. Tagant aga kostab kapral Otsa hüüd: "Mis kolm päeva, mehed? Üheksa kuud on teil veel ees!"

Ma teadsin, et ma tahan Helenit näha ja temaga olla. Ma teadsin, et tahan vaheldust sõjaväele. Aga rohkemat ma ei teadnud ja siiamaani ei tea. Kui keegi rääkis, et tahab õlut juua ja teine, et tahab autoga sõita, jäin ma lihtsalt mõttesse: ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, ma ei tea ja ma siiamaani ei tea. Olen tahtetu, tahtmatu, eraldatud tahtmiste virgutavast koormast.

Imelik on olla, nüüd kus olen taas üksi oma toas. Tahan olla kuskil mujal, üksi. Koguda end enne, kui uuesti karjaga pean ühinema. Ja tahaks ka näha inimesi. Kainelt ja päevaselt. Neist on mulle vähe kasu õhtul, joobes, pubis. Mul on ju endast ka vähe kasu õhtul joobes, pubis.

Vähemalt on ära antud need ebamugavad esmakordse-jällenägemise-naeratused, enamuses. Peagi on kõik taas normaalne.

Kino ja Risk, footbag ja jalgratas, muusika ja vestlused. Vestlused.

You just keep on trying till you run out of cake

Homme olen läinud ja ma ei oska sellest midagi mõelda või kirjutada. Mingitsorti passiivsus või apaatsus valitseb vaikselt. Mulle ei meeldi eriti see mõte ja tunne, et on inimesi, kes jäävad minust puudust tundma või leiavad, et on kahju, et ma nii kauaks ära kaon. Heleni puhul ma mõistan seda, aga üldises mõttes jääb see mulle arusaamatuks. Aga eks see tunne ole ka ekslik mul pisut.

Ma saan aru sellest hirmust, et inimene tuleb kaitseväest tagasi ja ei oska enam muust millestki rääkida. kohutav...

Las ma hoopis kiiresti jagan kõigiga avastust, mis me Heleniga tegime:

TELEPAATIA VALEM

Telepaatia on mõistustevaheline ühendus ja suhtlemine, seega peab leidma üles teise inimese kolmanda, vaimusilma. Kaks inimest peavad oma näod üksteisele väga lähedale panema ja vaatama mitte silma, vaid kaugustesse nii, et teise kaks silma hakkavad kokkupoole tõmbuma. Pärast mõningast harjutust jõuate juba olukorda, kus tõesti vaadates kaugustesse moodustub teise näo keskele üksainus silm. Teine aste on keerulisem, sest need kaks ükssilma peavad nüüd fookust kaotamata looma silmsideme. Nii ühenduvad vaimusilmad ja tekib ühendus mõistuste, kahe vaimu endi vahel.

eksamid kõik läbitud

Soovin endale ma palju õnne
kuidagi see jälle õnnestus.

Soovin kõigile ma palju õnne
see on lõpp koos õnnestus.

(k)

mul oli võimalus kasutada shortcut'i, nagu Sa mind ühes avaras pargis tegema ergutasid, aga nüüd on mul hea meel, et ma ei kasutanud seda. mitte keegi ei näidanud näpuga - iseenda käte ja labidaga kaevasin ma aardekirstu välja. ja jällegi - mu süda pumpaks justkui tśillikastet kehasse iga kord, kui ma leian uue eksponendi, mis meid veel enam lähendab. ja silmi suureks ajav elevus tabab siis kui tunnen kuidas see uus avastus jälle laiendab ja täiendab pilti Meist mu vaimusilmas ja peeglis.

kas poleks mitte ilus, kui armastus ongi nagu asümptootiline lähenemine ruutfunktsioonis? x-kiir läheneb y-teljele, ent nad ei saa iialgi kokku. selle asemel nad aina lähenevad üksteisele ja tõusevad kõrgemale ja kõrgemale. nii sugeneb suhtesse lõpmatus, mis pole hirmutav, vaid rõõmustav - keha, hing, süda ja mõistus tahavad teist poolt üha lähemale endale ja iga kallistus täidab nende soovi.

lisaks eelmisele

Eelmisel kevadel olin ma võtnud endale islamimaailma ajaloo aine ning selleks raamatukogus õppides tutvusin Lennartiga. Lennart on Tartu üks vähestest krishnaiitidest, kel on seeläbi päris suured teadmised India vedadest. See semester võtsime me mõlemad Uusaega ning pärast iga loengut pidasime 20-30 minutit arutelu religioossetel teemadel. Viimane vestlus oli meil pärast eksamit. Tol päeval, juttu lõpetades, lubasin ma talle saata ühe oma teoloogilise mõttekäigu kirjalikult meilile. Selle noodiga jätsime hüvasti. See lubadus tuli mul aga alles nüüd meelde, tema aga on juba ära lennanud USA-sse, kus ta ägab Southwesterni sales-schooli koorma all, mida ma ka ise kunagi talusin. Ja nii kirjutasin ma selle kirja valmis alles nüüd ja jätsin selle gmailis draftiks, et kunagi sügisel siis märkan seda ning saadan ära (ka selle kirja varjatud funktsiooniks on seda mulle kunagi meelde tuletada). Kiri oli selline:

