Mu eksamid möödusid nii, et hiinlane ütleks "Gun'kshi!"
Hiina traditsiooniline tarkus paigutab mõtete-ideede universumi kõhupiirkonda, nabast veidi allapoole. Ja ma sõin täna ühe McRoyali, nii et see võiski põhjustada mu sügava passiivsuse terveks ülejäänud päevaks.
Tunnen raamatukogust puudust. Pärast avastust, et ma suudan seal olles tõsiseltvõetavalt õppida, on mulle see tegevus meeldima hakanud.
Veetes palju aega omaette üksinduses tekivad mõningatel õhtutel need vaiksed hingevalud ja väsind-melanhoolsed tunded, mida kunagi ei oska sõnastada ja mis panevad kuulama seda "masendavat" muusikat. Seltskond ei ravi seda, suhtlemine lihtsalt lükkab selle uuesti tagaplaanile. Nagu pilved varjutamas kuud. Ent see pole negatiivne, pole depressioon. Pigem justkui kurnatud rahutus. Hapu pole magusa vastand, lihtsalt teistsorti kogemus. Ja ma ei kurda. Ma kahtlen, kas ilma nende tunneteta saaksin end üldse inimeseks pidada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment