Märtsipäikse laupäevane vari

Veel on päikest ja peagi lähen välja. Loodan veidi lugeda. Kirg, mis mul on oma pool aastat põlenud madala leegiga. Tahan rohkem lugeda jälle.
Tahan lugeda źanrit nimega sentimental fantasy. Kõik fantasy teosed, mis mulle on kätte sattunud, räägivad maagiast, suurtest jõududest, võimsatest tegudest jne. Luulud, millel pole otsest mõtet. Ent kindlasti on ka raamatuid, mis räägivad teistsugustest maailmatest läbi melanhoolia, läbi inimlike emotsioonide. Mitte et ma nüüd tahaksin lugeda vaese orki elulugu, kes kaotas väiksena oma ema ja keda suuremad orkid kogu aeg peksid. Fantasy on alati olnud lapsik, ent samas peale selle on mõnedes (Zelazny) sees ka intelligentsemaid teemasid ja kontseptsioone kui lihtne "ja murtud mõõk sepistati uueks!" Fantasy't on võimalik kirjutada ka küpselt. Mature fantasy. Sentimental fantasy.

viimne märtsiöö

Linnasüdame tänavarägastikus hõigub punaselt rõõmus samaarlane: "Visine väsinud silmadele!"

eelviimsepäeva märtsihommik

"Doktor, mul on midagi silmas. Kipitab õudselt."
"Näidake siia. Nii... Ahaa, siin see on!"
"Mis see on?"
"Seep see on."

Tänane postimees, lehekülg 10 on äärmiselt rahutukstegev. Kõik märgid viitavad otsesele totalitarismi kujunemisele Venemaal ühe võimuühenduse kontrolli alla. Ma kardan neid ja vihkan ja pean oma suurimaks ohuks üldse, sest need inimesed tahavad meile, eestlastele, lihtsalt sõdurid kaela saata ja meid peksta. Ma küll kahtlen, et lähitulevikus mõni maailmasõda algaks, ent Venemaa kallaletung on liialt suur risk, et siia Eestisse pikemaks ajaks jääda. Nende eest peab ära põgenema.

Arvutitunnis.
Õpetaja: "Täna alustame kompuutritega. Niisiis: kui palju on kaks kompuutrit pluss kaks kompuutrit?"

Revolver

Mulle meeldib selle plaadi puhul just selle vana-aegne ülesehitus läbi kõrvaklappide. Nii on tunda näiteks ühes loos kitarrimängu, mis on silmaganähtav parempoolne lehvimine kõrvaklapi alumises osas. Ja kõik muud elemendid - see kuidas soololaulja hääl värsiosas tuleb vaid ühest kõrvaklapist, aga vahepeal muutub kahehäälseks ja võimsamaks. Loob väga mitmekülgse muusikalise elamuse. Ma ei suuda ette kujutada, mis nendega juhtus. Eelmiselgi plaadil oli juba geniaalsusepuhanguid, aga selles oli veel tunda ka vana biitelmuusika jääke. Selle plaadi puhul said nad hakkama ühe väga jumaliku teoga, milleni meie - kõik teised inimesed - kunagi ei küündi. Just lõpetasin a-side'i kuulamise ja abs. kõik teised muusika-artistid tunduvad mulle tähtsusetute kääbustena. Mitte ükski bänd pole suutnud luua samavõrd professionaalset ja mitmekülgset muusikat. Kõik laulud esimeselt poolelt on erilised, täiesti oma värvides, eraldatud igasugustest tavaźanritest ja piiridest. Ok, kuulan teise poole ka ära...

Ja side B oli samuti hea, kuigi mitte enam niivõrd fantastiline. Ent isegi nende halvasti-välja-kukkunud lugu - Dr. Robert (kõik vihkavad seda) on justkui sügav kaev täis metsikuid värve ja ilu. See on maailma ilusaim muusika. Nüüdsest kuulun ma Biitlite kummardajate hulka, kes püüdlevad valgustuse poole läbi nende muusika. Soovitan kõigil proovida.

Blackbird
Julia
Something
Two of Us
A Day in the Life
Long Long Long
If Not For You
Run of the Mill
Ballad of Sir Frankie Crisp (Let It Roll)
Imagine

Neist ma hoolin. Tegelik mina on siiski melanhoolik.

Iiri muusika on nii rõõmus!

Just avastasin, et mu köögiaknast avaneb imehea vaade tigutornile. See on alles poole peal (on ju vist?), ent juba on ta niivõrd suur ja igalt poolt näeb seda (noh, paljudes kohtades, kust seda ei ootaks) ja see tundub nii suur ja ilus. Ma juba armastan seda ehitist. Viimase aja üks parimaid uusi ehitusi meil Tartus.
(see lift käib seal päevad läbi üles-alla-üles-alla)


Kas see oleks mingitsorti seletus egoismile kui öelda, et
"see inimene, kelle häält ma oma mõtetes kuulen, on mu lemmikinimene ja parim sõber, sest ma nõustun temaga tihti ja meil on ühesugune maitse"
:D

When I'm 64

Rimi marketi ees on ääretult hea pavement. Sobib mu jala pikkusega ülihästi ja ei pea nagu mingi purjus inimene kogu aeg tuigerdades rida vahetama.



Tähtsam. Jah, see on see õige sõna, ma saan sest nii hästi aru praegu. Tähtsam. Mitte nii väga olulisem, kui tähtsam.



