spekulatiivne bioloogia

Ma leian end olemas pettunud emakeses looduses. Ta on suutnud luua geniaalseid viiruseid, progressiivseid baktereid, multifunktsionaalselt levivaid grippe jne. Ent siiamaani pole ta suutnud teha intelligentset viirust. Viirus, mille bioloogiline struktuur oleks ehk lihtne väärareng närvisüsteemis kuskil ajus. Võib-olla piisab üheainsa strateegiliselt olulise närvi ainevahetuse segikeeramine. Nakatumine toimub suuliselt, edastatakse närvi väärarenguks vajalik informatsioon, millele järgneb programmeerimine vmt. Tulemuseks oleksid ajupalavikus inimesed, kes nakataksid teisi oma jutuga. Mõelda vaid - keegi räägib su hulluks!
Mis siis ravimiks oleks? Piibli ettelugemine ehk? The power of Christ compels thee! Ei, ei, pigem oleks raviomadustega meditatsioon, mõtetest puhastumine.

veel liiklusest...

Tartu on oma liiklusregulatsiooni poolest erakordne linn. Näiteks, meil on siin Kalevi tänav, kus äärtes on kahesuunaline liiklus, ent keskel, uue-suure silla juures lähevad lahku ühesuunalised. Nii et autoga pole võimalik seda tänavat ühest otsast teise läbida (kuigi ma olen seda teinud :P).
Veel huvitavam on aga Kastani puiestee/tänav. See on tänav, kus vastassuunalised ühesuunalised liiklused mitte ei lähe lahku, vaid saavad kokku (loodan, et sõnastasin mõtte õigesti). Seal on küll Riia tänav, kuhu keerata, nii et hullu pole. Samas, mu isa leiab, et see on üks suur rumalus. Selle peale mõtlemine täidab teda viha ja tülgastusega, sest ta peab seal alati pikalt toppama. Mina aga leian, et see on ääretult lahe ja lõbus. Vastassuunaline ühesuunaline kokkujooks, hihii... Naljakas.

relatiivsuse eest ristisõtta!

Inimesi saab jagada kaheks suhtumise järgi õppesõiduautodesse. Kunagi kutsuti neid "ubitsadeks" ehk siis mõrvariteks. See näitab vana aja suhtumist...
Tavaarvamus seisneb põlguses ja üleolekus. Õppesõiduauto on algaja, kes koonerdab jalus, väriseb iga nurga peal ja keda selle tõttu on loogiline ära kasutada. Nad annavad alati teed. Selliste inimeste jaoks on õppeauto nägemine juba iseenesest halbade emotsioonidega seotud - ebakindel juht...
Teine arvamus on aga vastandlik. Õppeauto on kadett, kes on tutvumas liiklusseadustega ja üleüldise liikluskultuuriga. See annab tavajuhile võimaluse tema ees demonstreerida laitmatut reeglite järgimist ja õiget suhtumist. Seeläbi õpetavad teised juhid sõbralikult algajat. See tundub loogiline. Ta õpib, seega käib temaga kaasas justkui seaduslikkuse aura, tema ümber peaks sõitma õigesti. Taolise suhtumisega kaasnevad vastupidiselt positiivsed emotsioonid. Sa saad olla kindel, et ta järgib seadust, saad olla kindel tema teguviisis.
Küsige endalt - kumb juht olen mina? Ei pea isegi juht olema. Mul on alati hea meel minna üle tee kui õppeauto laseb.

Majaehitusel... Me kamina alt paistab päike. Ma räägin tõtt, kamina alt tuleb päikesevalgust :)

pseudoteaduslik analüütika

Teatud teo kordasaatmiseks on olemas kolmeastmeline hierarhiline väärtuste süsteem, mida mööda alla liikudes on võimalik vastata küsimusele "kas ma nüüd teen seda või mitte?"

1.Pole mõtet.
Mõte, eesmärk, siht. Peamiselt intellektuaalsetele väärtustele rõhuv küsimus, näitab mõistusele antud teo olemuse tahke, sõnastab-kinnitab teo paigutuse üldises universaalses eksistentsis ning seeläbi seletab ka tema tõelist väärtust, asetust ja funktsiooni väliskeskkonnas ja lõpuks annab aimu teo mõjust indiviidile endale läbi erinevate spekulatiivsete tulevikuvaadete.

2.Pole vajadust.
Vajadus kui indiviidi enda suhtumisest mitteolenev väärtus. Võib kujutada nii füüsilist-vaimset sõltuvust, bioloogilist paratamatust kui ka ühiskondlikke-ametlikke kohustusi.
{Mina isiklikult teist punkti põlgan ning teod, mille täitmiseks lähtun vajadusest, teen suurima tülgastusega (mitte et ma suhtuks igasse antud valdkonda kuuluvasse teosse tülgastusega - lihtsalt tülgastus on suurem kui teise kahe valdkonna puhul).}

3.Pole soovi.
Kui esimene käsitles intelligentset väärtust ja teine (personaalsel tasemel) füüsilist väärtust, hoiab viimane ülal emotsionaalset tungi. Teo kordasaatmiseks pole vaja loogikat, piisab pimedast ihast ning teadmisest, et antud akt on subjektiivselt meeldiv.

