20101028

evaluating values (uitmõtteid õpingute vahelt)

Peeter I viis sisse reformid, mis tõid endaga kaasa meritokraatia kehtestamise riigi sotsiaalvõrgustikus. Ametikoha omandamiseks polnud enam oluline päritolu, vaid isiklikud kogemused ja võimed. Sellest lähtuvalt avanes ka tavalisel talupojal võimalus saada aadlikuks. Nii.
Võtame kaks venda, kellest üks võetakse nekrutiks ja teine pärandab oma isa talu ja hakkab seda harima. Nii saab ühest edukas sõjamees, kes hakkab tõusma karjääriredelil, tast saab oportunist ja silmakirjatseja. Tema jaoks on tõus sotsiaalses hierahias kõige olulisem ja ta kasutab enda staatuse tõstmiseks kõiki vahendeid, pööramata tähelepanu moraalsetele kaalutlustele või muudele nö humaansetele väärtustele. Teine vend aga on kinni oma väikses maailmas - kirjaoskamatu, ebausust läbiimbunud religioossete tõekspidamistega, lihtsameelne. Selle kõrval võib ta olla ehk isegi väga vooruslik: heatahtlik ja aus, peab ehk isegi kinni kõigist kümnest käsust.
Nüüd üritagem mõõta objektiivselt nende kahe isiku nö vaimusuurust, hingelist suurust või siis lihtsalt - kumma omadusi pidada väärtuslikumaks, suuremaks. Mina leian, et esimene vend, see oportunist, on palju suurema hingelise väärtusega.
Ma näen, et talupoja mentaliteet paneb inimese teatud unne. Oportunisti vaim on aga ärganud. Ta oskab mõõta ja hinnata iseenda ja teiste isiklikke omadusi ning ta on aru saanud, et ta saab arendada enda omadusi edasi. Tõusmaks selles hierarhias peab ta kindlasti peale sotsiaalsete ja poliitiliste mahhinatsioonide ka arendama oma isiklikke omadusi ja oskusi - õppima lugema ja kirjutama, arendama väitlemisoskusi, omandama enesekindluse ja usu endasse ning nägema sotsiaalset reaalsust palju laiemas perspektiivis kui ükski talupoeg seda näha suudab.
Muidugi on siin võrdluseks olukord, kus ühte poolt viib edasi egoistlik impulss tuua personaalset kasu ning teist poolt viib enda rajale religioosse õpetuse järgimine lihtsameelsusest ja jumalakartusest. Ma võrdlen siin kahte väga piiratud olendit.

20101025

Muinasjutt, eesti keeles

Õues on varajane sügispäev, kus öise külma kõla on pehmendamas päikse suvise soojuse meenutus. Suure kase otsas metsatukas liipab metsvint üles ja alla. Hõredate kollaste lehtede taga jookseb ringi midagi punakat ja sinist ja pruuni, otsides kohta noka kasutamiseks. See on pisut veider, et ta pole oma kaaslastega juba edasi rännanud ja on otsustanud niivõrd kauaks jääda siiasamasse metsatukka, kannatades öö jahedat hingust. Ehk meeldib talle tunda ennast üksinda terve metsa valdajana. Kuid näe – lind on peatunud. Ta viib oma pea vaikselt, märkamatult kuklasse ja seejärel LÖÖB. Ta nokk lõhub ennast võimukalt läbi pehkinud puukoore; ja puru lendab. Peatame koos aja voolamise ja liigume edasi vaikselt, ettevaatlikult. 78,15 millisekundit pärast noka puutumist vastu puukoort on tillukesed puutükid, lühike tolmupilveke inimsilmale, eemaldunud noka juurest ja maapind kutsub neid ligemale. Kõik need purutükid, murtud ja lahtikistud, on siiski veel omavahel ühenduses. Nad on eemale aetud üksteise embusest, aga samas see kõik on sama puit, sama materjal, samad kokkukuivanud organismi rakud ja see ühendab neid isegi nüüd, olles üksteisest eraldatud ja lendlemas tuule käes, teel maa poole. Veidi edasi, kui nende lennu algusest on möödunud 78,23 millisekundit, on nende asetus õhus muutunud hetkeliseks korrapäraks. Nendevaheline side kui pliiatsiga tõmmatud jooned punktide vahel moodustab suurejoonelise kolmemõõtmelise mustri. See muster on nii keeruline ja ainulaadne, et meie, inimesed, ei oskagi seda joonistada ega isegi ette kujutada. Aga, ennäe! See hetk möödub kiiresti, muster kaob ja puutükid jätkavad oma teekonda maapinna poole.

