200 aastat on sedasorti aeg, mille jooksul jõuavad muutuda süsteemid, mis meie meelest praegusel hetkel on muutumatult toiminud majanduslikul, poliitilisel, ühiskondlikul või looduslikul tasandil. Minu hinnangul (pole küll väga autoriteetne lähtepunkt, aga mis parata) on meil sel planeedil kujunenud välja mitmeid probleeme, suurimaks kindlasti liigkõrge rahvaarv ja selle jätkuv kasv. Kui kõik Maa elanikud elaksid samade elustandardite järgi, mis on iseloomulik Euroopa või Põhja-Ameerika kodanikule, siis ei suudaks meie planeedi ressursid seda süsteemi hoida üleval kauem kui mõned aastad. See tõdemus iseenesest on juba tõsine etteheide Lääne kodanikule, kaasa arvatud sinule ja minule.
200 aasta pärast on tõenäoline, et toimunud on järgmised sündmused:
*Superviiruste epideemia. Tänapäeva kõige paremini varustatud ja rahastatud haiglates elutsevad viirused ja bakterid, mis iga põlvkonnaga kohanevad kõige keerulisemate ja tugevamate ravimitega. Statistiliselt võttes on vaid aja küsimus, mil mõni neist, kui mitte paljud neist, rändavad haiglatest väljapoole ja tekitavad ülemaailmse epideemia. See oleks tõenäoliselt kõige parem lahendus rahvaarvu probleemile. Keegi meist ei taha lasta endal ja oma suguvõsal lihtsalt kaduda, surra. Meil on vaja objektiivset suvalist õnneloosi ehk uut suurt katku, mis teeks veidi platsi puhtaks. Ma hindan huupi, et nende viiruste tõttu võib 40-70% Maa elanikkonnast hävineda.
200 aasta pärast on tõenäoline, et toimunud on järgmised sündmused:
*Superviiruste epideemia. Tänapäeva kõige paremini varustatud ja rahastatud haiglates elutsevad viirused ja bakterid, mis iga põlvkonnaga kohanevad kõige keerulisemate ja tugevamate ravimitega. Statistiliselt võttes on vaid aja küsimus, mil mõni neist, kui mitte paljud neist, rändavad haiglatest väljapoole ja tekitavad ülemaailmse epideemia. See oleks tõenäoliselt kõige parem lahendus rahvaarvu probleemile. Keegi meist ei taha lasta endal ja oma suguvõsal lihtsalt kaduda, surra. Meil on vaja objektiivset suvalist õnneloosi ehk uut suurt katku, mis teeks veidi platsi puhtaks. Ma hindan huupi, et nende viiruste tõttu võib 40-70% Maa elanikkonnast hävineda.
*Naftakriis. Kuna üha suurem osa inimkonnast võtab omaks läänelikku kõrgtööstuslikku eluviisi - praegu on peamiseks kasvupinnaks Hiina - siis on paratamatu, et varem või hiljem kallineb nafta sedavõrd, et see ressurss muutub luksusartikliks. Mis see endaga kaasa võib tuua? Rooma impeeriumi langusele aitas suures osas kaasa selle majanduslik hääbumine, mille põhjustas võimuladvikus olevate suurmaaomanike majanduslik käitumine, mis kokkuvõttes jättis riigi ilma majanduslikust vundamendist - eraomandiga maaharijast. Seega võib arvata, et sama stsenaarium on tõenäoline ka nüüd: kui poliitilist võimu omavad erahuvidest lähtuvad ressursiärimehed (Bushi suguvõsast peaks näiteks piisama) võib tõesti oodata üha tugevnevat klammerdumist fossiilsete kütuste külge. Sellega kaasnev poliitiline olukord kutsub esile sõjalisi konflikte, ebastabiilset ent autokraatlikku poliitilist ja majanduslikku korda ja üha vaesunumat üldpopulatsiooni - autoga sõitmine muutub ääretult kalliks, ent sellega koos kallinevad ja muutuvad kättesaamatuks tavainimesele ka kõik muud modernse maailma mugavused, toetused ja teenused.
