Ühes hoopis teistsuguses kohas, teistsuguses maailmas elas haldjaprintsess Flere. Ta oli väga isepäine olend. Teda ei huvitanud mängud teiste haldjatega, sest Flere tundis neid. Teda huvitas hoopis kõik see, mis on võõras ja teadmata. Selletõttu otsis ta ka seiklusi võõrastest kohtadest, tundmatutest dimensioonidest, erinevatest reaalsuskihtidest, nii teadlikust kui alateadlikust maailmast, hingede ja ideede maailma kõrvulistelt radadelt – kõigest sellest, mis on olemas elusas ja elutus. Mõni tema tuttav oli vaid värelus aatomitevahelises tasakaalus, mõni teine suurhing jumalus, kolmas aga tavaline soolakristall. Haldjaprintsessil oli palju kaaslasi mängus ja seiklustes, tema vanemad aga leidsid, et Flere'il on aeg leida endale kaaslane ka armastuses. Nii tõid ta ema ja isa kordamööda Flere'i ette erinevaid kosilasi. Nad kõik olid väga ilusad, targad, hoolitsevad, viisakad, lõbusad, tolerantsed, töökad, heasüdamlikud, vooruslikud ning seiklushimulised, aga Flere jäi külmaks.
“Jah, ma tean, kui väga iga tüdruk endale just sedasorti meest tahab. Mina aga tean, missugused nad on ja selletõttu neid ei tahagi.”
“Kui sulle ei meeldi need, keda meie sulle leiame, pead sa siis endale ise õige leidma,” vastasid ta vanemad, “sest kaaslast armastuses on sul vaja nagu kõigil teistelgi. Sa ju tead seda.”
Jah, Flere teadis seda. Väljendada armastust oli ikkagi sama oluline kui väljendada uudishimu või seiklusrõõmu – see oli osa tema olemusest. Nii ta jätkas oma mänge ja samas oli mõtlik, otsides lahendust oma murele. Ta otsustas, et ei otsi enam – Flere peab ise looma endale oma kaaslase. Ta jätkas oma seiklusi ja mänge nagu teadlane, koostades plaane ja vaagides oma ümbrust. Ta noppis enda hoida kõiksuguseid erinevaid jõude, mida ta kohtas.
Flere oli parasjagu surfamas-keerlemas teadliku ja alateadliku maailma vahelisel kokkupuutepinnal kui ta hakkas tiirlema ümber selle tundmusliku mälu, mis Felippet kord tabas kui ta redutas külmas toas sooja teki all. Millegipärast tundis Flere väga tugevat tõmmet selle mälu erinevate omaduste vastu, sest need olid tema jaoks ahvatlevalt võõrad ja arusaamatud. Ta vormis ennast selle mälu ümber ja haaras endaga kaasa, lisades selle teiste komponentide hulka, mis ta siiamaani kogunud oli. Ja siis lahvatas temas maniakaalse rõõmuga plaan.
Mustreid on palju – mustreid on lugematul hulgal. Nende võim tuleneb keerukusest – mida lihtsam muster, seda võimsam. Kõige lihtsamad, nagu näiteks kolmnurk, on olemas kõikjal, nad võtavad osa pea kogu olemasolevast ja omavad seejuures omaette spetsiifilist mõju. Mida keerukam muster, seda vähem seda esineb eksistentsi sees. Nendes on aga teistsorti jõudu. See on kõrge kvaliteet, keerukus, suursugusus ja elegantsus. Mustrite tolle pooluse vaieldamatuks tipuks, mustrite mustriks, on üks keerulisim, mis on esinenud vaid ühel korral terve olemasoleva vältel ja nimelt – selle alguses, eksistentsi sünnile järgnenud sekundil moodustas kogu olemasolev selle ühe mustri. Nii omas too kuninglik muster kõik.