Tegu, milles on ühinenud kõik kolm väärtust, haakub kogu meie maailma elementidega tervikuna ja seeläbi on ka kõige täisväärtuslikum akt. Akt võib endas kanda vaid üht väärtust kui ka omada erinevaid kombinatsioone. Eelistused neis kombinatsioonides sõltub isiksusest ning neid eelistusi saab ka kahtlemata viia kokku inimese psühholoogiliste karakteristikutega.
Saada lahti igasugustest väärtustest oma tegudes on tee vabanemise poole, sellega kaasneb Nirvaana. Ent samas, aktid, milles pole ühtegi kolmest väärtusest, jäävad indiviidil 99% juhtudest korda saatmata.

elvast

Paljud inimesed võtavad ette raamatu, loevad selle läbi ning seejärel hakkavad kritiseerima - ehk, et mõnedel tegelastel puudus paikapanev roll või et tegevus oli etteaimatav, karakterite motiivid olid liiga lihtsad või mis iganes.
Õigustatud heli-, kirjandus-, maali- või muud sorti loometeose kriitika on reserveeritud vaid loomeinimestele endile. Teose vaatleja ülesandeks on nautida teost, sellesse siseneda, leida elu. Nendepoolne kriitika tähendab nende küündimatust, võimetust avatult leida üles kunst. Õige kriitika pärineb kas teose autorilt endalt või teiselt loomeinimeselt, kes tegeleb sama alaga. Tema kriitika on suunatud iseendale, need on tähelepanekud kuidas täiendada iseenda artistlikke taotlusi ning kuidas täiustada antud kunstiala üldiselt või õigemini, leida üles halvad küljed lootuses need tulevikus likvideerida.
P.S. ma ise ei poolda seda mõtet täielikult, ent selline vaatepunkt kindlasti mõnedes inimestes eksisteerib. Kriitika on lihtsalt veidi liialt lai mõiste. Sinna alla kuulub nii bitch'imine, ilkumine, mõnitamine ja demagoogia, kuid ka mõistlikud tähelepanekud, mille avaldamine on alati teretulnud. Võtta tavainimeselt õigus haigutada balletti peale ja kõiki tantsijaid pededeks sõimata on veidi despootlik. Liberalistlik mõtteviis on tee õnne poole.

Arutasime Illekas, missugusi laule võiksid paarid seksimise ajal laulda. "I got you under my skin", näiteks, ent kõige rohkem sooviksin ma näha paari seksimas, rütmiliselt, laulmas Michael Jacksoni "They Don't Care About Us". Toon lüürikat...

Beat me, hate me,
You can never break me
Will me, thrill me,
you can never kill me
Jew me, sue me,
Everybody do me
Kick me, kike me,
Don't you black or white me!
All I wanna say is that
They Don't really care about us.

good morning!

Silmakirjalikud inimesed pole tglt üldse mitte halvad. Ma imetlen nende võimet säilitada ja levitada häid emotsioone olukordades, kus nad ise eelistaksid lõhkuda suhtlemise-sõpruse harmoonia. Muidugi, inimene, kes näitab ennast täiesti valest valgusest, pole just päris õiget sorti sõber, ent taoline asi hakkab häirima vaid sügavamat sorti sõpruse tekkimisel. Inimese üks parimaid tegusi on levitada enda ümber positiivseid emotsioone. Mõjuda enda ümber olevatele inimestele hästi, olla neile tujutõstjateks selle asemel, et olla neile koormaks ja nende tuju alla tõmmata. Silmakirjatsejad saavad selle tööga väga hästi hakkama. Rääkida maha pikk valelik jutt kellegi ausaga tekitab ses teises kõnelejas häid tundeid, justkui ta on leidnud mõttekaaslase. Niikauaks kuni tõde pole selgunud, on ju kõik ilus. Ma kahtlen, kas need jututeemad ja inimeste arvamused on üldsegi niivõrd olulised, et hukka mõista valetajat. 7% suhtlemisest on verbaalne, see ei tohikski ju nii oluline olla.

Ma ei ütleks, et olen silmakirjalik, mul pole seda vaja. Ent ma pole ka 100% siiras, keegi meist pole seda. Vahepeal tuleb ette olukordi, kus mu aktsiooni-reaktsiooni aluseks pole mitte mu enda mõtted-tunded, vaid need on ajendatud soovist tulla kellelegi teisele vastu, hoida ära mõttetut konflikti. Pealekauba ei näe ma mingit mõtet heale inimesele öelda "Slipknot on mõttetu pask" kui ta ise arvab teisiti. Tolerants!

eetikast

Olukord...
Mina kõnnin järjekorra poole, minust samm eespool liigub sinna ka teine isik. Tema jõuab enne mind järjekorrani ja mina tema taga. Ent ühel hetkel ühinevad temaga veel kolm isikut, kes ühineksid temaga vaatamata tema positsioonist järjekorras. Ma leian, et ses olukorras on tglt mul õigus tema ette minna, sest nii minu kahjutegur tema taga kui ka kasutegur ta ees on palju suurem tema omadest. Eetiliselt-moraalselt on mul õigus ta ette trügida.

