All hail Plankton!

Ehk siis head vanaaastalõppu!

mis mul on öelda

Iga kord, kui mu pleierist tuleb The Stooges'i I Wanna Be Your Dog siis ma lihtsalt kuulan alguse ära, sest see riff on introna väga heavy ja äge. Siis jätkan aga ma laulu kuulamist puhtalt selleks, et kuulda Iggyt laulmas "Come on!"
Tegelt olen seda juba liiga palju kuulnud

Kui olla Place'i vastas, siis see parempoolne jääkuhi raekoja platsil näeb täpselt välja nagu kokkuvarisenud vana torn.

uued punased Zig-Zag paberid on ägedad.


haiku Monty Pythoni Pühast Graalist:

Your mother was a

hamster and your father smelt

of elderberries!

- french taunting

hold on

Dead people do not sleep. Ghosts do not dream. I dreamt I was a ghost. All the emotions felt like fading. I was in a haze of yesterday's people. Nothing fun about it. The confrontation was a horror (Sass ütleb: "Mamma, ma olen siin pööningul," ja mina ütlen: "Aga mamma, mina olen ka siin."). I awoke the moment I had proof of my situation, realising it was wrong - I do not want to be like this. Couldn't sleep again. Couldn't be in the dark, either. I looked at my phone to see what time it is. Just to check wether it was close to 6:66. It was just a few minutes past the time (7:10).

My spirit was bound to a butterfly with a red tail. A terrible beast, although inconspicuous and small. They went out to look for it and kill it. With this feeling of hope I awoke.

karmavõlg koos intressiga toob mu tagasi konksu otsas ussina

Rääkisime eile Allariga Vatikanist (praegune paavst ja Darth Sidius, nagu kaks tilka vett) ja selle mõjust. Katoliiklik Vatikan on kõige suurem abortide ja stem cell research'i (ma ei tea, kuidas seda eesti keeles öelda, looteraku uuringud?) vastane vist terves maailmas ja näiteks USA-s on stem-cell uuringud selle tõttu väga komplitseeritud.

Millega on tegu?
Abordi korral on võimalik 2-nädalaselt lootelt võtta teatud rakke, siirdada neid teisele inimesele ning need rakud arenevad just vajaolevateks uuteks rakkudeks, kui asja ülelihtsustada.

Vatikani religioosse arusaama järgi on see moraalselt kuri ja vale. Ent kui katoliiklus võtaks omaks karma-teooria nii, nagu hindud seda teevad...

Ema, kes soovib aborti, ei soovi saada last - laps koormaks teda, nii majanduslikult, emotsionaalselt kui ka (veel midagi). Seega, kui ta sünnib, pole tal reeglina ilusat lapsepõlve oodata, teda ootab ees elu kõige karmim pool. Seega on see hing eelmises elus palju halba karmat kogunud, eksole.
Nüüd aga saab see hing, ilma igasuguste kannatusteta, oma karmavõlga kergendada - tema ihu tervendab teisi, ta teeb head! Võib-olla ta peab veel mitu korda ümber sündima "stem-cell beenina", ent kokkuvõttes ta lihtsalt kustutab oma karma võlga kõige mugavamal viisil, mida üldse ette saab kujutada.

Peale pragmaatilise kasu oleme ka moraalselt juba teemat kallutanud.

i wanna eat chocolate

Kui haige jalaga lind

kord inimeseks saab,

jääb taeva alla ta lend

nagu vikerkaar.

-InBoil


Üliõpilasi on kolme sorti: need, kes teavad, mida nad teevad, need, kel pole aimugi ja siis nende kahe vahel sellised nagu mina - on küll aimu, mida tahaks teha ja kuhu jõuda, aga see, mida praegu õpin, ei vii sinna päris välja. Ja mõnikord tekib kadedus nende suhtes, kel tõesti on sihid paigas ja õpivad just oma eesmärkide suunas. Neil hetkedel ei mängi üldse rolli arusaam, et mina nende sihtidega ei lepiks ega neid tahaks - ta on ikkagi leidnud omale tee!


Käisime eile hip-hop lounge'is nimega Da Joint. See avati paar nädalat tagasi (vist) ja asub Tiigi pargi kõrval, seal kus varem oli Töö Juures. Ma räägin seda, sest nende tüüpide reklaamistrateegia on kohe väga hädine olnud, aga see koht on mõnus. Eile kuulasime mingit rootslast räppimas (Osten af Mozzarella) ja täna on seal väikses hubases urkas Põhjamaade Hirm. Ma ei tea, kas asi ongi seda tüüpi inimestes või milleski muus, aga seal oli eile ka väga vaba õhkkond - mõnes teises Tartu pubis-kohas pole ma enam pikka aega tundmatute inimestega niiviisi sõrbalikult suhelnud. Võib-olla tuleb see sellest, et see koht on siuke noveliteet ja uudsus teeb inimesed veidi ärksamaks, aga ma arvan, et seal oli midagi muud veel peidus. Allarile, Velile ja Kaile meeldis seal ka, me lähmegi täna uuesti.


