head teed

Maie Rooneem Illi elas 1924st aastast tänavuse talveni. Tema tuhk maeti täna Tartusse, oma isa, ema ja vanavanemate kõrvale. Ta oli mu vanavanatädi.
Mis mul jäi kõrva sellest vähesest, millest temast räägiti minu kuuldes, oli ta väga rõõmsameelne inimene. Üks tema imelisi omadusi oli see, et ta kohtles kõiki võrdselt ja seda tõeliselt.

Füüsiliselt jääb inimesest maha nii vähe - selle võib kõik väiksesse auku panna. Alles jääb aga muudki. Nagu linnud õpivad elu jooksul teiste lindude laule, nii võtab ka inimene endasse enda lähedaste omadusi, tundeid, suhtumist. Sõprade puhul vähem, pere puhul rohkem, eriti veel 80 aasta jooksul. Nii jääb inimesest maha peale mälestuste ka tema enda omadusi teistesse inimestesse, imbudes neist edasi ka järgmistesse põlvedesse. Mu vanaema, ema ja tädi on küll rikkamad minust selles, mis puudutab Maie elurõõmu ja malbust, ent midagi sest on jõudnud läbi nende juba ka minuni ja mina pärandan seda veel edasigi.
Maie hing on juba uuel teel, ent meie hingedesse on ta jätnud jälje, täis head ja halba.