Flere muidugi ei julgenud taolise kuningliku mustriga tegemist teha, ta tundis oma piire. Tema aga hakkas lähenema ühele teisele, väga sümpaatse tundega mustrile. Juhtumisi oli selleks mustriks toosama, mis avaldus metsvindi kõrval. Ta lähenes sellele läbi mõistuse, jättes oma muu loomuse tähelepanuta, ja astus temaga mentaalsesse dialoogi. Flere esitas mustrile küsimusi mustri enda olemuse üle ja muster andis vastuseid. Iga vastuse peale Flere korrastas oma arusaamist mustrist ja nii, sammhaaval üritas mustrit kogu oma täiuses endale arusaadavaks teha. See oli ohtlik mäng. Muster vastas Flere'ile, sest tal oli palju võita. Kui Flere kord täielikult oma mõistmises mustrit näeb, omab muster ka tema üle võimu. Flere'i küsimused muutusid spetsiifilisemaks, mentaalne pilt muutus üha teravamaks, kaks poolust lähenesid üksteisele üha enam ja enam. Muster oli juba kiirgamas – nii paljud ainult temale endale iseloomulikud tunnused olid Flere'i arusaamises juba kuju võtnud, ta oli väga lähedal. Flere märkas mustri kõrgendatud seisundit ja sai aru – jäänud on vaid üks ehk kaks küsimust ning muster on võitnud. Nii ta muutis taktikat ja hakkas peas arutlema: selleks, et lõplikult mustrist aru saada, oli tal vaja olla kontaktis ka tema tunnetusliku poolega ehk siis nende kõigi olukord-mälu hetkedega, mis muster oli oma olemasolu jooksul kogunud. Kirgastunud muster avas oma uksed – ja hetkega kandis Flere kogu oma hingelise olemuse mõistusega kokku, purustas mustris selle väikse osa, mis tal endal veel selge polnud, ja põgenes selle kaudu koos ühega neist kolmest mustri mõjuvõimu tunnusest. Juhuse tahtel saigi selleks see imeilus sügisene hetk metsvindiga.
Flere oli varastanud suursuguse mustri võimu atribuudi. Ta tundis, et kõik komponendid on koos. Oma kõige väärtuslikuma osakese ühendas ta kokku elementidega Felippe mälust. Ta lasi sel sündida iseseisvalt, et mitte ise liialt vormida oma tulevast kaasat. Nii ta ei saanudki kunagi teada, kuidas need kaks jõudu omavahel suhestusid. Felippest tulnud hetk kujutas endast peamiselt jaotust väliseks ja siseseks – väline oli ebameeldiv, külm ja võõras; seesmine aga soe ja omane. Sellest tulenevad mõjud kandusid kokku mustri hetkega. Selles hetkes oli muster moodustunud hävingust – laialipaiskuvast puusodist oli saanud tervik, sisemine pool; samas kui kõik väline oli looduslik harmoonia, soe ja vaikne olustik metsa rahumeelsuses. Kahest eraldiseisvast komponendist oli moodustunud üks sulam. Kuigi see tulemus oli väga oluline element Flere'i nopitud jõudude kogumikust, oli seal veel palju teisigi, mis lisasid värvingut ja mitmekülgsust ja jõudu lõpptulemusele.
Nüüd oli vaja olemasolevad komponendid kokku sulatada mingisse vormi. Otsingud õige vormi leidmiseks jätkusid ja ühel kenal ajahetkel (sest ses kohas polnud ei ööd ega päeva, et öelda teistmoodi) täitusid ta silmad õnnepisarates, leides selle õige vormi. Selleks vormiks oli iseseisvalt liikuv, hõljuv valge särk. See särk, kuigi ilma teadvuseta, oli samasugune rändur nagu Flere isegi. Tema ees aga olid paljud maailmad lukus, kuna ta oli materjaalne objekt ja oma mateeriast ei saanud ta loobuda nii, nagu Flere seda endale lubada võis. Nii rändas ta ringi ühest kosmosest teise, valides vaid neid kohti, kus ta sai vabalt ringi hõljuda. Muidugi tõi see endaga kaasa palju võõrastust kõigis, kes teda nägid. Teda peeti kummituseks või kurjaks vaimuks. See hirm, mida kõik tema poole väljendasid, kinnistus temasse ja Flere tundis vastupandamatut sümpaatiat ja iha selle võõristuse vastu. Ta tegi särgile ettepaneku, lootes, et teine temast aru saab. Särgis toimus vastukaja, mis kõik viitas tema nõusolekule ja Flere avas oma kogutud vara ning läbi alkeemia, psühhedeelia ja muude vägede ühendas särgis kõik need võimsad elemendid, mida ta oli kogunud.
Flere sulges oma silmad. Nüüd, kus särgile sai antud võim ja teadvus, tuli ta hetkeks jätta üksi, et ta teeks oma kõige olulisemad esimesed otsused iseseisvalt. Särk pidi läbi uurima oma olemuse sügavused, valima endale nime ja valima endale oma loomulikud avaldumisviisid – sinna hulka kuulusid nii kehaline välimus, mõistuslikud parameetrid, emotsionaalne spekter ja palju, palju muud, mida inimkeeles on raske seletada. Kui Flere kord oma silmad avas, tundis ta muutust oma südames. See kogu – mille välimus polnud üldse sarnane haldjale – tekitas temas elevust ja uusi tundeid – võõraid, ent siiski omaseid ja ta teadis, et tema ees on see, keda Flere hakkab kutsuma oma kaaslaseks armastuses. Särk ei olnud enam särk, ta oli Lyr. Lyr nägi oma ümbrust, nägi iseennast – ja seejärel nägi Flere'i.
Nii said kokku ja olid edaspidi Flere ja Lyr.