*Aafrika probleem. See ehk ei puutu ainult Aafrika mandrisse, ent seal on see probleem kõige suurem - sealne looduslik kliima ja ressursid ei võimalda üleval hoida sedasorti inimkogust nagu seal hetkel on. Veepuudus, kõrbete jätkuv laienemine, kliimamuutustest tulenevad probleemid ning võimalik välismaailma humanitaarabi lõppemine toovad kokkuvõttes massilised näljahädad ja sellega koos suure vajaduse rahvasterände järele. Esmaseks ja kõige sobivamaks sihtpunktiks on loomulikult Euroopa. Kuidas Euroopa sellele reageerib ja mis abinõud käsile võetakse, pole võimalik ette ennustada. See võib sõltuda kriitiliseks hetkeks välja kujunenud poliitilisest kliimast ja mõtteviisist. Kaua Euroopa üha suurenevat immigratsiooni talub? 200 aasta pärast aga ma hindan (huupi), et rahvaarv Aafrikas on vähenenud vähemalt neli korda ning allesjäänud elanike eluviisid sarnanevad pigem vanale hõimuühiskonnale kui tänapäeva moodsale ühiskonnale. Kliima poolt inimasustuseks elamiskõlbmatuid piirkondi võib tekkida ka mujal, kasvõi Austraalias.
*Muutused tehnikas ja tööstuses. Nagu ma juba ütlesin: ma hindan, et me ei suuda pikalt üleval pidada oma praegust kõrgtööstusliku majandusega eluviisi. Me tarbime, raiskame ja toodame prügi liiga palju ja seda kõike oma igapäevaelus. Selles oleme süüdi ka sina ja mina - me elame kõik liialt raiskavalt. Enne vastu vaidlemist küsige endalt - kas Maa suudaks taluda kuut miljardit sind? Loodussäästlike alternatiivsete meetodite kasutuselevõtt ei ole tänasel päeval just kaugele jõudnud - ehk seetõttu, et need vahendid pole nii odavad ja efektiivsed kui praegune süsteem - ja arvestades, et üha enam vähearenenud riike püüdlevad edukalt jõuda modernsete riikide tasemele, ei jää meil kokkuvõttes lõpuks muud üle kui oma tehnoloogiliselt arenenud eluviise kammitseda.
Kammitseda oma eluviise... Võtame selle viimase teema juures arvesse ka kõik teised tegurid: võimalik finantsautokraatliku võimuladviku ja nende opositsiooni tegevus, potentsiaalne massihüsteeria epideemiate tõttu, vaesuse levimine ja koos sellega meditsiini ja muude teenuste kvaliteedi langus, võimalikud sõjalised ja poliitilised konfliktid maaressursside ja rahvarännete tõttu, kliimast tingitud katastroofid. Kui kasvõi kaks neist komponentidest peaks samaaegselt esile tulema, on kaos ja häving tõenäolised. Riigid ja ühiskonnad on kokku kukkunud ka vähema tõttu. Nüüd me räägime aga juba kõige mustemast stsenaariumist. Peaksime hoiduma liigsest fantaasiast ja pessimismist, nagu ka optimismist.
Ent igastahes on sellise olukorra tekkides eelisseisundis eraldiseisvad riigid ja piirkonnad, nagu näiteks Suurbritannia, Uus-Meremaa, Skandinaavia, ehk ka Jaapan ja Austraalia. Need on riigid, kel on iseseisvalt piisavalt jõudu isoleerimaks end ümbrusest ja ka ressurse ja võimalusi, et omal jõul enam-vähem jätkata stabiilselt modernset eluviisi. Äkitselt tundub mulle filmi V for Vendetta üldine stsenaarium täiesti loogilisena.