Aga muster oli. Ta tuli ja oli seal, selles metsas, selle metsvindi kõrval. Ja ta talletas enda jaoks kõik, mis oli ta ümber. Nüüd ta justkui mäletab seda, mis oli seal metsas tollel ilusal sügispäeval. Ja seda on tema jaoks väga palju, sest see oli alles kolmas kord, kui ta üldse kuskil tekkinud oli. Nii ta talletas oma uue mälukillu teise kahe kõrvale ja hoidis seda seal, endas – et keegi teine seda hetke endale ei saaks, et see oleks vaid tema enda oma.

Ma pean rääkima veel ka ühest teisest olulisest sündmusest, ühest mehest nimega Felippe. Oma lõunamaises kodus oli ta võtnud nõuks minna kaugele Põhja, et külastada kaugeid sugulasi ja näha laia maailma. Oma tagasihoidliku varanatukese tõttu reisis ta suure osa teest maitsi, küsides küüti talumeestelt vankritel ja ööbides odavates võõrastemajades. Tema reis algas samuti ilusate sügisilmadega ja ilma suuremate viperusteta jõudis ta suurde sadamalinna, kus ta pidi otsima laeva, mis teda edasi viiks. Aga oh häda – vananaiste suvi oli vahepeal märja sügisega asendunud ja meri puhus mehe poole üha külmemat ja külmemat hingust. Felippe oli aga harjunud oma sooja, lõbusa lõunamaaga. Õhtul lamas ta oma võõrastemaja toas voodil, kaetud viie tekiga. Esimest korda päeva jooksul tundis ta ennast soojalt ja mugavalt. Pimedas toas sulges ta silmad ja üritas jääda magama. Poolunes jäädvustus tema mällu see tunne – külm, võõras, pime tuba, soe-soe voodi.

Muinasjutt, eesti keeles, jätk

Ühes hoopis teistsuguses kohas, teistsuguses maailmas elas haldjaprintsess Flere. Ta oli väga isepäine olend. Teda ei huvitanud mängud teiste haldjatega, sest Flere tundis neid. Teda huvitas hoopis kõik see, mis on võõras ja teadmata. Selletõttu otsis ta ka seiklusi võõrastest kohtadest, tundmatutest dimensioonidest, erinevatest reaalsuskihtidest, nii teadlikust kui alateadlikust maailmast, hingede ja ideede maailma kõrvulistelt radadelt – kõigest sellest, mis on olemas elusas ja elutus. Mõni tema tuttav oli vaid värelus aatomitevahelises tasakaalus, mõni teine suurhing jumalus, kolmas aga tavaline soolakristall.

Haldjaprintsessil oli palju kaaslasi mängus ja seiklustes, tema vanemad aga leidsid, et Flere'il on aeg leida endale kaaslane ka armastuses. Nii tõid ta ema ja isa kordamööda Flere'i ette erinevaid kosilasi. Nad kõik olid väga ilusad, targad, hoolitsevad, viisakad, lõbusad, tolerantsed, töökad, heasüdamlikud, vooruslikud ning seiklushimulised, aga Flere jäi külmaks.

“Jah, ma tean, kui väga iga tüdruk endale just sedasorti meest tahab. Mina aga tean, missugused nad on ja selletõttu neid ei tahagi.”

“Kui sulle ei meeldi need, keda meie sulle leiame, pead sa siis endale ise õige leidma,” vastasid ta vanemad, “sest kaaslast armastuses on sul vaja nagu kõigil teistelgi. Sa ju tead seda.”

Jah, Flere teadis seda. Väljendada armastust oli ikkagi sama oluline kui väljendada uudishimu või seiklusrõõmu – see oli osa tema olemusest. Nii ta jätkas oma mänge ja samas oli mõtlik, otsides lahendust oma murele. Ta otsustas, et ei otsi enam – Flere peab ise looma endale oma kaaslase. Ta jätkas oma seiklusi ja mänge nagu teadlane, koostades plaane ja vaagides oma ümbrust. Ta noppis enda hoida kõiksuguseid erinevaid jõude, mida ta kohtas.