Taolise metoodika järgi leiabki õige teguviisi paljudes olukordades - missugune teguviis toob kellelegi maksimaalse kasuteguri, tuues teisele poolele kaasa minimaalse kahjuteguri. Küsimus pole moraalis, mis on õige ja mis on vale - pole kindlat tõde, iga olukord on ainulaadne, see süsteem laseb lahendada iga olukorra vastavalt tekkinud seisundile. Mõned inimesed süüdistavad mind liigses lahkuses, ent nad eksivad - ma lihtsalt järgin seda loogilist skeemi ja tegutsen vastavalt oma analüüsile.
Kui saan korda saata teo, mis toob teisele isikule kasu ilma et see mulle palju kahju tooks, siis ma nii ka teen, mind ajendab selleks loogika, mitte heasüdamlikkus. Kuigi vahest ehk ma tõesti võin olla liialt fanaatiline aitaja...

reguleeritud turumajandus

Üks päev aastas meeldib mulle süüa hernesuppi.
Kaks poolikut kausitäit.
Leiva, või ja kolmeviilulise vorstiga. Korda neli.
Peale kahetunnist nälga. See on kõige olulisem osa hernesupi armastamise juures.
Kaasa aitas ka külm-külm kodutee.

Ma kardan inimeste pärast. Nad liiguvad õnnetuse teed. Nad teevad asju järjest halvemini, justkui ei saaks ise arugi, et midagi valesti teevad. Tänases päevas on paljudel-paljudel meie seas veidi negatiivseid emotsioone, sest....
Mis kuradi värk see on, et vastlakuklik pole vahukoor, vaid mingi sünteetiline dekoratiivkreem? Kõik suuremad poed kasutavad seda, et toode kauem säiliks. Ja kõik ostavad neist suurtest poodidest. Ja kõik jõuavad kodus ühel hetkel selle söömiseni ja avastavad, et midagi on valesti. Sai on eilsest tootmisest kõva ja kuiv, kreem aga kuiv ja maitsetu. Kel iganes on täna sees viha, meelehärmi, raevu... ma olen hinges koos teiega.

Soovitan eelkõige suunata viha kuklisse endasse. Võtta kreem pealt ja vaadata, kas koer või kass seda tahab. Sai maha visata ja jalgadega peal hüpata. Siis peaks minema ja ruuporiga külvama suured kaubanduskeskused üle sõimuga. Nemad on kõiges süüdi. Tglt pole nad kõiges süüdi, korruptsioonis on süüdi ametnikud ja poliitikud, kuritegevuses on süüdi seadused ja surma põhjustab saatan, ent kõige muu taga on HyperRimi.

Aga varsti lähen patendiametisse, ostan raske raha eest liugulaskmise idee õigused ja keelan teistel seda kasutada. Kõlvan terve Euroopa üle EL-i tõukoertest, kes hauguvad iga kelgu peale ja ootavad, hambad irevil, iga mäe külje all. Vaadake, tglt ma pole halb inimene ega midagi ning liugu lasta on tore. Probleem on lihtsalt selles, et EL-is saab tõesti taolist asja peaaegu et teha ja inimestele peaks läbi taoliste asjade aimu andma, et...
Lõpetage rumalused! Tehke normaalseid kukleid - ja mitte ainult kukleid, tehke kõike õigemini!

kicking again

Suitsetamise mahajätmine on analoogne väikse lapsega, keda võõrutatakse lutist. Mõistus on lapsevanem, kes tahab lutist lahti saada. Keha on aga laps, kes armastab seda lutti. Kõige vastikum on õhtuti - kui laps on ilma lutita, siis ta ju nutab! Küsimus on, kui kaua see vanem seda nuttu ja lärmi kannatab. Kas anda lutt tagasi, et ta lõpuks ometi õhtuks magama jääks? Sest tglt on see laps nii rahulik ja armas, kui oma lutiga voodis pikutab ja ei lõuga enam. Ma olin täna nõrk - tahtsin vaikust, andsin kehale järgi, uinutasin lapse vaikseks.

Nii. Mida veel kirjutada...