Me oleme välja kasvanud sest ajast, kui sai sõbrale saata John Lennon'i Imagine'it. Need hetked olid mu meelest erilised. Kui leidsid kellegi, kes seda ei teadnud veel hästi ja siis saatsid ja... oh, joy! Ses vanuses oli nii palju rumalat, mis kõik tglt hea oli. See rumal põikpäisus ja kõik need illusioonid, et keda endas nägid... Need oli õilsad, naiivsed, ilusad pildid, mis meil siis peas olid.

Nüüd on ainult pidu-pidu. Party monsters, roaming the streets, looking for action...

He-hee, tglt ma pole selline kes näeb olevikus halba ja minevikus head. Aga võiks kah, siis saaks viie aasta pärast jälle mõelda, et "kunagi olid veel ajad, mil minevikku taga igatsesin..."

Vahel on SÄÄSTULISA... aga vahel ei ole

Toidu söömine nõuab planeerimist vahepeal. Näiteks kui sul on kaks võileiba (pasteedi ja merevaiguga), kaks piffi (tükeldatud) ja veidi kartulisalatit (nii umbes kümnendik sellest suurest karbist). Kuidas süüa nii, et viimse leivaampsukesega kaasneks ka üks piffitükike ja väike salatijääk? Vahepeal pean võtma ühe leivaampsu asemel kaks, sest seda on kõige rohkem. Aga leivaga peab ka planeerima, et luua neid magusaid ampse. Esimesena sõin pasteedioma. Sellega oli keskel selline lugu, et olin mõlemast äärest juba ampsanud ja keskele oli jäänud suurem pehme ala. Siis võtsin suure piffitüki ka ja palju salatid. Mats-mats, oh kui hea. Merevaigupätsiga tegin aga kavalamalt. Metoodiliselt sõin kõikjalt leiva ümbert koorukese ära (aga mitte et ainult oleks koort söönud, see poleks nauditav) ja kokkuvõttes jäi parajalt suur pehme osa mulle niisama kätte. Selle peale oli mul veel kolm piffitükki ja salatit kah. Viimane suutäis oli kõige parem :)

Pede!

...But always I find, when it comes to mind,
That my eyes are colour-blind.
Sometimes I cry for racist crimes:
Truth's behind the body - it's the mind.

Metsa, mulle ei meeldi primaadid ega taha ka nende keelt rääkida. Kutsuge seda arguseks või nõrkuseks, pole minu asi, ma lihtsalt olen selline. Ise ei julge (ahhaa, argus!) ma seda kuidagi nimetada, see on mu jaoks lihtsalt eemaletõukav. Lähen ja ostan omale pipragaasi ja hakkan üllatustega karistama igaüht, kes agressioone ellu viima tuleb. Või hoopis pisargaas? Mis iganes karmim on. Tegelt tahaksin flame thrower'it, aga seda taskus ei kanna...

mõttepäeviku sissekirjutus nr. 61

Täna oli mul esimene lusive dream. Või hoopis lucid dream. Pole vahet, igastahes olen veidi pöördes. Olin vara üles ärganud, poolteist tundi linnas olnud, siis tagasi tulnud ja veel poolteiseks tunniks magama heitnud. Oma une käigus sain kaks väärtuslikku õppetundi. Esiteks - ma siiamaani armastan väga kanepit, kuigi ei tee seda peaaegu üldse enam. Sest esimese asjana, kui sain aru, et olen unes, läksin õndsa naeratusega oma tuppa joint'i tegema. Teine õppetund on aga seotud unega: kui ärkad unes, ära tee kanepit. See paneb sind unustama, et oled unes :D

Aga ka jätkuv uni oli võimas. Olime Jenksiga justkui Mickey & Mallory, kuigi mitte mõrvarid, vaid niisama vandaalid ja segased. Ei julgegi neist ühestki rääkida, mis mul meeles on... Ühes ajasin politseid keerlemiskorviga taga. Lõpuks saadi meid kätte ja kogu une lõpp oli väga paatoslik ja võigas. Aga enne seda stsenaariumi tegin midagi Abrukal ka ja mujal. Ja une viimased kaks minutit olid justkui une highlight'ide kordamine ja juba kaine mõistusega selle hindamine ja veidruste nautimine.

Väike introspektiivne ülestunnistus...
Unes tegin ma kõiki neid hullusi, olles pettunud ja vihane oma naise (või tüdruku) peale. Ja une kuskil lõpuosas magasin ta emaga. Ja olin (mitte küll uhke, aga) rõõmus selle üle.

Sinu suhtumine, su arvamus on olulisem kui minu või kellegi teise oma. Nagu sa olekski tõde. Kõik teesklused kaotavad mõtte ja ma üritan olla aus, leida seda tõelist. Ja sa ei lase päris enda juurde. Oled kogu aeg kuidagi kaugemal, väljaspool.

kodu lähedal, väljas

Mõnedes (või paljudes) euroopa riikides on firmadele peale pantud kohustuslikud sookvoodid. Et ikka sama palju naisi oleks tööl mis mehigi. Aga see tähendab, et ka sündivus peab minema vastavusse sookvootidega. Keda on rohkem... sel pole tööd. Millal küll jõuab kätte aeg, mil hakatakse seksismis süüdistama ka kolme poja emasid?

korstnapühkimisteade

Täna käisin sünnipäeval Auras. Seal magasin laste naeru saatel. Ma laotasin oma une üle nende kõigi. Siis olime me ilusatel muruväljadel täis valges õites õunapuid ja nad laulsid ja tantsisid ja mängisid. Kellelgi polnud tiibu, ent ringmängudes joostes lendasid nad kõik. Kolm päeva ja kaks ööd nad kõik naersid, vahepeal süües, vahepeal magades. Ja mina olin kogu selle aja aia ainsa tammepuu all magamas valges sametis, must kaabu tõmmatud üle silmade. Selle puu ümber tantsiti ja lauldi unenäolaule. Kes väsis, lahkus ringist ja keegi tuli asemele, nii käis see mäng kõik ööd ja päevad. Ma olin igaveses varjus tammepuu lehtede all, ent siis tuli mu juurde kõvakübara ja kuuega poiss, kelle silmad mind päiksena äratasid.