Napoleoni kommentaarid Robert Fultoni aurulaeva plaanist:

"You would make a ship sail against the wind and currents by lighting a bonfire under her deck? I have no time for such nonsense."

mängust "that makes me think about"

Kui juba kord proovime võtta kõige suvalisemaid objekte ja neis leida sarnasusi - ma mõtlesin moest ja veest. Mood on tegelt päris suur sõna, sinna sisse mahub nii kommertsmaailma üritused muuta maailm naljakaks kui ka subkultuursed filosoofilised arusaamad, siis veel muusika, vanus, poliitika ja muu. Tegelt mitte et need kõik sõnad mahuvad ära mõistesse "mood", pigem vastupidi - iga asi loob moe oma näo järgi. Minu meelest üks kõige naljakam mood oli 90-ndate päris algus (mõni aasta) USA läänerannikul, selline alternatiivliikumine. Nende lauluks oli näiteks George Michaeli versioon laulust Papa Was A Rolling Stone ja neil olid pikad afrolikud patsid ja baggy jeans ja valged ülepikad särgid ja siis oli neil veel bänd Milli Vanilli. Ja kuigi me mõningate moestiilide üle tänapäeval naerame ja häbeneme (Milli Vanilli, kamoon), siis enamus neist on siiamaani elujõulised. 60-ndate värvilised hipiriided on mõnede meelest ägedad, punk-riietus pole kuhugi kadunud, disko flirdib mainstream'iga siiamaani. Hell, isegi viisakaid meestekübaraid on võimalik tänavapildis näha.

Ma arvan, et mood on nagu üks suur laine, mis vuhiseb aina edasi ja seisma ei jää, aga veidi vett jääb ikka maha ja kunagi saab sel lainel ehk jõud otsa ning siis on meie ees suur-suur suur valik sotsiaalseid identiteete ja stiile, kus igaüks on oma väikse grupiga identiteedi loonud. Ja see pole pealiskaudne värviliste sulgede kandmine - inimene käib riides nii, nagu tal on mugav ja nagu ta maitse ütleb, ning see on osa ta identiteedist. See mitmekülgus ainult laieneb (goth ja emo on erinevad, grunge-tüübid ja metalmehed on erinevad, dressarid ja geelipoisid on erinevad etc.) ning üha rohkem erinevad stiilid ka segunevad omavahel. Elektro-punk-rastamees või emo-disko-ossmees (ossid pole ju kuhugi kadunud) või you name it.

Mulle meeldivad ketsid. Nendes tunnen ma ennast loomulikuna ja kehaliselt vabalt. Pükste osas eelistan velveteid, teksased ei meeldi mitte üldse, ja mu punane hoody on ka päris sentimentaalse väärtusega juba. Mu isa kommenteeris mu riietust tõdemusega, et see paistab nii loomulik, et seda üldse ei märkagi.


Genetically modified emotions, how about that? Freaky!

What you wanna do?I don't know, what you wanna do? What do you want?

Väike edasiarendus üleeelmisele sissekandele...

Me võime leida palju sarnasusi pleieri käsitlemisel spagettide söömisega. Seda muidugi eeldusel, et meie käsutuses on piisavalt moderne riistvara (spagettidel peab olema juures kaste koos hakklihaga või midagi ja pleieril peab olema shuffle võimalus). Tavaliselt serveeritakse spagetid nii, et spagetid ise on allpool ja kaste on pealpool. Niiviisi süües võin ma iga kahvlitäie omadusi ise luua. Tavaliselt veidi spagette ja veidi kastet ja üks lihatükk minu puhul. Sel puhul on alati võimalus, et kui suutäiega kaasnes liiga palju kastet, võib puhast spagetti veidi peale võtta. Terve söömaaja vältel kontrollin ma materjali vahekorda.
Teine võimalus on, et me ei viitsi või ei taha ise iga suutäit luua ning lihtsalt segame spagetid ja kaste omavahel. Söömaprotseduur töötab nüüd shuffle-baasil. Me leevendame oma kohustust iga suutäis valida ning pigem, veidi laisemalt, pistame suhu mis sest segust välja tuleb. See lisab toidule salapära - kes teab, mis järgmine kahvlitäis endaga kaasa toob! Ent sel on ka puudujääke. Näiteks kui ma keeran oma portsjoni segi, jääb mul tavaliselt põhja päris palju hakkliha, mida üksi süüa pole enam eriti meeldiv. Ja kastet jääb ka palju rohkem üle.