Otsin mõtet, millele keskenduda. Niisama ei saa kirjutada. Ma lihtsalt istun, kuulan Sage Francis't, tunnen end veidi uniselt ja üldiselt neutraalselt. Pole millegi üle kurta, ei leia ka midagi, mida ülistada. Kui ma blogi tegin, mõtlesin, et hakkan kirjutama oma sügavaid analüütilisi igavaid mõtteid - taolisi, mida suuliselt edasi andes kuulaja haigutab ja ei oska midagi vastata ja nii. Näiteks... Et on olemas kolm tasandit - keha, emotsioon ja mõistus ja võimsaim neist on mõistus. Sellest teemast võiksin praegu kirjutada 5 lehekülge mõttetut juttu, mis läheks korda vaid mulle. Ent need kõik olen kirjutanud oma personaalsesse päevikusse. Dogmaatiline prohvetlik "tõe" kuulutaja missugune... Mõttetu!

Peale puukoore vooruste näen seal ka mustust
kus siplevad hambulised mõrvarid, silmis lust
kuigi neil pole silmi ja ka tunnetes valitseb puhtus
ehk tühjus, programm teeb tööd ja unest tunneb puudust...

an apple a day...

Hakk! Hakk on see must tõbras, see kaabakas ja küünik, kes muigab ja kraaksub irvet. Selge mõistuse viimne piir taevalaotuses, mõnituse puhtaim avaldus puu otsas ja vapruse sügavaim motiiv (egoism) maa peal. Tänx-Jänx!
Sry, Jenks, see lihtsalt riimus nii hästi :D

Hardcore taimetoitlane armastab õunu ja pirne. Loomadel on tunded, looma süüa ei saa. Aga äkki on odral ka tunded? Kes teab! Juurikaid-kaalikaid ei tohiks ka süüa, see on elu tapmine!
Õun on vili, milles on sees seemned. Õunapuu eesmärgiks on seemned kaugele viia. Seega teeb ta oma vilja maitsvaks loomadele, kes söövad sisse ka seemned, lendavad minema ja heidavad seedeülejäägid uude kohta, kus seeme saaks areneda. Õuna ainus eesmärk on saada söödud. Puuviljad on ainus eetiliselt-moraalselt puhas toit, mida inimene süüa tohib. Kõik muu on mõrv või varastamine.

Munade söömine on üldse abort koos loote söömisega.
Piima joomine on vasikate näljutamine. Vasikaid on vähe ja piima jääb üle? Siis on see ka lehma ihade represseerimine!

brat

Pelle: "Su loogika õõtsub mingite imelike tormide käes."
Taavi: "Sinu loogika on..."
Pelle: "Mäe otsas. Kohe võtab ta hoogu ja libistab mäest alla ja siis tõuseb lendu."
Taavi: "... olematu."

Mu väikevend on psühho. Ta on hakanud mängima oma isa ema. Nagu kogu aeg näitleb ja kiusab teda niiviisi. Eile õhtul mängu käigus küsis ta:
"Pojake, kas sa oled kaua kuival olnud?"

Kust võtab 9-aastane poiss siuksed mõtted? :D

jää vait

Kui ma olen kurb, on mul hea. Melanhoolia on magus. Enesehaletsus on soojalt valus. Ja kurbuses on puhtad emotsioonid. Emotsioon, mis viib mu pisarateni, on puhas ja võimas.
Inimene pole ainult see lahe metalist või skater või klubitaja või mis iganes imago, mida me endale loome. Me hoiame sest imagost kinni, mõistes hukka neid asju, mis sellega kokku ei lähe ja häbenedes osa iseendast. Ma häbenen tunnistada, et tglt mulle väga meeldib ABBA Dancing Queen. Ma häbenen tunnistada, et vahel olen väga emo, et vahel olen seasarnane primaat, et vahel pean kõiki teisi inimesi vaenulikeks. Ma häbenen juba praegu seda kõike kirjutada, enamus "lahedaid" inimesi peaks seda teksti oma imago tõttu rumaluseks. Aga ma olen inimene ja ma olen fcking rohkemat kui lihtne... ma isegi ei tea, kes ma olema peaks - pothead? hipi? ei oska ühtegi terminit leida.
Ma võin vabalt nelja-aastase tüdrukuga kodu mängida või purskkaevus hullata või kuulata Vennaskonda ja end noaga lõigata või möllata metali saatel ja karjuda või nuusutada lille ja naeratada unistavalt või vehkida mängupüstoliga ja mängida sõdurit või naerda kellegi rumaluse üle või trance'i saatel tänaval karvasega kakelda. Ma olen inimene ja vastuvõtlik kõigele.
On palju asju, mida ma ei tee, sest kardan, et see on "uncool" ehk väljaspool tartu noorte subkultuuri norme. Meil on tglt päris palju paika pandud norme. Nii erinevates seltskondades kui ka ühes inimeses eraldi. Ühe jaoks on ebameeldiv musta nahka kandev pikajuukseline, teise jaoks kätega vehklev kiilakas ja need on vaid kõige pinnapealsemad suhtumised.
Ma näen kiilakat tüüpi kaifimas lugu Marie Under N*s Oblikate Vahel ja pean teda automaatselt stereotüübiks, kes pole õige isik. Aga kui veeta aasta koos temaga, võiksin ma öelda, et ta on üks kõige paremaid inimesi üldse. Ka tema mõtleb surma üle, ka tema rõõmustab oma õe pulmapäeval, ka tema hoolib kellestki ja ka tema kardab vahepeal. Inimese mina pole rahvus, sotsiaalne staatus, dresscode või kõnepruuk. See on näitemäng, mida me korraldame. Seda näitemängu ei tasuks tõeks pidada.
inimene on inimene.