Siis läksin mullivanni ja lasin päikesel oma silmalaugudele paista, kinnitamaks lapseliku rõõmu tõelisust. Jah, see on tõeline. Mitte tõsine, vaid tõeline.

Koduteel viskasin koni prügikasti pihta, mis oli kinni koodlukuga...

pole põhjust. pole mõtet. on vaid tunne

Allar saab aru

Nüüd hakkab siin esinema mõningasi transpersonaalseid kogemusi käsitlevaid kirjutisi.

Need "süvakogemused" olid mul tavaliselt koolis, mõnes tunnis. Ma olin alati veidi unine ka siis. Ma võiksin neid kirjeldada kui lühiajalised (alla poole sekundi) narkoosilaadsed transid, mil mul kaovad kõik füüsilised meeled ning mu mõistus omandab kompimismeele, millega ta tajub mõnda abstraktset objekti. Kahjuks ei esine praegusel ajal mul neid peaaegu üldse, härmas oli neid teatud perioodidel peaaegu iga päev. Ja eriti palju oli neid just matemaatikatunnis, seoses matemaatiliste elementidega. Hea on see, et on transpersonaalseid laule, mis viivad tihti väiksesse transsi. Peale Daft Punk'i on näiteks Future Prophecies'il mõni, näiteks Magneticu algus, eksole? Pluss veel mõned George Harrisoni lood, aga ma kardan, et nende kogemiseks on vaja spetsiiflist hingelist ühendust just neis esinevate elementidega.

Tglt on see suht mõttetu kirjutis, aga mul oli seda vaja, et sõnastada seda kõike enda jaoks lahti. Aimus muutus kindlaks mõtteks, kontemplatsiooniks ehk?

veritas

Kuulsin tõde ja olen nüüd ääretult rõõmus. Tõde on hea, sest sellega saab leppida. Need on need väikesed lootmised ja kahtlustamised, mis hingele piinu valmistavad.
Ma olen vist meisterleppija. Või siis lihtsalt külm.

Ma ei ole kunagi ketis!

"Oled mu käte vahel kui kuum vaha,
mis ära sulab ja kanalisatsioonitorru voolab."

Tahaksin saada rohkem teada herilaspesa kodukorra kohta. Uurida, kuivõrd effektiivne on nende security service. Soovin olla kärbsesuurune ja tiibadega ning siis ninjana herilaspessa sisse tungida ja nende kuninganna mõrvata. Ja peale mõrva veel pool päeva seal kuskil redutada psühholoogina, et dokumenteerida herilaste leina ja paanikat.
Mida teeb herilane, kui tema ideaalid, tema armastus, tema elu mõte põrmuks varisevad?

Rubber Soul

Detsember, 1965. Neli kuud peale eelmist plaati. Ma ei saa sest pildist aru, see tundub nii trippy, nagu peegelpilt autoaknast, aga samas lähedaltvaadates mingisuguseid silmaganähtavaid moonutusi ei näe. Ja nad kõik näevad seal peal lahedad välja. Kuidagi isepäisemad. Johni jakk on ilus, George'i nägu on ilus, Ringo pilk on ilus, Paul... on kõige kõrgemal (ja samuti ilus).

Misasja! See on vapustav, kui palju nad suutsid nelja kuuga areneda. See plaat pole midagi, nagu olid eelmised. Kui varasemad plaadid olid biitelmuusika ahvina, siis on see nüüd arenenud homo erectus'eks - käib juba kahel jalal, sööb raipeid ja peksab kive kokku. See plaat on täiesti erinev eelmisest.

Drive My Car - algab selle looga ja see on, nagu, heavy lugu. Mitte heavy metal ses mõttes, aga heavy poprock küll.
Norwegian Wood - see pole enam briti pop, vaid segu indiast ja biitlitest.
Nowhere Man - omg. Kui 60ndate noorukid seda esmakordselt kuulasid, toimus plahvatusi.
The Word - pole enam mesiseid poisi-tüdruku armastuslaule, see on juba abstraktne hümn universaalsele Sõnale. Say the Word and you'll be free. It's so fine, it's sunshine.
Michelle - prantsuse-inglise segalaul, nii śarmantne, nii... *********** (ilus-ilus sõna, mitte roppus)!
In My Life - üks imeilus kokkuvõte möödunud aegade võludest ja nostalgiast

Siia juurde peaks lisama ka singli Day Tripper, mis samal ajal välja anti. Laiahaardeline vabadustväljendav rocklugu. Megahea riffiga.
Day tripper... Day tripper, yeah.