Flere oli parasjagu surfamas-keerlemas teadliku ja alateadliku maailma vahelisel kokkupuutepinnal kui ta hakkas tiirlema ümber selle tundmusliku mälu, mis Felippet kord tabas kui ta redutas külmas toas sooja teki all. Millegipärast tundis Flere väga tugevat tõmmet selle mälu erinevate omaduste vastu, sest need olid tema jaoks ahvatlevalt võõrad ja arusaamatud. Ta vormis ennast selle mälu ümber ja haaras endaga kaasa, lisades selle teiste komponentide hulka, mis ta siiamaani kogunud oli. Ja siis lahvatas temas maniakaalse rõõmuga plaan.

Mustreid on palju – mustreid on lugematul hulgal. Nende võim tuleneb keerukusest – mida lihtsam muster, seda võimsam. Kõige lihtsamad, nagu näiteks kolmnurk, on olemas kõikjal, nad võtavad osa pea kogu olemasolevast ja omavad seejuures omaette spetsiifilist mõju. Mida keerukam muster, seda vähem seda esineb eksistentsi sees. Nendes on aga teistsorti jõudu. See on kõrge kvaliteet, keerukus, suursugusus ja elegantsus. Mustrite tolle pooluse vaieldamatuks tipuks, mustrite mustriks, on üks keerulisim, mis on esinenud vaid ühel korral terve olemasoleva vältel ja nimelt – selle alguses, eksistentsi sünnile järgnenud sekundil moodustas kogu olemasolev selle ühe mustri. Nii omas too kuninglik muster kõik.

Flere muidugi ei julgenud taolise kuningliku mustriga tegemist teha, ta tundis oma piire. Tema aga hakkas lähenema ühele teisele, väga sümpaatse tundega mustrile. Juhtumisi oli selleks mustriks toosama, mis avaldus metsvindi kõrval. Ta lähenes sellele läbi mõistuse, jättes oma muu loomuse tähelepanuta, ja astus temaga mentaalsesse dialoogi. Flere esitas mustrile küsimusi mustri enda olemuse üle ja muster andis vastuseid. Iga vastuse peale Flere korrastas oma arusaamist mustrist ja nii, sammhaaval üritas mustrit kogu oma täiuses endale arusaadavaks teha. See oli ohtlik mäng. Muster vastas Flere'ile, sest tal oli palju võita. Kui Flere kord täielikult oma mõistmises mustrit näeb, omab muster ka tema üle võimu. Flere'i küsimused muutusid spetsiifilisemaks, mentaalne pilt muutus üha teravamaks, kaks poolust lähenesid üksteisele üha enam ja enam. Muster oli juba kiirgamas – nii paljud ainult temale endale iseloomulikud tunnused olid Flere'i arusaamises juba kuju võtnud, ta oli väga lähedal. Flere märkas mustri kõrgendatud seisundit ja sai aru – jäänud on vaid üks ehk kaks küsimust ning muster on võitnud. Nii ta muutis taktikat ja hakkas peas arutlema: selleks, et lõplikult mustrist aru saada, oli tal vaja olla kontaktis ka tema tunnetusliku poolega ehk siis nende kõigi olukord-mälu hetkedega, mis muster oli oma olemasolu jooksul kogunud. Kirgastunud muster avas oma uksed – ja hetkega kandis Flere kogu oma hingelise olemuse mõistusega kokku, purustas mustris selle väikse osa, mis tal endal veel selge polnud, ja põgenes selle kaudu koos ühega neist kolmest mustri mõjuvõimu tunnusest. Juhuse tahtel saigi selleks see imeilus sügisene hetk metsvindiga.

Flere oli varastanud suursuguse mustri võimu atribuudi. Ta tundis, et kõik komponendid on koos. Oma kõige väärtuslikuma osakese ühendas ta kokku elementidega Felippe mälust. Ta lasi sel sündida iseseisvalt, et mitte ise liialt vormida oma tulevast kaasat. Nii ta ei saanudki kunagi teada, kuidas need kaks jõudu omavahel suhestusid. Felippest tulnud hetk kujutas endast peamiselt jaotust väliseks ja siseseks – väline oli ebameeldiv, külm ja võõras; seesmine aga soe ja omane. Sellest tulenevad mõjud kandusid kokku mustri hetkega. Selles hetkes oli muster moodustunud hävingust – laialipaiskuvast puusodist oli saanud tervik, sisemine pool; samas kui kõik väline oli looduslik harmoonia, soe ja vaikne olustik metsa rahumeelsuses. Kahest eraldiseisvast komponendist oli moodustunud üks sulam. Kuigi see tulemus oli väga oluline element Flere'i nopitud jõudude kogumikust, oli seal veel palju teisigi, mis lisasid värvingut ja mitmekülgsust ja jõudu lõpptulemusele.