yawn, Paul

Nägin just unes, kuidas sõitsin kahekorrulise bussiga linnast alla.
Jah - et mitte kelguga mäest alla, vaid bussiga linnast alla. Taavi juhtis, Miina oli ta kõrval ja ma olin katusel. Ta sõitis Kalevi tänaval kesklinnast babtisti kiriku poole vastassuunavööndis metsiku kiirusega ja ühel hetkel keeras nii imelikult, et me lihtsalt lendasime õhus ja majade vahel allapoole. Vahepeal tõusin ma bussi otsast lendu, libisesin maas ka ja siis jooksin ja hüppasin uuesti bussi katusele. Ja siis helises äratuskell...

Siis ma nägin, et olen väike must ussike, kes kassi kõhu all vingerdab. Kass oli kurja nõia oma ja ma peitsin end kassi alla, et nõid mind ei näeks. Tegelt oli uss ainult väike käe osa minust, ülejäänu mu kehast oli nähtamatu ja hõljus ussi kohal. Ja siis helises äratuskell...

Siis ma nägin pidu, mis oli täis siukseid... kahtlasi tüüpe, kel kõigil peas Saku Rocki mustad pearätid. Nagu oleks mingi raske gäng. Paljud tulid ülbelt minu juurde, aga siis patsutasid õlale ja surusid heakskiitvalt kätt. Ma olin vist kellelegi eelmine öö midagi head andnud.
Ja siis helises äratuskell...

mis meil lähis-idast?

Moldaavia riik on üks nägu. Rumeenia on nagu tema juuksed (värvida Rumeenia ala pruuniks) ja Moldaavia vaatab paremale poole - laup ja nina (värvida oranzikas-roosaks). Pealinn on silmaks. Suu ja lõug on aga samuti pruunid, Rumeenia osad (habetunud?). Aga juuste-lõua piir jookseb mööda Danube'i jõge. Sel mehel on keskaegse moe järgi soeng, talupoja juuksed lihtsal ja ilusal moel. Alahuul on aga ääretult paks. Ja tal on suu lahti, ta räägib midagi. Bulgaaria on tema salliks, katmas ta kaela. See värvida sinakas-karmiks vastikuks vaipriideks. Türgi kasvab vasakule välja varrukas käena. Armenia on käelaba, näitab näpuga. Väga võlurlik liigutus. Ta ei kägista Aserbaidźaani. Kui, siis ainult lükkab teda veidi. Ungari võiks ka Tisza jõest paremalt poolt pruuniks värvida, teha osaks Rumeeniast, tuleb täiuslikum soeng. Ungari, Horvaatia, Sloveenia, Bosnia-Hertsegoviina, Makedoonia ja Albaania on vasaku käe musklid, Kreeka aga käelaba sõrmedega. Paistab, nagu ta tahtis selja tagant midagi haarata. Väga vägivaldne liigutus, kas ta otsis nooli? mõõka? nuga? Igastahes kui selle tüübi silma kohale kirjutada kulmuks Moldaavia, siis ta jälgib Aserbaidźaani väga kurja pilguga.
Moldaavia või Moldova? Mõlemat pidi võib vist.

X ei võrdu, X on abstraktsioon

Tahaksin näha siukest kunstiteost, mis koosneb umbes 5 000 väiksest klaaspitsist, kuhu igaühte on pandud veidi tumesinist vedelikku. Kui pits on täis, on see suur paks täpp, kui klaasis on vähe, siis ta on väike peen täpp. Nii moodustavad pitsid koos pildi, nagu täpid ikka seda teevad. See kunstnik võiks teha kolm järjestikku pilti sel viisil.
Siis võiks võtta ühe uue pilditäie pitse, mis on veidi suuremad ja valada need kõik ääreni täis seda vedelikku. Siis asetada see pilt esimese pildi peale ja kallata ülemistest pitsidest alumistesse vedelikku, kuniks need täituvad. Ja samuti ära täita ka teine ja kolmas pilt nii, et järelejäänud vedelikust ülemises pitsi-setis moodustuks uus, selge ja ilus pilt.
See tekkinud pilt poleks esimese kolme pildi tulem. See oleks tervik, millest on röövitud ära esimesed kolm pilti. Või midagi taolist. Veidi matemaatilist süvenemist ja geenius saaks sellise meistritööga hakkama. vb keegi isegi on seda juba teinud.

pioneerid ja bioneegrid

Tallinn on tglt lahe linn. Varem see ei meeldinud mulle eelarvamuste ja puhtrumala kitsarinnalise vaenu tõttu. Kõndisime Markusega keset linna ja nägime kõiksugu lõbusaid asju. Sakala keskusesse oleks väga sisse tahtnud saada. Seal kõndides tulime kahe hea idee peale.

