"I think it's just some buddhist crap."

Ma armastan sõita jalgrattaga. Armastan seda teha Tartu linnas, õhtuti. Hämaras ja pimedas, kuulamas elektroonilist muusikat. Sügisene linnapilt, kus laternate kuma vastu võitleb vari ja vihm; nii hästi elab see samas rütmis elektroonilise muusikaga. Ratas veeremas jalge all, nii vahetu on kontakt maa ja õhu ja valguse ja vee ja varjuga. Tühjad tänavad, kust avastan end üksi ekspluateerimas sõiduteid. Mulle meeldib see vabadus, see mina mis neil tänavail ellu ärkab.

Ja ma kardan. Kardan, et kolmekümne aasta pärast armastan ma seda kõike veel enam. Veel enam, sest see kõik on möödas ja enam nii ei saa. Vahetu elamus asendub mälestuste sentimentaalsete kardinatega.

Olgu see mulle hoiatuseks. Kell lööb kumedalt ja annab märku - kasva vanaduses targaks, et ära hoida see rumal saatus.

Post-hiina miljöö

Valgus on laskunud pehmetesse varjudesse, tühjad ruumid annavad juurde laiust ja nõrka pinget tervele linnale. Hämaratel teedel veeredes püüab pilk multitonaalseid värve, mis kirgastavad tänavate mõõtmeid. Inimeste kõnnak on lõdvestund, ilmed rahulikud, samas uudistavad. Puud oma lopsakuses kiirgavad paksu rohelist sün(en)ergiat. Lehed värisemas, justkui tantsimas klaveri klimberduste saatel.
Kojujõudmiseni

Matter

A device swung down from the ceiling. It looked like a bulky rendition of a Nariscene in an entire symphony of coloured metals.

"Fighting is not allowed in public places," it said loudly in oddly accented but perfectly comprehensible Sarl. "I shall take charge of all weapons in this vicinity. Resistance will incur physical penalties not excluding unconsciousness and death." It was already gathering up the sword and pistol from the floor, swinging through the air with a whooshing sound. The Nariscene handed it Holse's long knife. "Thank you," he said. It removed Baerth's pistol from its holster - the man was still flat out under Holse's boot, and starting to make gurgling sounds - took another, smaller gun from the prone knight's boot and also found a dagger and two small throwing knives in his tunic. From Vollird, now holding his right hand delicately and grimacing, it took a sword, a long knife and a length of wire with wooden grips at each end.

"All unauthorised weapons have now been removed from the vicinity," the machine announced. Ferbin noticed that a small crowd of people - aliens, machines, whatever one might call them - had gathered at a polite distance, to watch. The machine holding all the weapons said, "Nariscene Barbarian Relational Mentor Tchilk, present, is in notional charge here until further Authority arrives. All involved will hold approximate position under my custody, meantimes. Failure to comply will incur physical penalties not excluding unconsciousness and death."