Nüüd oli vaja olemasolevad komponendid kokku sulatada mingisse vormi. Otsingud õige vormi leidmiseks jätkusid ja ühel kenal ajahetkel (sest ses kohas polnud ei ööd ega päeva, et öelda teistmoodi) täitusid ta silmad õnnepisarates, leides selle õige vormi. Selleks vormiks oli iseseisvalt liikuv, hõljuv valge särk. See särk, kuigi ilma teadvuseta, oli samasugune rändur nagu Flere isegi. Tema ees aga olid paljud maailmad lukus, kuna ta oli materjaalne objekt ja oma mateeriast ei saanud ta loobuda nii, nagu Flere seda endale lubada võis. Nii rändas ta ringi ühest kosmosest teise, valides vaid neid kohti, kus ta sai vabalt ringi hõljuda. Muidugi tõi see endaga kaasa palju võõrastust kõigis, kes teda nägid. Teda peeti kummituseks või kurjaks vaimuks. See hirm, mida kõik tema poole väljendasid, kinnistus temasse ja Flere tundis vastupandamatut sümpaatiat ja iha selle võõristuse vastu. Ta tegi särgile ettepaneku, lootes, et teine temast aru saab. Särgis toimus vastukaja, mis kõik viitas tema nõusolekule ja Flere avas oma kogutud vara ning läbi alkeemia, psühhedeelia ja muude vägede ühendas särgis kõik need võimsad elemendid, mida ta oli kogunud.

Flere sulges oma silmad. Nüüd, kus särgile sai antud võim ja teadvus, tuli ta hetkeks jätta üksi, et ta teeks oma kõige olulisemad esimesed otsused iseseisvalt. Särk pidi läbi uurima oma olemuse sügavused, valima endale nime ja valima endale oma loomulikud avaldumisviisid – sinna hulka kuulusid nii kehaline välimus, mõistuslikud parameetrid, emotsionaalne spekter ja palju, palju muud, mida inimkeeles on raske seletada. Kui Flere kord oma silmad avas, tundis ta muutust oma südames. See kogu – mille välimus polnud üldse sarnane haldjale – tekitas temas elevust ja uusi tundeid – võõraid, ent siiski omaseid ja ta teadis, et tema ees on see, keda Flere hakkab kutsuma oma kaaslaseks armastuses. Särk ei olnud enam särk, ta oli Lyr. Lyr nägi oma ümbrust, nägi iseennast – ja seejärel nägi Flere'i.

Nii said kokku ja olid edaspidi Flere ja Lyr.

20101022

...fuckin' donut...

Mul on selline arvamus/kahtlus/teooria.

Mingi osa Donuti olemusest toitub meie energiast. Meie suhtumine temasse on kui lemmiklooma - meil on tema vastu poolehoidu, me kiidame heaks tema olemasolu ja oleme talle isegi mingisuguseid isikuomadusi andnud ja temaga rääkinud. Ehk siis - Donut saab palju suurema tähelepanu osaliseks kui tavaline kärbes. Ja ma arvan, et seeläbi võib tema enda olemuse "eksistentsiaalne hulk" kasvada. Ta kasutab meie fantaasiat ning emotsionaalset ja mentaalset tähelepanu mingitsorti tugipunktina, mille tõttu ta on ka midagi enamat kui tavaline kärbes, mitte ainult meie silmis, vaid iseendas. Kindlasti ei arene tal läbi selle mingitsorti mõttetööd välja ega ka kindlaid emotsioone, ent seeläbi võib ta hoomata mingisuguseid uusi jõude, mis suunavad teda mingisuguse tegevuse või olemise poole. Kindlasti on üks nendest jõududest jätkata meie läheduses olemist, kuna sealt ta kogu selle arengujõu ammutab.
Kas selle olemuse karakteristika on otseselt ka seotud selle karakteristikaga, mida meie talle omistame, on omaette küsimus. Ma arvan, et ei. Kui kujutada ette, et see kärbes läbi meie jõu areneks ja kasvaks üha suuremaks ja võimsamaks, siis see hetk, kui ta oma tegevuse ja otsustega näitaks meile oma iseloomu, oleksime meie, tema pidajad, sellest pettunud. Nö science-fiction süźee osas näen ma lõpptulemuseks õudukat, kus me oleme üles kasvatanud võõra koletise, mitte armsa ja sooja lemmiklooma, nagu me enam-vähem teda oma vaimusilmas praegu kujutame.
Sellegipoolest, see ei häiri mind. Läbi iseenda võimaldada võõral teadvusel/hingel/atmanil areneda on mu meelest positiivne, isegi kui selle teise arengusuunad on mu enda vaatepunktist harjumatud ja võõrad.