Stabiilsust muutuste ajal on eelkõige vaja selleks, et teaduse arengu käigus saavutatud teadmised ja oskused ning kõiksugune moodne tehnika säiliks. Vähendatud kujul, kasutades alternatiivseid energiaallikaid, suudaksime me ju oma tööstuse ja majanduse tuumikut täiesti adekvaatselt töös hoida. Üks võimalikke arengusuundi tulevikus on tööstusliku toodangu ja tarbimise vähendamine erasektoris miinimumini. Ma leian, et on täiesti vastuvõetav redutseerida oma eluviise tagasi eelmise sajandi alguse tasemele, kui sellega kaasnevad tänapäevased teadmised ja oskused ning riigi poolt majandatav moodne tehnika. Nii ei pea loobuma adekvaatse varustuse ja tehnikaga haiglatest, ühistranspordist, koolidest, hoolde-kodudest ega teadusasutustest. Alles jääks kirjandus, teater, ehk isegi lihtsamat sorti muusika- ja televisiooniprogrammid. Nii, nagu mina seda praegu ette kujutan, tundub see olevat tehnoloogiline kommunism. Ja äkki see ongi järgmine aste pärast kapitalismi?
Isegi kui ühtegi kriisi pole ees tulemas on mingitsorti redutseerimine vajalik. Ma leian, et kivisöe ja nafta baasil sooritas inimkond suure tööstusliku ja tehnoloogilise hüppe. Selle hüppe lõplikud viljad on nüüd valmimas, ent järgmist suurt tõuget need allikad meile enam ei võimalda. Järgmine hüpe, kui me sinna hulka arvestame ka inimkonna ambitsioonid kosmosereiside osas, nõuab suurt kogust uusi materjale ja uut energiaallikat. Millal me need leiame? Kuniks neid pole leitud peame kindlustama oma tehnoloogilise arengu eluviisiga, mis võimaldaks meil tuhat aastat hoida praegust taset. Ma ei usu, et inimkonna praegune eluviis vastab sellisele nõudele. Ent sellise arengusuuna võtmiseks on vaja kas a) imet või b) arenenud ja intelligentset ühiskonda, mis oleks ka tegelikkuses nõus loobuma oma mugavustest (ehk imet) ja valmis üritama mõelda, kuidas oma praegust majandusmudelit minimaalse valuga (ei saa olema valutu) pöörata säästlikuma, primitiivsema eluviisi poole.
Eesti on üks väga huvitav koht. Ma arvan, et Eesti kõige võluvamaks omaduseks on see, et ta on nii tähtsusetu ja pea väärtusetu. Globaalsel majanduslikul skaalal pole Eestil ei tähtsat pakkumist ega nõudmist. Sel kohal on aga poliitiline ja ideoloogiline väärtus imperialistlikult meelestatud Vene riigi järgijate jaoks ning see on ka meie ainus probleem. Ma hindan, et kui 200 aasta jooksul jääb Eesti vähemalt omavalitsuse tasandil autonoomseks, on meil s****kanti vedanud. Eesti-laadsel tähtsusetul piirkonnal on potentsiaali saavutada ülaltoodud sihte kõige paremini. Miks? Meie maa on suhteliselt hõredalt (ehk talutavalt) asustatud - seega ei tooks erasektori keskajastamine kaasa näljahäda; Eesti ei oma globaalses mastaabis väärtuslikke maavarusid, samas ei kannata ta ressursside puuduse all; meie asend kaugel Põhjas on ebasümpaatne immigrantide hordidele; kuna me oleme niivõrd väike ja väeti riik, ei kujune meil ka tugevate finantsiliste erahuvidega poliitilist autokraatiat. Kõikide nende hädade puhul, mida ma ülalpool kirjeldasin, kannataks Eesti võrdlemisi vähe.
Seega arvestaksin ma Eesti ja sellelaadsed teised piirkonnad samasse stabiilsesse klikki koos Suurbritannia jt. Eesti on üks neist aladest, millel on võimalus hakata eksperimenteerima ja looma uusi elujõulisi äramajandamise vorme ning tehnikaid. Ühel hetkel areneb kuskil neist piirkondadest välja mingi vorm new-age naturalismist, rohelisest mõtlemisest, mille eesmärgiks pole keskkonnasõbralik käitumine looduse pärast, vaid jätkusuutlik oleviku tehnika alalhoidmine ja ettevaatlik areng edasi. Preservatsionism.