- Iain M. Banks

sissejuhatus

Aeg see on kui voolav jõgi, mis kulgeb ja kaob meil üha uuesti ja uuesti käest. Meie, inimesed, aga elutseme selle jõe kaldal ning üritame võtta kõik sest ajast mis meile antud. Ja nii oleme me loonud ajaloo, mis seisab nagu vesiveski ratas ses jões ning üha keerleb ja keerleb. See ratas kannab vett inimese juurde ja inimene sätib ratta juurde suured anumad. Iga ratta pööre toob endaga uut vett ja nii täituvad järjest anumad meie mälestuste, tunnete, mõtete ja saavutustega ning tasapisi koguneb igasse anumasse ka veidi teadmisi. Nii kuis jõgi voolab, täitub üha enam anumaid, ja targad on olnud inimesed, et neid säilitada.
Ühel hetkel saime me teada, et inimeseloom on juba mitu miljonit aastat rännanud mööda maad ja et see jõgi on palju pikem kui me iial suudaksime hoomata. Siiamaani üritab inimene leppida selle teadmisega ning mõni ei taha seda siiamaani uskuda. Peamiselt küll Ameerikas aga ka mujal maailmas usuvad paljud, et maailm on loodud aastal -4004. Ja mõnes mõttes nad väga palju ei eksigi. Olgugi et inimeseloom on aastatuhandeid eksisteerinud, on palju olulisem see küsimus, millal lõpuks inimene seda va veskiratast korralikult kasutama hakkas. Siinkohas leian ma, et seda vesiveskit hakkasid ehitama inimesed suurte jõgede Niiluse, Eufrati ja Tigrise ääres -5 aastatuhandel.
Seega on inimkonna veskiratas keerelnud juba seitse tuhat aastat ja meie siin ja praegu elame kaheksanda millenniumi alguses. Pidagem seda meeles ning vaadakem oma ajast ette. Mõelgem, mida soovime me saavutada järgmiseks millenniumivahetuseks ning kuidas jõuda sellele lähemale juba oma eluajal. Kuidas soovime me end näha tuhande aasta pärast - kas jätkuvalt väikese eesti rahvusena võitlemas oma iseolemise nimel või ehk hoopis ühtse Maa kodanikena, kelle jaoks on rahvus vaid iidsete aegade kitsarinnalisus. Kas maailma peaks juhtima jätkuvalt raha võim ja poliitilised mahhinatsioonid või suudame me areneda üha edasi egalitaarsema ja demokraatlikuma ühiskonna poole. Kas jätkub Maa tühjaksimemine ressurssidest üha kasvava elanikkonna tõttu või plahvatab me tsivilisatsioon väljapoole, asustades lõpuks meie terve päikesesüsteemi.
Need on küsimused väärt mõtisklust ja tähelepanu.

Eestlased

Eestlastele on iseloomulik teha üldistusi eestlaste kohta.

Keskjooksu vändakiilu vahetus

Ma olen üks neist kes suhtub ACTA-sse üdini vaenulikult. Asi pole ainult selles, et tegu on lobitööl põhineva varjatud võimu mittedemokraatliku rakendamisega. Ma vaidlen autoriõiguste praeguse olemuse enda vastu. Autoriõigused ja nende juriidiline baas tuleb ümber mõtestada ning siis nende põhjal võib hakata looma piraatlusevastaseid meetmeid.

Autoriõigustega äritsemine praegusel kujul on mäda. Kavalad ärimehed ostavad neid kokku ja kasutavad juriidiliselt enda isiklikeks huvideks, suurem osa kasumitest ei jõua aga mitte autoriteni (keda ometigi niivõrd ülistatakse), vaid laekub suurkorporatsioonide üüratutesse taskutesse. USA-s on asi jõudnud nii kaugele, et vanad ja tuntud jõululaulud on mingite firmade kontrolli all - looming, mis juba ammu oleks pidanud arenema edasi inimkonna ühise kultuurifondi osa staatusesse. Sellel meie ühisel kultuuriruumil, kus elavad Homeros, Shakespeare, Mozart, da Vinci, Koidula ja Tammsaare, ei lasta kasvada. Ja ometigi peaksime me just praegusel ajal suunama rohkem oma tähelepanu selle ühtse inimkonna vaimuvara edendamisele.

Üks näide...

Hetkel on mul tulnud peale suur Bach-i vaimustus ning ma soovin igasuguseid tema erinevaid töid kuulata. Hetkel saan ma a) minna raamatukokku laenutama plaate tema kompositsiooniga või b) kasutada torrenteid ja laadida piraadina alla tema loomingut. Ma kasutasin teist meetodit, kuna niiviisi saan ma kerge vaevaga mugavas formaadis endale suures koguses salvestusi võimalusega neid kus iganes kuulata (mobiil, pleier, arvuti).

Just selline on piraatmaailma imeline elu. Me jagame üksteisega teadmisi, kultuuri, elamusi. Mõne biitlite plaadi allalaadimine netist ei ole niivõrd erinev Tolkieni raamatu laenutamisest raamatukogust. Piraatmaailm töötab oma piirides hästi ning inimkond peaks pingutama selle nimel et luua sellest midagi veel paremat - legaalne osa ühiskonnast, haridusest, kultuurist. Bachi allalaadimine ei tohiks olla kuritegu, see peaks olema inimõigus millele on universaalne, odav ja lihtne ligipääs.