20101008

tööl

Kui ma tänaval kõndides näen tuletõrje komandot kuhugi kiirustamas, mõtlen ma tavaliselt: "Loodame, et pole tegemist millegi tõsisega."
Ma just tegin väljas suitsu ja nägin tuletõrje autot möödumas, vilkurid tööl. Kell on viis läbi hommikul ja väljas on külm. Paneb muretsema - mõelda, kui sellisel kellaajal peaks praegu mõni perekond oma majast välja jooksma, soojast unisest voodist külma kätte õues, et vaadata kuidas nende kodu hävib. Kas nende ümber on naabreid, kes lapsed enda juurde sooja võtavad ja annavad neile riided selga? On neil, kuhu pöörduda homme?

Loodame, et tegemist pole millegi tõsisega.

20101006

mis on su Masterplan?

Mõte või eesmärk. Laiemas tähenduses. Et siis kas elu mõte või inimese elu eesmärk. Seda peavad ikkagi paljud inimesed oluliseks.

On inimesi, kes pole religioossed (irreligious on huvitav termin), aga kes lähenevad sellele küsimusele ratsionaalsest, filosoofilisest küljest. Selline lähenemine (enamikel juhtudel) lõpeb kas otsese ummikseisuga nendele, kes ajavad taga seda lõplikku filosoofilist Tõde või siis hoopis valikuga - mina arvan, et (minu) elu mõte on see-ja-see. Ehk siis individuaalne valik, mis on kellegi jaoks kõige olulisem või meeldivam.
Siis on veel irreligioosseid inimesi, keda filosoofia (ja eksistentsiaalsed mõttekäigud) ei huvita. Ma ei tea, mida nad sest teemast üldse arvavad. Võib-olla osad leiavad, et see on liiga kauge? Arutleda ja otsustada saab küsimuste üle, mis on siinsamas lähedal - mis ametit ma pidama hakkan, mis autot endale tahan, kuskohas elada tahan, missugust peret jne. Või siis on nende kõrval ka inimesed, kes leiavad, et eks ikka terve meie elu eesmärk on olla võimalikult head inimesed. Anda edasi positiivseid emotsioone, üritada parandada elu, teha elamine kõigele ennast ümbritsevale paremaks. Eks see vast ole selle inimgrupi kõige õilsam mõte.
On ehk veel teaduslikke-industriaalseid inimesi, kes leiavad, et elu mõte pole üldsegi individuaalne, vaid see küsimus puudutab tervet inimkonda korraga. Meie ülesandeks on hoida planeeti, areneda teaduses, areneda hariduses, areneda ajas ja ruumis, säilitada enda olemasolu.
Ja siis on religioossed inimesed, kelle jaoks on see küsimus mu meelest kõige lihtsam. Neil pole vaja kaua püsida filosoofilistes vaidlustes, kus ratsionaalse mõttekäigu lõpptulemuseks saab õige vastus. Neile annab vastuse nende usk. Lihtne! Religioossele inimesele on küsimus väga individuaalne. Peab hoolitsema enda hinge eest ja ehk, kui leiad võimalusi, ka aidata kellegi teise hinge. Lõplik eesmärk on jõuda surma järel Paradiisi (või siis teine sihtpunkt, mille antud religioon välja toob), seega on terve eluea mõte ennast selleks ette valmistada ja säilitada enda karma või hinge puhtus.

