Rõdul on mul lilled nüüd,
ei kuula nemad mind.
Kui laulan neile serenaadi,
ei vasta ükski neist.
Surnud lilled väga lillad,
elusad veel roosakad.
Kui pikalt neile peale naeran
surevad nad kiiremalt veits.
Vastik lill, ei hooli sa
sest, et ilusaks pean sind.
Nopiks sind ja kingiks ära,
teise mureks su jätaksin.
skip to main |
skip to sidebar
Now that we've learned to play with fire
2 comments:
Food for thought:
Lilled on õrnad. Nad on lihtsameelsed. Nad kaitsevad ennast nagu oskavad. Nad arvavad, et oma okastega on nad hirmuäratavad...
Juba miljoneid aastaid valmistavad lilled okkaid. Juba miljoneid aastaid söövad lambad ikkagi lilli. Kas see pole mitte tõsine asi uurida, miks lilled näevad nii palju vaeva, et endale okkaid valmistada, millest neil kunagi mingit kasu ei ole? Kas siis lammaste ja lillede sõda polegi tähtis?
Ja kui mina tunnen ühtainsat lille maailmas, mis ei kasva kusagil mujal kui minu planeedil, ja kui üks väike lammas võib selle ühekorraga hävitada, lihtsalt niisama, ühel ilusal hommikul, ilma et isegi teaks, mis ta teeb, kas see siis ei olegi tähtis?
Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus, siis on sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..." Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed! Ja see siis ei olegi tähtis!
Lammas veedab oma elu rohuväljal, ümbritsetud aedikust. Öösel ta magab, ent päeval pole tal teha midagi - vaid süüa ja kasvatada tegevusetult villa. Ent see pole tähtis, sest lammas ei oska asju tähtsustada.
Lill on ülevam olend kui seda on lammas, sest kogu tema näiline tegevusetus on tema olemuseks. Erinevalt lambast ei seisa ta kunagi jõude, päevad läbi kasutab ta oma vähesed antud võimed ära, võttes maast toitaineid, päevast valgust.
Kui inimene leiab selle üheainsa lille, siis see lill omandab lausa pühaliku oreooli - ainukordne, üksik, võib-olla isegi ilus. Ja vaid selles peitubki tähtsuse kuldne sära. Kui inimsilm on seda lille näinud ja see on võetud tema südamesse, siis edaspidisel lamba mõrvaroimal puudub igasugune tähtsus.
Lill jääb alles südamesse, hinge, mõtetesse, kus see kiirgab oma jumalikku energiat. Tähtsus tuleb nüüd sinust.
W. Blake: nothing lasts, but nothing is lost.
Post a Comment