Me juba astume neid esimesi samme selle ulmemaailma poole, kus igal inimesel on ligipääs tervele inimkonna teadusele ja kultuurile. Ma leian, et 20 aasta pärast on täitsa teostatav et mul on võimalik läbi oma nutitelefoni (või digitaalse abimehe või miniarvuti) uurida:

*pilte ajaloolistest skulptuuridest, maalidest, arhitektuurist jne, mille kõrval on ka erinevad õpikutekstid

*klassikalise muusika tervet lindistatud kogumikku, võimalusena kõrvale uurida noodikirju, heliloojate biograafiaid jne

*matemaatika, füüsika, keemia igat valemit ja funktsiooni koos selgituste, õpetuste, harjutusülesannetega jne

*kõiki filme ja telesarju mis on vanemad kui ~25 aastat

*arhiive

*videosalvestusi oma linnavalitsuse istungitest ning muudest aruteludest mis valitsuses sünnivad

*interneti ja inimgeeniuste abiga mida iganes te veel oskate ette kujutada.

Lihtsustatuna on tegu lihtsalt kordades suurema ja mitmemõõtmelisema Wikipediaga. Ent kui me juba täna alustame taolise infovõrgu ehitamist, tuleb meil muuta seda kuidas me väärtustame autoriõiguseid ning kuidas me lubame neid juriidilisi privileege kasutada. Kui aga süsteem jääb püsima oma praegusel viisil, hakkab ta takistama ja lõhkuma ja komplitseerima meie edasisi pingutusi. Väga hea näide sellest on praegused patendisõjad mida Microsoft ja Apple (teiste hulgas) teostavad infotehnoloogia maailmas: nende kohtulahingute eesmärk pole nutitelefonide, e-lugerite ja muude tehnoloogiliste vidinate täiustamine, edasiarendamine. Vastupidi, nende tegevus üritab maha suruda innovatiivsust ja arengut, hoides ohje vaid enda käes.

Autoriõiguste küsimuses tuleb alustada debatti, et ümber hinnata ja leida uus, meie ajale ja inimkonna eesmärkidele vastav suhtumine neisse.

The futility of Lancaster

Ühel septembrikuu päeval 1463 kohtusid Brügge linnas esimest korda kaks suurt isikut. Külastaja rollis oli Anjou' Margaret, hiljuti Inglismaa troonilt tõugatud kuninganna, koos oma poja prints Edwardiga. Võõrustajaks oli Burgundia hertsogi Philip'i poeg, Charolais' krahv Charles. Olles mõlemad oma ajastu ühed kõrgeima aristokraatia esindajad oli neil väga kindel arusaam etiketist ja enda isiku väärtusest neid viisakusi täites.
Söömisele eelneval käte puhastamise tseremoonial üritas Margaret näidata üles soojust ja poolehoidu öeldes Charles'ile, et tema kui kõrgeltsündinu ja võõrustaja peaks pesema oma käsi pesukausis enne teda ja ta poega. Charles aga keeldus kategooriliselt, seletades, et hertsogi pojal pole sünnis pesta koos kuningapojaga.
See intsident oleks äärepealt tekitanud suure diplomaatilise kriisi. Burgundia õukond töötas energiliselt tegemaks kindlaks et ükski osapool solvatud ei saaks. Burgundia hertsogile endale - kaugel eemal Prantsusmaal - saadeti kiri intsidendi kirjeldusega ning tema nõustus oma poja käitumisega ning leidis, et Charles oli seisnud hästi Burgundia au eest. Margaretile oleks aga see intsident võinud saada saatuslikuks veaks, mis oleks ta jätnud täielikku poliitilisse isolatsiooni ja vaesusesse.

See on üks paljudest peatükkidest Anjou' Margareti elust. Tema, kes ta on (koos terve oma ajastuga) üks ajaloo kurvemaid näiteid inimkonna poliitilise võimu isekusest, lapsikusest ja puhtast rumalusest.