8. septembri hommikul liigub rühm korralikult marssides sööma. Päeva vastutav, RMS Kasepõld, loeb ees sammu VASAK-PAREM-VASAK ja sõdurid kordavad. Siis aga hüüab Kasepõld: "KOLM, KOLM, KOLM PÄEVA VEEL!" ja kõik hüüavad naeratades sama. Tagant aga kostab kapral Otsa hüüd: "Mis kolm päeva, mehed? Üheksa kuud on teil veel ees!"
Ma teadsin, et ma tahan Helenit näha ja temaga olla. Ma teadsin, et tahan vaheldust sõjaväele. Aga rohkemat ma ei teadnud ja siiamaani ei tea. Kui keegi rääkis, et tahab õlut juua ja teine, et tahab autoga sõita, jäin ma lihtsalt mõttesse: ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, ma ei tea ja ma siiamaani ei tea. Olen tahtetu, tahtmatu, eraldatud tahtmiste virgutavast koormast.
Imelik on olla, nüüd kus olen taas üksi oma toas. Tahan olla kuskil mujal, üksi. Koguda end enne, kui uuesti karjaga pean ühinema. Ja tahaks ka näha inimesi. Kainelt ja päevaselt. Neist on mulle vähe kasu õhtul, joobes, pubis. Mul on ju endast ka vähe kasu õhtul joobes, pubis.
Vähemalt on ära antud need ebamugavad esmakordse-jällenägemise-naeratused, enamuses. Peagi on kõik taas normaalne.
Kino ja Risk, footbag ja jalgratas, muusika ja vestlused. Vestlused.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