Kõik teised lood (va What Goes On, see on kantrilik) väärivad samuti esiletõstmist, aga ei taha sellega enam piinata. Need teised jäävad pigem sinna varasema biitelmuusika valdkonda, ent igaüks neist oleks mõnel eelmisel plaadil olnud kõige säravam teemant. Sel plaadil aga jäävad need aga juba kuidagi... nende ülemiste varju.

Tooge mulle, palun, näide mõnest teisest bändist, kes on suutnud läbi teha siukese muusikalise arengu niivõrd lühikese ajaga.

Color sky heavenalic

Värvid on elu. Minu religioon on valget värvi, sest valge on kõik värvid koos ja see on selle tõelise jumala värv. Ta hoiab endas kõiki värve. Aga must on igasuguse värvi puudumine. Must pole satanism või paganlus või midagi. Musta värvi on budism kui elust hoidumine. Mhm, tean-tean, nii tglt pole, te vaidleksite vastu. See on mu arvamus ja iga arvamus on vale. Kõik arvamused on rumalad. Eksime kõik. Vahe seisneb selles, kes võtab oma arvamust "tõsiselt" ja kes mitte. See on ka tglt kõigest arvamus, mis teeb selle kõik nii paradoksaalseks, et appi.

tühi koht

seletame sõnu

tõsine - omadussõna, nagu näiteks moosine. Moosine tähendab: moosiga määritud, moosiga koos. Tõsine tähendab seega: tõega määritud, tõega koos. Näiteks lause "vesi on märg" on tõsine, ta on tõega koos. Tavaliselt on tõega mökerdatud inimene millegipärast mossis. Mitte moosine, aga mossis. Nii et tõsine inimene on tihti justkui kuiv ja ei mõista nalja, mis on veider, sest tõde on ju naljakas. Naljakam kui vale.

Help!

Aasta 65, augustikuu. Teine biitlite film, Help!

Silly. Mitte päris tobe või rumal, vaid just silly. Parajalt absurdikas, aga paganama lõbus film. Mulle meeldis biitlite kodu (Johni voodi ja Pauli klaver) ja George'i kostüüm kui nad suusatasid.

Album algabki looga Help! mis on oma vokaalarranźeeringuga kõige keerulisem asi, mida nad siiamaani teinud on. Siin on Yesterday. Kes sest veel tüdinenud pole teab kui hea see on. Kui võrdluseks on vaid varasem looming, on need kaks revolutsioonilised lood! Veel võiks esile tuua "You've Got to Hide Your Love Away" ja "You're Going to Lose That Girl". Aga muidu ei teagi, mida selle plaadi kohta öelda. Biitelmuusika avardub jälle veidi. Ja täiustub - see plaat on parem kui eelmised. Mitte-nii-häid lugusid on vähem kui varem.

Kell on pool kaheksa pühap hommikul ja just praegu paistis mulle pool minutit päike peale. Lauset alustades tuli, lause lõppedes oli jälle pilve taga.

P.S. Yesterday algus originaalis oli "Scrambled eggs, oh, baby how I love your legs."

Homo homini deus est

I have no girlfriend, but I do have a dogfriend. He's not much of a woman and he's definitely not much of a kisser, but... how many women would let me scratch their earbacks? and how many would wear a collar for me? And I needn't be jealous or anything. Somebody else is scratching my dogfriend? That's nice... As long as I feed him, he'll be true to me.


Ma lahustun kõiksuses. Hajutan spetsiifika ja kindla mina, ent ma ei kaota midagi, hoopis võidan juurde. Universum on üks ja mina olen üks. Ma laienen ja neelan maailma. I am we, you are me, we are you. Ma pole mitte midagi, olen hoopis kõik. Olen kõrge ja sügav. Olen lai ja terav. Olen sinisilmselt rõõmus ja melanhoolne abstraktsusteni. Olen kaastunne ja õelus, kadedus ja uhkus. Mina hoian endas peidus õnne luku taga. Ma otsin võtit igalt poolt, ent võti ongi mina. Reetur ja pühak, naer ja nutt, jumal ja saatan. Mu mõte on tõde ja mu arvamus on vale. Nõuan verd, valu, surma, armastust. Kahe käe ja jalaga, roosaka naha ja väikeste kõrvadega olen ilus, sees peidab end aga koletis. Olen hukatus kõigele, olen õnnistus ja pääsetee hingele. Olen inimene. Ja sina samuti.

roman times are over, man

Oh, Arthur, Arthur, sa ajad mind pöördesse!

Ma ei kõrvuta Nõukogude Liidu lagunemist kevadega. Pigem vastupidi - kevad on justkui Nõukogude Venemaa lagunemine. Külm ja lumi on, aga äkitselt on tulnud päike, väike sooja tuul mahendab hinge ja me naeratame veidi vabamalt. Siis tuleb sulamine, mis täidab kõik pori ja sitaga, aga selline segadus ju ongi loomulik. Öösiti on ikka külm, propagandamasin karjub ja ei lepi protsessiga. Järgmine nädal on jälle miinus kaksteist, kurjad mehikesed oma peenisepikendustega noomivad rahvast olema viisakad ja korralikud. Perse! Jalga ketsid, kätte mõõk, pähe pikad juuksed ja Ami Bidrohi! Kevad tuleb armastusega. Ja kõik vihased kurjamid sulavad podisedes maamulda, et kasta puid.