oli ilus kevadine päikesepäev ja meil mõlemal oli just lõppenud Uusaja eksam. Pirogovi kõrval, jättes hüvasti, lubasin sulle midagi saata, ent jätsin selle lubaduse mälu tagumistesse osadesse. kui see mulle uuesti meelde tuli, olid sa juba ära lennanud võõrasse sfääri ning ma pidasin paremaks seal sind mitte segada taoliste asjadega - kes teab, ehk oleks kujunenud segavaks faktoriks. seal võib olla ka raskem korralikult tekstile keskenduda.


Aga siis, kunagi sügisel, kui mitte talvel, kui ma ise selle maili jälle leian ja saadan, tuleb mulle väga värviliselt meelde see ilus kolmapäevane päev. Me rääkisime Pirol tund-pool, väljas oli soe. Ka Helenil oli too päev eksam. Ivariga sai palli löödud. Ja õhtul olin ma ju Peedul saunas. Ja selle päeva kõrval meenub enamgi veel - terve see imeline kevad, mis mul see aasta on olnud, sinna otsa veel juunikuu. Ja ma igatsen seda aega tagasi.
Ja aye, there's the rub - ma juba kujutan ette, kuidas ma praegust aega tulevikus mäletan, ent seeläbi ei oska ma siiski eriti palju enamat praeguses hetkes tunnetada. Nostalgia ja igatsus on alati eredamad emotsioonid kui hetk ise.
See on see ohtlik mõtteviis, mis vanemas põlves võib tekkida - et oleks ma uuesti tolles ajas tagasi, ma teeksin kõike paremini ja oskaksin seda aega väärtustada. Tegelikkuses on see aga illusioon, niisamuti kättesaamatu meile kui ka meie tulevikule.

Siiski on see üks ilus ja hea illusioon - kevade kuldne oreool sügisel-talvel ja kuldne noorus.

the road to Hell lies within Paradise itself

It is incredibly hard to react externally and contemplate on Life, Universe, and Everything when you're happy and totally contented, satisfied. There simply is no reason. In a sense, being idle in comfort and contentment is worse than beating one's head against a wall in excruciating pressure and depression. When you get rid of the last thorn in your soul, you become passive. All we ever do is because of those stinging impulses that we desire to get rid of. Those desires we haven't satisfied yet, the cravings produce the most powerful feelings, don't they?

So here I am, looking for something to be unhappy about.


...

well, I still end some of my sentences with a preposition and I find it right.
and listening to Uriah Heep's July Morning already makes me restless.

interweb romance

All my flower are belong to you.

and yes

Peol anti mulle kommi ja kooki ja limonaadi.

Antu = komm + kook + limonaad.

Ta viis kirja postkasti ja siis tuli tagasi koju.

Igas kontekstis on sõnal 'ja' alati lisatav-liitev väärtus, see ei lahuta vaid lisab midagi juurde. Nii võib öelda, et lingvistikas on 'ja' sama, mis matemaatikas '+'

Samas on matemaatikast võrsunud teadused andnud väärtustele + ja - veel ühe aspekti - positiivne ja negatiivne. Seda nii füüsikas (positiivne laeng), meditsiinis (HIV-positiivne on küll nigel näide), keemias (näide mõelge ise) jne.

Positiivne on suurem kui 0, ülessepoole, soe, rõõmus, helge - eelkõige aga jaatav.
Negatiivne on väiksem kui 0, allapoole, külm, ka ebameeldiv ja vastupidine normaalsusele - eelkõige aga eitav.

Ja seeläbi võime me rahulolevalt näidata, kuidas meie keel ühena väga vähestest on suutnud taolise seose leida mõistete 'jah' ja 'ja' vahel, hoides neid nii foneetiliselt kui ka fonoloogiliselt sarnastena.

----------------------------------------

J. Zamjatin:

Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena - nagu aero. Ringid on mitmesugused - kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi - ja jälle null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde - jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale - ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null. Kas saate aru?

Vitruvian sphere

Nähtavasti on mu väiksed mentaalsed mängud astunud lingvistika vallast üle geomeetriasse.
Igastahes tahtsin ma teada, et kui ümbritseda keha keraga nii, et ainult käed-jalad ja pea jäävad kerast väljapoole, siis kuskohas peaks asuma selle kera keskpunkt. See on kuskil nabast veidi kõrgemal. Ah, teaksin ma vaid mingit meditsiinilist terminit selle punkti tähistamiseks.