Minu seisukoht...
Religioossest poolest nii palju, et mina olen valinud uskuda reinkarnatsiooni. Nii et sellega pean ma oma ratsionaalses mõttekäigus arvestama ja eks paljud mu eeldused ja väited tulenevad seeläbi mu subjektiivsetest arvamustest ja uskumustest (ehk soovidest).
Eesmärk tuleneb sellest usust - eesmärgiks ja mõtteks on surres olla enamat kui olid eelmises elus surres. Eesmärgiks on areneda.
Vaatame inimest.
*Tal on viis kergestimõistetavat, arusaadavat tajuvälja.
*Tal on emotsionaalne suutlikkus/võimsus: empaatiavõime tugevus, platooniline armastus, ema/isaarmastus, kadeduse ja viha võimekus jne, igal inimesel on omad suuremad ja nõrgemad emotsionaalsed väljad.
*Tal on intellektuaalne võimekus: on inimesi, kes on suutelised korraga lugema/kirjutama ja kuulama kahte(või kolme) täiesti erinevat asja; on inimesi, kes suudavad lugeda 500 000 sõna minutis (keskmine on 2500 või midagi); on inimesi, kes suudavad matemaatilisel tasandil ette kujutada mitte ainult 4-dimensioonilisi objekte, vaid tegema arvutusi ka 5-tasandiliste objektidega; on inimesi, kes suudavad oma tahtele vastavalt ärgata unes ja teha seeläbi oma teadvusega igatsorti eksperimente; on inimesi, kelle jaoks võõrkeelte õppimine on väga lihtne ja kes mõistavad ladusalt rääkida, lugeda ja kirjutada kümnes eri keeles; ja veel palju enamat - fantaasiavõime, musikaalne orienteeritus, analüütiline, matemaatiline, eetiline, humanitaarne mõtlemisoskus jnejne.
*Tal on ka veel nö spirituaalne võimekus. Ma defineeriksin siinkohas seda kui võimet mõõta(lugeda) ja kontrollida oma keha, emotsioone ja mõtteid. Tai-Ji, jooga või muude tegevustega kaasnev Qi tunnetamine, meditatsiooni läbi mõtete puhastamine ja jälgimine, harjutused oma tunnete rahustamiseks jne.
*Tal on veel ka muid võimeid, mis ehk on liialt laialipillutatud, et moodustada kindlaid grupeeringuid. Olulisteks pean ma kindlasti veel huumorimeelt, sisemist motiveeritust ja võimet leida ka kõige lihtsamas midagi vaimustavat, geniaalset .

Ja arutlustega oma peas (ratsionaalne analüüs teoloogilisel teemal) olen ma jõudnud arvamusele, et hinge rändamise pärast keha surma määravadki ära just need kõiksugused võimed-võimekused - mis tasemel need antud inimesel olid. Ja seega on (püha) elu eesmärk areneda, areneda üksikinimesena igal võimalikul väljal, kus selleks võimalust näed.
*Füüsiline võimekus ja oma keha tundmine - võta osa Capoeira tundidest, et oma keha kontrollida, või tegele hoopis Parkour'iga või joogaga, ujumine jne, mis iganes hoiab keha tugevana ja mille läbi inimene suudab kehaga just seda, mis antud isikule on meele- või loomupärane.
*Emotsionaalne haardeulatus - muidugi, õppida armastama. Sügavalt, laialt, peenelt, kirglikult, filosoofiliselt, meeleliselt. Ma ei arva, et viha ja muud negatiivsed tunded on otseselt halvad (see pole patt), ka neis avaldub oma võimekus ja kõik emotsioonid on ikkagi ühtemoodi objektiivse väärtusega (või ka mitte, ma ei võta selles küsimuses otsest seisukohta).
*Intellektuaalne tung kõrgemale - muidugi, õppida terve elu! Siin on oluliseks faktoriks suhtumine. Ma soovin sügavalt, et mu suhtumine õppimisse oleks olnud juba varajases nooruses teistsugune (ja see suhtumine on ka praegu muutlik). Seda võimekust saab igatpidi tõsta - õpi kiirlugemist, loe palju, õpi kasutama erinevaid tööriistu, erinevaid programme, tegele mõttetööga, treeni mälu jne. Ürita terve päev hoida end vaimselt värskena, hoidu lihtsakoelisest meelelahutusest interneti või televisiooni vahendusel. Suhtle palju ja teemadel, milles sul on võimalus teiste käest midagi uut teada saada. jne.
*Spirituaalne pool... Ma ei arva, et see tähendab, nagu peaks palvetama või püüdlema vagaduse poole, ei. Ma leian, et peaks üritama püsivalt imetleda eksistentsi oma kõigis valdkondades (ehk siis justkui admire and love God's creation) ja leida sellest endale rõõmu ja energiat.
Keeping up with this plan, it seems to me, develops in you
the Eternal Sunshine of the Spotless Mind.


Seda kõike on vist küll palju palutud ühelt inimeselt. Ma olen laisk, me kõik oleme, aga sellist ideaali ees hoides jõuab siiski ehk edasi püüelda. Ja kui endasse juurutada taoline suhtumine elamisse, siis selle eesmärgiks pole kaugeltki mitte ainult see elu mõte, mida mina promon. Kui sellisest suhtumisest kujuneb elupikkune harjumus (enesetäiendamine - missugune imepärane harjumus!), võib oodata ka täisväärtuslikku elu ja suure tõenäosusega kõrget võimekuse püsimist surmani välja.