Valida mõnes linnapargis välja üks kõnnitee ja see algusest lõpuni ääristada mõlemalt poolt lumememmedega. See oleks justkui talve auvahtkond, naeratamas ja kaitsmas kõiki sel teel. Selle peale on kindlasti väga paljud tulnud, aga kas ka kõik näevad selle mõtte kogu potentsiaali?
Taolise idee elluviimiseks on vaja teha ülelinnaline talvepäev-perepäev-linnapäev. Linn kutsub kõiki oma kodanikke ja kõiki peresid ühisele lumememmede tegemisele. Parimatele lumememmedele ehk auhinnadki (paneb noori loomingulisi inimesi ka osa võtma). Ja see oleks üks kõige sõbralikum päev üldse. Lapsed mängivad koos, ehitades lumememmesid, nende vanemad omavahel rääkimas või neid aitamas, vanemad inimesed eemal jälgimas. See oleks kogu linna ühine tegemine ja läbi selle mingitsorti ühtsuse tundmine. Pole paremat viisi linna siseelu harmoniseerumisele kaasaaitamiseks kui sedasorti ühine tegevus. Pealegi, see auvahtkond oleks päris kammiv kui see ka tegelikkuses olemas oleks.

Teine idee on suunatud neile, kellele esimene ei meeldinud. Nihilistid, hävitajad. Need, kes soovivad üle kõige ühiskonna alustalasid raputada ja kogu stabiilsuse hävitada. Tallinna kesklinnas mingi kuulsa maja ees on vabadussõja monument, kus vapper sõdur on põlvili, pea ja üks käsi dramaatiliselt taevasse tõstetud. See on austusmärk sellele vaprusele ja lootusetule saatusele, millele paljud vastu läksid vabaduse nimel. Aga kuskil linna prügimäel on Lenini kuju. Tema seisab uhkel kõrgel poodiumil, pilk tõsine ja kaugelevaatav, sirge seljaga, käed pintsakuäärist hoidmas. Vaja on see öösel ära röövida, transportida vabadussõja kuju juurde ning siis selle ette ta üles seada. Hommikuks on aga vaja organiseerida kohale venekeelne-meelne vanemat sorti rahvas vaatama seda, kuis vabadussõja sangar pateetiliselt palub armu suurelt Leninilt. Kohale peab olema kutsutud ka meedia esindajad, kes korralikult dokumenteeriksid nende inimeste reaktsiooni ja kogu üldist olukorda.
Kes taolise teo korraldaks, saaks hakkama Eesti ajaloo suurima sisepoliitilise kriisi loomisega. Rahvuslik uhkus on haavatud. Kui venelased seda nähes rõõmustavad, on ka nende tõeline pale eestlastele näha, tekiks sügav rahvuslik venevastane viha. Arvatavasti kaasneks sellega ka võimas välispoliitiline fiasko - Venemaa kajastaks seda sündmust kõige magusama kahjurõõmuga, see aga sunnib Eestit ennast tagajalgadele tõusma. Pronkssõduri küsimus kaoks hetkega - pronks sulatataks, monumendi asukoht hävitataks, kõik mälestused sest suletaks ning kes iganes veel julgeb selle vastu protesteerida, tembeldataks kommunistiks, keda soovib iga tavakodanik hukata. Muidugi toimuks suuremahuline kriminaaljuurdlus leidmaks üles süüdlased. Kui süüdlased leitakse ja tuleb välja, et nad on eesti anarhistlikud noored, tekiks uus probleem seoses eesti noorusega. Noorus on hukas, meil on rahvuslikest aadetest pohhui, oleme küünikud, kes naeravad nii faśismi, kommunismi kui ka eesti vabaduse üle.

Muidugi nüüd pingutan ma üle ja tglt on enamus eesti noorusest ok ja eestimeelne, aga enda kohta ma seda ei ütleks. Eestlastel on valed aated - riik, majandus, traditsioon (hahaa!), uhkus. Kõik aated on õhulossid, ehitatud enda ümber leidmaks tegevusi ja eesmärke, millel tundub olevat mõtet. Ühiskond kujutab endast ette inimsuhteid. Soojus, arusaamine, rõõm, sõprus, lähedus, üksteise hingemaailma tunnetamine. Kõik need õhulossid segavad end suhetesse ja muudavad kõik keeruliseks ja mõttetuks. Ma pole rahul meie ühiskonnaga, unistan siirast ja soojast elust, kus õhulossid ei segaks ei mind, ei sind ega ka kedagi teist.

sassis

See jutt lindudest on mul veidi sassis. Tänavatel näeb tavaliselt kahte sorti musti linde - ühed on suured, mustade tiibade ja halli kehaga. Ma arvasin, et nemad on harakad, aga tglt on vist just need varesed. Veidi harjumatu küll minu jaoks, aga siis on just varesed need rõvedikud. Teised linnud on väiksemad ja peaaegu täitsa mustad. Aga ma ei ole üldse kindel, kas need on nüüd harakad või mitte. Igastahes nemad on lahedad, nende kohta käib see jutt varestest.