Kas keegi veel mäletab seda laulu... See oli päris mitu aastat tagasi, kui Iisrael oli kaks-kolm korda järjest võitnud Eurovisiooni (poliitilistel põhjustel, kahtlemata). Siis järgmine aasta esindasid neid mingi grupp noori, laulu nimeks oli vist "Be Happy!" Selle üle tehti nalja ja tõenäoliselt vastaski see tõele, et terve rahvus teadlikult valis kõige idiootsema laulu, et ometigi mitte enam võita (Eurovisiooni korraldamine on ju kulukas - viimasel korral kinkisid nad selle õiguse Egiptusele suhete parandamiseks. Muidugi, miks korraldatakse Eurovisiooni Aafrikas, on juba teine küsimus. Ehk peaks laskma ka Iraagil ja Afganistaanil osaleda? Võib-olla see kuidagi leevendab neid pingeid, mis viimasel ajal tekkinud on).
Ma mäletan, et olin Abrukal ja kogemata nägin neid telekast esinemas. Vaatasin minuti, naersin ja lahkusin ning rohkem pole selle lauluga kokku puutunud. Ent see on mul siiamaani meeles ja every now and then hakkan ma ilma mingi põhjuseta laulma "Ooo-oooo-oo, be happy!"
Ma kahtlustan, et see laul jääb mulle pähe terveks eluks ja isegi 68-aastasena avastan end ikkagi kellelegi seda rumalust laulmas.

grow up

Käisin kaksteist aastat koolis ja praegu ülikoolis. Kogu selle aja mulle räägiti ajaloo suurkujudest, kelle teod või isiksus on olnud niivõrd võimsad, et on olnud väärt mäletamist. Shakespeare, Caesar, Darwin, Newton, Homeros jne - nad on kõik mu lapsepõlve akadeemilised kaaslased, pidevad eeskujud ja sõbrad. Kas pole siis loomulik, et lapsel tekib alateadlik soov ka ise kunagi saada samasuguseks suurkujuks? Mitte isegi lihtsalt soov, vaid lausa teatud sorti veendumus. Raamatust loeb ta küll tavainimese elust, ent peamiselt austab ta ikkagi kirjanikku ning seda, missuguse teosega ta hakkama sai! Tahaks ka ise kunagi midagi siukest kirjutada... Või filmi vaadates - näitlejad küll mängivad tavainimesi, ent austad neid just nende ande ja hiilgava näitlejatöö pärast. Tänapäeval on veel see kuulsusefetiś, tabloidistaarid, kes pole isegi oma kuulsuse jaoks midagi enneolematut korda saatnud (on lihtsalt mingist reality show'st osa võtnud näit). Nooruses on inimesel tunne, et kõik teed on ta ees avatud ning ta võib hakkama saada kõigega ja ehk selle tõttu noored ongi niivõrd rõõmsameelsed ja energilised. Võib-olla on üheks täiskasvanuks saamise murdepunktiks see hetk, kui inimene mõistab, et temast saab ikkagi tavaline inimene, kel pole mingeid geniaalseid oskusi.

tech

Ma leian, et oleks väga hea, kui ma saaksin oma pleieriga teha sellise triki...

Panna oma laulud kahte erinevasse gruppi, nii et ma saan neile kahele panna erinevad setting'ud - näiteks grupis A tulevad failid õiges järjestuses, grupis B aga on peal shuffle. Seejärel veel saaksin panna pleieri tööle nii, et kogu aeg laulud vahelduksid - A, B, A, B jne. See on kasulik näiteks, kui ma olen pannud pleierisse mingisuguse audiobook'i. Siis ma saan selle panna gruppi A, kus failid tulevad õiges järjekorras, ent iga peatüki vahele (vahelduseks) tuleks üks laul (grupp B), mis aga töötaks shuffle'iga, sest laule on niikuinii palju ja mulle lihtsalt meeldiks nii, see oleks äge.
Huvitav, kas taolisi pleiereid on juba olemas (või kas üldse mõne muusikaprogrammiga seda teha saab)?

Hetkel olen ma pannud pleierisse Hunter Thompsoni Fear and Loathing in Las Vegas, mis on segamini teiste lauludega ja tulevad erinevad väiksed tükid raamatust. See on mu jaoks lõbus, lihtsalt kaootiline lähenemine väga kaootilisele raamatule, ent kuna film on mul juba peas, siis tunnen ma kohe iga lõigu ka ära. Samas soovin ma, et poleks filmi vaadanud üldse, nii oleks selline kuulamiskogemus palju sürreaalsem.