"Paljud oivalised romaanid kujutavad endast mõne geniaalse indiviidi kogu vaimuelu entsüklopeediat, kokkuvõtet."
Sõna ja mõiste romantika pärineb 18. sajandi lõpust. Selle aja väike (mitte väga suur) grupp literaate otsustas muuta kardinaalselt romaani kui teose tähendust, hävitades kõik klassitsistlikud piirded ja muuta romaan źanriseguks, kaootiliseks tunnete-mõtete esituseks. Sealt ka termin - romantikud. Ent enamus nende teostest olid hoopis luulekogud ja näidendid, nii et mõiste "romantism" omandas palju laiema teadvusepinna, tähendades mida iganes - mitmekülgne, elule vastav, samas ka erandlik, iseäralik, fantastiline, eksootiline, väljamõeldu, tavapärasuse raame lõhkuv. Lõpuks sai see termin ka sõna "meeldima" sünonüümiks, muutus omamoodi parooliks või heakskiiduks -

Kui romantiline!

tähendab - mitte igav.

sweeper

Sööksin kärbest, kui ta oleks puhtaks pestud. Pigem toorelt kui röstitult. Keedetult kindlasti mitte.


Minesweeper. Siiamaani olen ma alati ignoreerinud esimest kasti, mille avan. Esimene kast on alati ette antud, pole mingit riski, seal pole pommi. Avades esimese kasti ja puhtalt selle abil võita tundub feik. Ja kui esimese klikiga avab ta suure avatud välja... siis ma kirun ja lähen ikka uute kastidega riskima. Täna murdsin end välja sellest põhimõttest. See oli justkui abielu, kus ma alati tahtsin truudust murda.


And to all the dreamers I'd like to say
You should enjoy everything today.
There is no thing called a happy end,
You need to make reality your friend.

Olen ma su sõber või lihtsalt pidutsemiskaaslane?


Häid inimesi kurnavad välja kurjad inimesed, kuniks nad ei jaksa enam head olla.


Mul on tunne, et mu sõpruskonnas on neid, kes mind ära kasutavad.
Tunnen, nagu heitleksin teiste tahtmiste tormides.
Ma tean, et see on mu enda süü, aga see ei takista mul mõtlemast selle peale, mida praegu kirjutan.


Help your friends
help themselves.


Ma eelistan aega veeta nendega, kes veidikene austavad mind ja ei pane mind rabelema oma egoistlike soovide pärast.


Hea sõber pole see, kes tahab sind ainult pidutsemise ajal enda juures hoida.
Ta ei ahelda ega avalda survet.
Hea sõber soovib sinuga olla ka kahekesi.

broken and gone...

When I think about the past,
You were always in my grasp.
I just had to walk to be with you.
When I was sitting all alone,
Feeling kinda low...
I pressed a button twice and you were on

(Chorus)
I listened to you for an hour and then you lost your power -
You are broken, you disfunction, you are gone.
I still plug you in whenever I can,
But it's no use - you're gone to heaven.

Though you left me, I'm still faithful and try
I reconstruct you and update you and cry.
Dr. Frankenstein, please come and help,
I don't care about her looks - I want her back!

(Chorus)

You were cheap, but you're a treasure that I'll keep
And for old time's sake I'll even weep.
You are broken, you disfunction, you are gone
And with a little cash I'll buy me a new love.

Oh, I miss you so...

naistepäevaks

-
-
-
-----------------------------When ---------------------------------------------------------Each
-----------------------I get older, -----------------------------------------------day just goes
--------------losing my hair many ---------------------------------so fast. I turn around
------------years from now. would ----------------------------it's past. you don't get time
------------you still be sending me -----------------------to hang a sign on me. love me
--------valentine, birthday greetings ------------------while you can, before I'm dead
--------bottle of wine. If I'd been out----- call her-- ---old man. a lifetime is so short,
------till quarter to three would-----moonchild, dancing-a new one can't be bought.
-------you lock the door?--------in the shallows of a river. --but what you got means
-------would you still----------lovely moonchild, dreaming in--such a lot to me. make
-------need me, will---------the shadows of a willow. talking to-love all day long.
--------you still feed----the trees of the cobweb strange, sleeping-make love
---------me when I'm----on the steps of a fountain, waving silver-singing
-----------sixty-four------wands to the nightbird's song, waiting for-songs
--------------------------------the sun on a mountain. she's a moonchild,
---------------------------------gathering the flowers in a garden. lovely
----------------------------------moonchild, drifting in the echoes of the.
-------------------puhuvad----hours. sailing on the wind in a milk--there
----------------tuuled\mul----white gown, dropping circle stones--is a Smile
------------sassis on pea,-----on a sun-dial, playing hide and--of Love and there
----------ja sul\ sassis on-----seek with the ghosts of dawn,--is a Smile of Deceit and
-----kõik muu\puhuvad tuuled\-waiting for a smile from---there is a Smile of Smiles
---ja korda nad midagi\ ei tee,------- a sunchild----------in which these two smiles meet.
--ei, sest tuul\toob kaose meile\-------------------------Colour in sky prussian blue, scarlet
-loob kaose meie majja\puhuvad-------------------fleece changes hue, crimson ball sinks
tuuled\puhuvad tuuled\ja ära nad ---- Us and-------from view... Color sky heaven-alic,
----ei lähe\hei-hei! kas kuuled\------------Them--------------color sky rose carmethene,
--------puhuvad tuuled\ end-------------------You-------------------alizarian crimson. Wear
------------minema siit, et------------------------and-------------------------your love like
----------------mind\jätta----------------------------Me------------------------------heaven
------------------tuuleta-------------------------------sina
------------------------------------------------------------sina
------------------------------------------------------------sina
------------------------------------------------------------mina
------------------------------------------------------------tema
------------------------------------------------------------sina
-------------------------------------------------------------U&-------------I
-------------------------------------------------------------me&--------you
-------------------------------------------------------------she-------comes
-------------------------------------------------------------she------laughs
-------------------------------------------------------------she----hesitates
-------------------------------------------------------------she----kisses
-------------------------------------------------------------she---smiles
-------------------------------------------------------------she--loves
-------------------------------------------------------------she's all
-------------------------------------------------------------beautiful
-------------------------------------------------------------flowers
-------------------------------------------------------------I'll send
--------------------------------------------------------------to her
-----------------------------------------------------------letter-box

