Kuidas toimib üks tuulik

Kosmos ja mina

Mina mäletan seda, kuidas mu isa rääkis mulle aatomitest ja rakkudest ja muust, millest me koosneme. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud. Ma polnud varem selle peale mingitkiviisi mõelnud. Ent tähtedest ei mäleta ma midagi sellist. Väiksena ma lihtsalt nägin, et väljas on tähed - mingid kauged helendavad täpid - ning nende peale ma mõtlesin vaid niipalju, kuivõrd on neid lihtsaid tähtkujusid - Suur Tõll ja Põhjanael. Need teevad seal kujundeid, aga mõni tuli oli väiksem või kaugemal kui teine. Kuid siis tuli Star Wars ja muud ulmejutud. Kiiresti ja loomulikult võtsin ma vastu teised planeedid, kuud, asteroidid, päikesed. Teadmised tegeliku maailma kohta tulid läbi fantaasia ja muinasjuttude. Ja ehk selle tõttu need teadmised ei tekitanudki mus mingeid suuri tundeid või aukartust - muinasjutt ikkagi. Lõpuks oli Carl Sagan see, kes oma saatega suunas mu tähelepanu sellele, kui suursugune ja eriline on reaalsus ise, Kosmos meie ümber ja meie sees.


Ja mulle väga meeldib see mõte, mille tõi välja üks kosmoloogia professor, kelle loenguid ma vaatan. Ta ütles, et mõeldes nendele kohutavatele suurustele võime me end tunda ääretult väikeste ja tähtsusetutena ning see võib tekitada meis depressiooni, aga suurused on vaid üks ja parajalt toores viis asjade hindamiseks. Kui hinnata asju nende keerukuse järgi, on pilt hoopis teine.

"Here's a nice way to illustrate this. If things shone with a brightness proportional to their complexity, then galaxies and stars would be dim lightbulbs, while just your brain alone would shine out like a quasar beacon, visible across the whole Universe.
We are special, cosmically speaking, and we can feel genuinely good about that."

Istusin tähtede all ja mõtlesin...

Inimelul on suhteline väärtus. Ma võrdlen neid elusid:

*Sõdur. Keegi kes on samas olukorras nagu mõni eesti sõdur oli Sinimägedes. Sõjaaastatega on temas välja kasvanud sisemine kindlus, arvamus ja otsus: käigu see kõik perse, ma võitlen oma elu hinnaga selle nimel, mida tahan, ja alternatiiviga ei lepi. Ma annan meeleldi oma elu siin tandril oma lootuste nimel.

*Kadunu. Näiteks lennuõnnetuse tagajärjel kuhugi metsikule maastikule äraeksinud mees. Ta pingutab ja võitleb selle nimel, et sealt välja saada ja oma perega taas ühineda.

*Imik. Paarikuune. Ta pole veel suuteline teadvustamagi, et ta on elus.

*Vanur. 80-aastane haige mees haiglavoodis. Tema ümber on arstid ja pere, et otsustada, kas pere maksab tema kalli ravi eest või mitte. See ravi annaks ju talle veel vähemalt kaks aastat.

*Keegi suur humanistlik riigimees, kes ebaõiglaselt vangistatud. Vangistusest jäänud juba nõrgaks - kui ta annab alla, siis ka sureb. Aga väljaspool on tuhanded ehk miljonid lootused, kes talle kaasa elavad ja ta teab seda. Ta ei tohi anda alla.

*Antiikaja sünnijärgne ori, kes tappis oma isanda poja ja põgenes ta varandusega. Ta püüti uuesti kinni ning nüüd viiakse teda tagasi oma isanda juurde. Pole kedagi, keda huvitaks tema ellujäämine ning ta teab ka seda, et edaspidine elu toob talle vaid piinamisi ja kannatusi, sellele aga järgneb surm.

*Mina siinsamas. Ma uurin oma ümbrust ja elu ning hindan kõrgelt seda kui hea see on. Ma tahan elada ja sama tahavad mu lähedased.

*Budistlik munk, kes lähedal valgustatusele (järgmises elus kindlasti!). Ta on lahustanud endas ego ja kaotanud oma isekad soovid, selle asemel on altruism ja püüd kõiki mõista. Ta näeb elu pea eranditult rõõmsates toonides, ent samas on ka ennastohverdav, kuna ei hinda oma elu nii, nagu meie seda teeme.

.

Ma ei nõustu inimesega, kes arvab, et iga elu on ühtemoodi eriline. Ei. Iga elu on erinevat moodi eriline. Iga elu ei ole ühtemoodi oluline. Kõik elud ei ole väärtuslikud iseenesest.

.

"Kas te siis ei arvagi, et miski ei saa olla tähtsam kui nende heaolu, keda sa armastad?"

.

Ei.

.

Ei.

.

Ei.

Fatigue ehk väsinud

The first of March has deteriorated to the afternoon. Pile after pile has been heaped upon me since the break of dawn. Fatigue dried me to the point of irritation while hunger mingled with a dazed consciousness. Hazy spots and figures pulled my eyes to West, to left, to eyelids closing. When it was through, it was not through at all with me. Hostile skin carried hostile clothes, sealing me from hostile world. The cold felt cheap, unimaginative. The cold felt like it had lost its commitment. Broken and tiring, but never leaving yet. The start of March was the end of winter's spell, never will I look at the same snow again in peace, until summer shatters this haunting. Sleep should scatter these tauntings, so physical it's alien. I'm not weak nor sunk in depression – I carry in me an expression of puzzlement; bewildered by some distant aching, not my personal, but intrusive. Fishlike hands fretting my bones, sandlike blanket choking my skin. A whiff of air with nicotine beats down the tar and fumes on lungs. Cough. No? Well, I'm not sick. I praise my health – don't know To Whom – and roll myself another spliff. I think I should, I know it's not the same after all I've had of it. Dull, I say. Dull to smoke. Perhaps I'll go and sleep some rest.