leidsin oma lemmik sõjaluuletuse üles

Breakfast

We ate our breakfast lying on our backs
Because the shells were screeching overhead.
I bet a rasher to a loaf of bread
That Hull United would beat Halifax
When Jimmy Stainthorpe played full-back instead
Of Billy Bradford. Ginger raised his head
And cursed, and took the bet, and dropt back dead.
We ate our breakfast lying on our backs
Because the shells were stretching overhead.

-Wilfred Wilson Gibson

Do Be Doomed With Me

Pole vahet, kas ma mängin arvutimängu, vaatan telekat või vahin arvutist sarje ja veedan aega netis - kõik need on ühtemoodi uued ja tühjad asjad. Enamus meist tegelevad vähemalt ühega neist kolmest ning kes hoiab oma vaimu sest eemal, on parem inimene kui meie. Neid ei risusta see saast ja surm mida see meeleseisund tegelikult on. Enamus inimesi ei ole minuga nõus, ja mis nad vastavad? Et neile meeldib see puhkeseisund... täieliku tegevusetuse seisund - tuimus, soojus, pehme mugavus, tsirkus silme all tähelepanurongi ohjes hoidmas. Minu hinnang sellele on erinev kui neil. Teised ehk ütlevad, et ega see tõesti väga hea asi pole, aga minu hinnang on siiski liiga... nagu prohvetitel kunagi religiooni suhtes - ekstreemne, fanaatiline. Aga ma saan aru ja tajun selle seisundi täielikku lootusetust. See ei too minus esile midagi, mida ma võiksin hinnata kui enesele väärtuslikku või väärikat.
Perse see suitsetamise mahajätmine, see pole üldsegi mitte sama kahjulik harjumus kui see. Kummast lahtiütlemine on raskem, eh?