Beatles for Sale

Väike märkus juurde: A Hard Day's Night tuli välja 64nda aasta suvel, juulikuus otsejoones koos filmiga.
Hea ja lõbus film, annab päris korraliku pildi biitlite eludest sel ajal ja ka tutvustab neid (lõbusate)inimestena. Kõiksugused graafikud, fännide eest põgenemised, soov lihtsalt niisama hullata... Lõbus film.

Kätte on jõudnud detsembri algus, 64. Beatlemania on kestnud poolteist aastat. Kõik on fännid, igalühel omad lemmikud. Tüdrukutel on muidugi raskem valida lemmikut. Kuidas saad sa küll valida Johni ja jätta Pauli kõrvale? Ja mis saab George'ist? Iga tüdruk pettis mõtetes oma poissi Johni ja Pauliga. Läks veel õnneks, kui eraldi ja mitte koos. Ja huvitaval kombel on ka George sama popp. Ainult Ringo on veidi... vähemarmastatud. Tema on homoseksuaalide lemmik (laulis ju esimesel plaadil 'Boys'i - "Don't you know I need boys!"). Paul on tüdrukute lemmik, poistele ta väga peale ei lähe. Liiga magus beebinägu, armas poisike keda vanematele näidata. John on see paha poiss. Ja George? George on mu lemmik, tema nägu on kõige huvitavam, nii joonte poolest kui emotsioonide poolest ja kogu tema olek on kuidagi... ülisümpaatne.

Aga plaat... Ümbris pole eriti huvipakkuv. Kõik koos, mantlites, õues tuulise ilmaga vaatamas tõsiselt kaamerasse.
Esimesed paar lugu on üllatavalt kurvad ja väsinud, downbeat. 'I'm A Loser' on üks lugu näiteks. Aga samas, nagu Wikipedia tähele paneb, olid tüübid peale 21 kuud pingelist esinemist ka veidi... kurnatud, kui öelda leebelt. Seletab ka kaanepilti. Ja niikuinii - miks peavad kõik lood olema rõõmsad armastuslood? Sellest plaadist algab nende mäss kommertsmaailma tavavoolude ja traditsioonide vastu. Tuleb välja see iseseisvus ja soov luua muusikat vaba käega.
A Hard Day's Night oli ainult omalooming, siin on aga jälle palju covereid, enamus mõttetud. Vanad R&B hitid... aga 'Words of Love' on küll väga hea. See on mõnes mõttes tagasiminek, uuesti on need tavalised poplood esituseks, aga samas nende omalooming on liikumas juba kindlat progressiteed. Kui A Hard Day's Night oli biitelmuusika paikapanemine, siis Beatles for Sale on biitelmuusika väike avardamine ja mitmekesistamine. Olen kõigi nende oma lugudega rahul, seda esimese kolme plaadi kohta öelda ei saa.

ajalugu ja sina

Orkut võiks luua andmepanga, kus on salvestatud kogu informatsioon, mis orkutis sees. Mõtle selle peale - arhiiv orkutist. See annab võimaluse igal kasutajal kirjutada end ajalukku. Kuskil 100 aasta pärast saavad su lapselapselapsed huvist uurida, missugune sa olid aastal 2007. Pildid, testimonialid, scrapid, personaalinfo... Ja just see osa, mis sulle endale oluline on. Saad ise valida, mida endast avaldada. Ja seda infot võiks iga paari aasta tagant uuesti salvestada, inimesed ju kasvavad ja kontod on pidevas muutumises. Seega dokumenteeritakse meie kõigi arengut tulevastele põlvedele uurimiseks. Ma tahaksin väga teada, missugune oleks mu isa orkuti konto nooruses olnud. Või vana-vanaema oma. Või Abraham Lincolni oma. Tuleb luua orkuti arhiiv!

A Hard Day's Night

Kui lasta vanu biitlite armulaule praegustele noortele neidudele, kuidas te sellesse suhtute? Kui seda lasti 63ndal aastal 18-aastasele... siis oli ta rabatud, hõljus õhus ja fantaseeris ilusast-ilusast armastusest. Mõju, mida avaldasid sõnad a'la "I'll always be true" või "So how could I dance with another", oli niivõrd suur, et ajas noore naise kiljuma. Biitlite kontserdid sel ajal olid vähemalt 90% ulatuses tüdrukute koosseisus, kes iga teo ja sõna peale lihtsalt kiljusid. Seda kõike oli justkui liiga palju neile. Noor neiu, kuula näit 'And I Love Her'. Kas see üldse kuidagi mõjutab sind? Kas sind võlub see romantilisus? Või on su huvialad naiivsest flower-love'ist kaugemale liikunud? Kas see tähendab, et kunagi olid tüdrukud palju rohkem head? Kuhu on kõik head tüdrukud kadunud?