Art

Kõrgeim kunst inimeste saavutuste hulgas on film. See pole teater, see pole raamat, see pole muusika - see on film! Kunst on elu kujutamine ja elulise kogemise-kogemuse pakkumine selle jälgijale. Muidugi, kõik on visuaalne (peale muusika), ent läbi silmade antakse edasi midagi, mida kogetakse sügaval sisimas, see kogemine paelub kogu hingespektrit.
Ma just äsja lõpetasin Little Miss Sunshine'i vaatamise ja olen ekstaasis. Ma pole elu sees varem midagi nii võimsat kogenud. Mu kindel lemmik edaspidiseks, kuni midagi paremat leian. Filmis suudan ma paremini tunda ühtsust, lähedust ja arusaamist teise inimesega kui ühegi pärisinimesega. Ma lähtusin terves filmis onust, sest suutsin kõige rohkem empatiseeruda temaga. See vaikiv vend on liiga hardcore... Aga terve filmi vältel tajusin ma ka teiste inimeste elusid, nende sarnasusi ja, veel enam, erinevusi minuga. Mu lemmik ses filmis oli tüdruk. Temaga ei samastunud ma nagu teise isikuga, vaid suutsin täielikult tema asemele tuua iseenda poisina (va arvatud kogu see beauty contest, see pole mehele võimalik). Ja kõikidele küsimustele filmisolnud probleemidest tõin ma oma arvamuse ja nägemuse välja sest poisist - mida tema oleks mõtelnud. See film viis mind kokku mu lapseliku minaga ja ma avastasin, et just sellest tunnetusest võtan ma oma suhtumise ellu.
Pole olemas kõrgemat kunsti kui on Little Miss Sunshine...

Ainus kunst, mis võib jõuda samavõrd võimsa kogemiseni, on raamatu ja muusika ühend. Ent muusika meeleolu ja kogu olemus peab omama analoogseid elemente, millest koosneb ka raamat, nii et taolist kooskõla leida (või veel enam, luua!) on äärmiselt raske. Ma olen leidnud ainult ühe taolise kunstiteose, selleks on Jüri Tuuliku jutu Leu ja Metallica loo To Live Is To Die ühendus ning seegi on tglt nõrk kooskõla - lugu on liiga lühike, kordav kuulamine lugemise juurde pole niivõrd hea kui oleks mõni pikk laul.

Tglt ma ei taha öelda, et pole olemas midagi kõrgemat. Kindlasti on, aga ma pole ise kohanud midagi paremat, nii et automaatselt eeldan seda ning ei suuda kiita midagi niivõrd võimsalt ilma ülivõrret sisse toomata. See on piisava sõnadepagasi puudumise süü. Liiga palju on mõtteid, mida ei suuda sõnadesse viia, peab tõesti uusi sõnu hakkama välja mõtlema. Kuidas verbaalselt kirjeldada sõna, kui ei saa millelegi sõrmega näidata ega näiteks tuua? Kui kirjeldamisel kasutada mõnda muud mõistet veel, on juba sügav oht, et kuulaja mõistab selle all midagi muud kui seletaja. Aga film suudab taolisi mõtteid edasi anda, luues tüüpsituatsioone. See on mõtete jagamine kõrgemal tasemel.
Film võib olla tuleviku keel, sophisticated communication system.

rõvedad kõverad krõõdad

Footbagi mängus meeldib mulle olla vahemehe rollis - ühe löögiga lüüa pall järgmise tüübi löögiulatusse. Mu lemmikolukord on siis, kui keegi on palli kaugele eemale löönud ja üks tüüp tõstab seda sealt ringi suunas. Aga ta ei löö seda täpselt välja, pall hakkab maanduma tõstja ja ringi vahele. Vat seal tahan ma iga kord olla, langeva palli ühe täpse löögiga suunata selle tüübi juurde, kellele tõste mõeldud oligi. Ja ma leian, et oskan seda ka suht hästi (õnnestumisi on rohkem kui ebaõnnestumisi).


Kaks muusika-alast tähelepanekut...
Bändid Mouse On Mars ja Freezepop on mõlemad väga head, stiili poolest erinevad, samas aga teatud elementides sarnased. Neil on palju häid lugusid.
Ma leian, et nende parimad lood on Schnick Schnack Melt Made ja Tracey Gold. Mõlemad lood lõpevad lühikese vaikusega ja siis väikese reprise'iga. Kummalgi bändil pole ühtegi teist lugu reprise'iga. Kas see võib olla üldine-ühine muusikute suhtumine reprise'idesse, et need on head kõige paremate ja kõige erilisemate lugude puhul?