Ok, naised on hulluks läinud. Raadio on täis biitleid, just äsja tuli kinno nende film. Sinna pole meestel veel mitu nädalat mõtet minna, sest lihtsalt pole ruumi. Tänavad on fanaatikuid täis. Ja alles kolmas plaat. Hea kaanepilt, iga biitel üksikult läbi viie eri pildi. Näitab iga isiksuse erinevaid avaldumisi ehk või noh, igastahes rahuldab fänni rohkem kui lihtne muutumatu ühispilt.

Album algabki tiitellooga. Ja see on juba hoopis teistsugune kui varem. Kiire vokaalmeloodia, instrumendid tagaplaanil, hääled selged, ilusad, meloodilised. See on teistsugune. See on juba beatles. Esimesed kaks plaati olid poplaulude esitamine biitlite poolt. See on aga juba iseseisev biitelmuusika. Popmuusika eriliik. Peale esimese kahe plaadi kuulamist mind üllatas, kuidas need kaks said niivõrd suure 'beatlemania' tekitada. Nüüd, kuulates seda plaati, mõtlen ma... et peale seda plaati pidi fanatism veel hullemaks minema.
Neljas, kuues ja kaheksas pole nii head. Kümnes on nii ja naa, poolhea. Ja kaheteistkümnes niisamuti. Ok, paljud lood on hallid, jäävad siiski liialt R&B ning rock'n'rolli taha kinni. Ent tunda on progressi ja üha süvenevat mitmekülgset omapära.

With the Beatles

Möödunud on palju aega, kätte on jõudnud november. Peagi-peagi, paari päeva pärast jõuab poodidesse uus plaat. Ja tüdrukud on lolliks läinud. Viimased neli kuud on olnud hullumeelsed - Inglismaal pole enam ühtegi tüdrukut, kes ei oleks vaimustuses biitlitest. Vaesed poisid - meie meelest pole see üldsegi nii eriline, aga mis teha... Peab ju nõustuma. Igastahes ma ostan kohe nende uue plaadi. Nojah, veidi uudishimust ja siis on alati ka põhjust tüdrukuid enda poole kutsuda. Nad ju enam ei sisene majja, kus biitleid pole. Aga noh, nad on ju head kah. Laulavad, jah, tavalisi poplaule, aga kui keegi teine neid samu laulaks, poleks need midagi väärt. Neis tüüpides on mingi sarm, mingi olek ja midagi veel...

Neli nägu, mustvalgel taustal, tõsiste nägudega. Lahe pilt, mulle meeldib. See, kes kõige ees on, on John. Ja see kõige tagumine on Paul. Teiste nimesid pole viitsinud meelde jätta, nad ei tee suurt midagi. Ikka John ja Paul laulavad.

Algab väga kaasakiskuvalt - yeah-yeah-yeah'd kõlavad igal pool, tulevad ja üllatavad ja tõmbavad keha endaga kaasa.
All My Loving kõlab justkui meresõit koju. Paul laulab küll eemalolekust, aga kogu see laul jõuab otsejoones koju, tüdruku juurde. Jaa, sellised lood ajavad tüdrukuid hullluks...
Neljas lugu... kuidagi teistsugune, et "Don't Bother Me". Ah et kirjutajaks on Harrison, see nende soolokitarrist? Nii-nii, et ta oskab ka laulu teha.
Väga kirglikud ja tunderikkad lood on, aga kuidagi veidi nukrama (tumedama?) alatooniga on paljud. Ma ei märka suuri erinevusi esimesest plaadist. Mõlemal on tugevamaid ja nõrgemaid lugusid, kuigi biitlite omalooming on sel plaadil kahtlemata tugevam ja huvipakkuvam. Näiteks esimene It Won't Be Long või I Wanna Be Your Man või isegi All My Loving. Ja, nagu esimeselgi plaadil, cover'id on ääretult head - You Really Got A Hold On Me ja Please Mister Postman. Teised cover'id tglt pole head. Esimesel oli rohkem häid covereid.

Please Please Me

Kätte on jõudnud märts ja aasta on 1963. Ma olen 19-aastane ja äsja ostsin uudishimust mingi uue plaadi. Sõber ütles, et on hea. Peal on mingi rõdu, kust neli tüüpi vahivad vastu ja naeratavad. Näevad parajalt modide moodi välja. The Beatles... huvitav nimi. Lühike, meeldejääv, veidi naljakas ja väga hea kõlaga. Please Please Me on siis nende esimese plaadi nimeks. Kõmbin mööda Manchester'i tänavaid kodu poole.

Siinkohas tahaksin ma palju-palju rohkemat ülevaloleva inimese ja kogu selle aja inglise ühiskonna kohta teada. Missugused olid sealsed noored - missugused olid boheemlased, missugused olid "nohikud", missugused olid täpsemalt need rock'n'rolli fännid, missugused olid selle ajastu jõmmid-rullnokad, missugused olid noored neiud. Ja kuidas, oh kuidas küll mõjus see plaat tavalisele noorukile, kellele kogu see Elvise ja Chuck Berry värk ei meeldinud, ent nautis tavalist popmuusikat.

Ma unustan kõik, mis ma tean biitlitest. Ühtegi nende lugu pole mul meeles, ma ei tea neist midagi ja ma alustan nende esimesest albumist...

"One, two, three, Faaa!"
Algab kiire rokenrolliga. Hea mõnus pop, lahedad vokaalid.
Kolmas lugu on veider. Ääretult imelik rütm ja kitarr teeb midagi väga tuttavat, ent samas arusaamatut. Väga kaasakiskuv on kogu instrumentaalosa, laul suht norm.
Ooh, viies on jumala rokker! Paeluv hääl, kuidagi kõrgem ja eemalolevam kui teiste omad. Trummar laulab? Nii-nii... See hääl sobib sellesse loosse nii hästi, teeb selle nauditavaks. Mõne muu häälega poleks see midagi erilist.
Kuues tuleb mesimagusa "I love you-oo-uu-oo-uu" algusega. Veidi liiga magus meloodia.
Albumi tiitellugu siis... Suupilli mäng on huvitav. Rütmikas, kiire, võimas lugu.
Kaheksanda suupill on armas, kogu laul on nii lihtne, nagu... walk in the park, you know? Ja meloodia on nii meeldejääv, ümisen seda veel kolm päeva.
Kümnes on väga groovy "shallal-lalla-lalla-laa-la" backvocals'itega.
Viimane on see teada-tuntud Twist And Shout. Aga hoopis uues kuues ja kümme korda energilisem. I wanna twist and shout!


Ent siiski pole mul aimugi, mida kõike oli selles uut selle aja kuulajale, kui üldse midagi oli. Iseenesest need olid tavalised poplood, nagu teisedki selle ajastu omad. Ent need siiski pidid väga head olema, kui isegi mina praegu suudan neis veel midagi huvitavat leida. Täna kuulasin seda plaati esimest korda korralikult, seal oli mitmeid uusi avastusi, mida polnud kunagi varem kuulnud, näiteks Anna (Go To Him), Boys, P.S. I Love You, Baby It's You, A Taste Of Honey. Muidugi, enamus neist on cover'id.
Pean veel mõnda aega seda plaati kuulama, et seda korralikult mõista, et siis liikuda edasi järgmise plaadi juurde.

liqour system

Mu ema mees Toits esitas mulle metsiku vaatepunkti seoses jutuajamisega vene uusfaśismi tõusust. Praegusel ajal on seal kuri-kuri hoiak mustanahaliste, ent ka mongoliidsete (või lausa tśetśeenid, kelle näojooned on väga sarnased venelastele) inimeste vastu. Ka valitsus kiidab takka. Ent selle asjaga peaks ettevaatlik olema.

Ajalugu demonstreerib venelaste parajat "tulge-ja-valitsege-meid" mentaliteeti. Nende esimene valitseja oli ju skandinaavia aadlik Rjurik. Kuskil sajand tagasi aga oli rassistlik viha suunatud juutide vastu, suures osas sama levinud ja vaenulik suhtumine nagu tänapäeval mustanahalistega. Siis tuli revolutsioon. Üle poolte revolutsiooni algatajatest, rahva tänavatele toojatest, olid juudid. Nende nägudest ikkagi raskem aru saada kui juba veidi vene verega segunenud. Samuti moodustas algusaegadel väga suure osa kommunistlikust parteist juudid. Venelased torkisid juute, juudid maksid kätte Nõukogude Liiduga.

Põhinedes antud teabel pole enam raske ette kujutada 10 aasta pärast riigituuma spiikerina musta meest. Kes teab, mida mustad venelastele valitsuses kokku oskaksid keerata. Ei tohiks nad nii väga torkida neid välisüliõpilasi...

poleüldse midagi negatiivset ammu teinud. tahan karjuda vihaselt ja kõiki õnnetuks teha. millal ma küll seda viimati tegin?
fcking arvuti. nüüd hakkasid jälle lärmama. mis asi sul saab seal tiiviku vastu käia et niiviisi karjud. peksan sind. algul lihtsalt õõtsutan. sõbrapoolest. noh ole nüüd ela üle võta end kokku. sittagi lähed hullemaks. panen kõrvaklapid pähe ja kuulan maksimumi peal. aga ikkagi suudad mulle pinda käia. peksan sind kuniks vait jääd. ja vaatame mis juhtub kui veel julged.
ja mida vittu! mingi kunstikiri või. et nagu imeilus font ja punane värv. edev värdjas oled. tee veel lilled ka iga jutu lõppu ja oledki naer valmis. irvitan su üle. õelusega.
börsimaakler. nali. hale nali. päev otsa hüppad et leida lihtsat viisi tasuta raha saada. pead end pomoks. mängid ettevõtetega. lihtrahvaga. ilus valge särk ja tühi lõuend naiseks. ilus vaid joonistatuna. ei suudle valget lehte, värvi peab olema. suurimad ohud sinu dźunglis on kohviplekid särgil. muru? muld? kruus? ei ainult asfalt. naljakas oled. hale oled.
ja tra miks peab mu kõht niiviisi valutama. tahan selle kellegile teisele kinkida. oled rõõmus? näe, võta see, ravib sind terveks.

aga ärge muretsege. elu on lill.

tsitaat

Kes soldatileiba on söönud, need teavad, et pihtasaamine pole sõjaväljal kõige raskem värk. Sinelis elamine ning olemine ise on kõige raskem. Pole hullemat ametit. Hommikust õhtuni, päevast päeva, aastast aastasse on sul üksainuke lõpmatu töö kukil - iseoma hinge seeshoidmine. Hobuse asemel sahka vedada on kergem.