Pastacas. Lood Sinupoole ja Viitkoori Kupong. Mõlemad on ehitatud vokaalsele meloodiale ja eelkõige lausete asendamisele meloodilise häkkimisega, luues meeletult hea tulemuse. Huvitav on aga see, et mõlemal lool algab 01.17 vokaalmängu osa, mis on kõige parem. Täpselt ühel ja samal hetkel! Kas Ramo plaaniski nii? Kas ta loob oma lugudes mingeid üldisi süsteeme, et kõik lood pärast kokku panna ühiseks sümfooniaks? Mis tal küll plaanis on?

relatsioonlaevad

Ma ei leia, et polügaamia midagi vale oleks. Meid kõiki küll meeletult rõõmustab teadmine, et oma armastatuga on meil eriline suhe, maailm vaid nende kahe inimese vahel. Ent samas ei tohiks läbi selle omandada oma armastusele omandiõigust. Üheöösuhted seksi eesmärgil peaksid olema avatud suhtes teatud tingimustel lubatud - seks pole armastus, see ei tule hingest ega südamest, see tuleb geneetilisest-kehalisest vajadusest. Peaasi on ausus ja avatus neil teemadel. Ja need peaksid jääma ühe öö seiklusteks, edasine kokkusaamine seksi eesmärgil hakkab juba armastussuhet õõnestama.
Kui ma armastan kedagi sügavalt, näen ma sadu põhjusi tema armastamiseks. Kui keegi teine on samuti tasse armunud, siis ma saan tast aru. Ma ei ole üllatunud, see on isegi mingis mõttes loomulik - see tüdruk on ilus ja eriline ja hea, ma ei saa olla ainus kes seda kõike näeb. Meid ühendab armastus ühe ja sama tüdruku vastu, seega on meil palju ühist ja kui kummalgi meist pole kalduvust omanditaotlustele, saaksid meist ka head sõbrad. Kõik sõltub tüdrukust. Ta oleks minuga juba tugeva suhtega seotud, meie vahel oleks midagi erilist. Aga inimese armastus pole kindla mahuga, see on piiritu. Sügava ja võimsa tundemaailmaga inimene suudab armastada mitut moodi. Kui meie suhe jääks oma sügavuselt ja loomult samaks, ent tüdruk jagab armastust ka selle teise tüübiga mingis veidi teises vormis, ei tohiks ma selle vastu olla. Niikaua kui meievahelist sidet see ei nõrgesta ja me oleme ausad ja avameelsed.
Sama oleks kui mul oleks kaks (või rohkem) tüdrukut. Inimese iseloom ja sisemaailm on niivõrd mitmekülgne, et kaks inimest ei suuda üksteisega siduda lõpuni. See on see asümptoomiline lähenemine, millest Helle-Mari oma blogis kirjutas. Inimene võib luua imepärase sideme teise inimesega, sõltuvalt nende isiksustest, ent samas on ta võimeline looma ka teistsuguse imepärase sideme kellegi teisega põhinedes teistel isiksuse olemuse külgedel, mis on sarnased selle teise isikuga.
Samas ma kardan, et taolist situatsiooni ei kannataks keegi meist välja. Me oleme armukadedad ja paranoikud. Pealegi ei tea ma armastuse tõelisest olemusest palju, mu jutt on teadmatuse vili, kõigest teooria ja kõigest üks mõte.
Armastus pole mõte, vaid midagi palju suuremat.

kraaksujad

Varesed on palju sümpaatsemad kui harakad.
Harakad on suured, rohmakad ja inetud. Suuremad isendid on lausa eemaletõukavad kui neil see hari ka poolpüsti on. See soeng pole punk või alternative või midagi, lihtsalt inetu. Pealegi on nad arad, viskad saiatäie puru enda ümber ja nad tulevad vaid kõige kaugemalolevaid sööma. Ja sedagi paarikümneks sekundiks, siis ei pea enam närv vastu ja lendavad minema. Istuvad kõik puude otsas ja ootavad, et sa lahkuks. Ja nad kraaksuvad ka vastikult.

Varestega on aga hoopis teised lood. Neil on iseloomu, karakterit. Varesed on küünikud ja oportunistid, kes poeksid sulle kasvõi kaenla alla kui teaksid, et sealt saab kuldmündi ja neid ei ähvardaks surmaoht. Nende jaoks on peale umbusu inimeste kui ohu vastu ka oskus näha võimalusi ja neid kasutada. Nende edasiviivaks jõuks on ahnus, mitte hirm. Ja nende kraaksumine pole kui liivapaberi vingumine, selles on isiksust, nagu nad naeraksid kõigi inimlike rumaluste üle. Nad naeravad su üle ka siis, kui neile saiatükke viskad - lahkus ja heatahtlikkus? Hahaa, sa oled rumal!
Nägin sügisel karupargis punti vareseid hüppamas üles-alla meetri kõrgusele, kraaksumas vokaale "ma", "ka" ja "saan". Vist... ei mäleta enam täpselt, polnud päris kaine ka.