How many Beatles does it take to change a lightbulb?

Tuulest toodud sõber, peagi lahkunud

Kuidas mul läheb?
Perioodilised rahulolematuse lained iseenda vastu, mis on tingitud tundest, et oma praeguses töös ja elus pole ma oma aja (ega elu) sepp, mida seejärel asendavad perioodid, kus ma tunnen end tugevalt ja enesekindlalt, olles enam-vähem rahul sellega, kuidas ma eluga toime tulen ja mida mu enda meel mulle pakkuda suudab. Seejuures aga kõige domineerivam on mu argiseisund - see, kuhu ma igal hommikul naasen. Vahel ma kahtlustan, et see argiseisund on tuim ja fantaasiavaene, see lepib passiivselt oma ümbrusega ning - mis kõige olulisem - see ei paista õppust võtvat kõrgendatud meeleseisunditest.

Kõrgendatud meeleseisunditest? Las ma seletan...
Inimene on voolav kui vesi. Nii võid sa end avastada üksi külmas karges rannas, kus tuul on meele puhtaks pühkinud ning mõteteta selguses sa kõnnid ja lihtsalt oled. Või hoopis kuuled õhtul mõnda laulu, mis viib sind ühe tunde sügavustesse ning sa paned mantli selga et pimedatel tänavatel üksi kõndida ja olla omaette selle tundmusega. Sel hetkel tundub sinus olevat midagi väga sügavat, olulist, tähtsat. Sel tundel on sügavam mõte ja tähendus taga. Ja siis ärkad sa üles järgmine hommik ning sa oled taas kuskil mujal, milleski muus. Oma argiseisundis.

Kui ma tulin Hispaaniast tagasi, siis ma teadsin, et jään seda kohta igatsema, nagu me jääme igatsema kõiksuguseid kohti kus me oleme mõnda aega olnud. Seejuures aga mõistsin ma, et ma ei jää niivõrd igatsema seda kohta kui seda mina mis see keskkond minus esile kutsus. Inimene voolab vastavalt sängile ja mees, kes veedab nädala üksi metsahütis ei ole sama mees kes on nädala kontoris veetnud - olgu pealegi et nad üks ja sama isik on.

Nii oleme me kõik erinevate isiksuste konglomeraadid. Pidades sõpradega pidu või matkamas metsikus looduses või olles romantilisel jalutuskäigul kallimaga - igas olukorras on meis üks osa meie isiksusest. Seega pole ükski see kild päris täpselt mina - nad on mu kaaslased. Kui ma lähen täna õhtul PÖFFi vaatama siis on mu kaaslaseks üks minu variatsioon.

Nii see mulle tundub, et iga kord kui me naaseme mõnelt seikluselt (reis/puhkus/pidu/jne) argielu juurde jääme me igatsema mitte seda seiklust kui objekti ennast, vaid seda enda sisemist kaaslast, kes kohe kindlasti ei taha esmaspäeva hommikul meiega tööle kaasa tulla.

Individuaaltõmblusööd

...võiks olla algava nädala sõnaks.

Iga natukese aja tagant teavitab mind keegi või miski, et ma peaksin oma tervise eest paremini hoolitsema. Näiteks peaksin kasutama hammaste puhastamiseks niiti, sööma rohkem juurvilju, minema magama kella 23 ajal vms. Uued teaduslikud uuringud on näidanud, et [teatud teguviis] on meile [kahjulik/kasulik] või et [teatud teguviis] parandab meie [töökust/õppevõimet/jne] ning et edaspidi peaksime me [käituma vastavalt].
Sellist infot võtan ma tavaliselt vastu nii: "Inimesed on 2000 aastat niimoodi elanud ning midagi pole valesti olnud ja võrreldes varasemate inimestega käitun ma niikuinii palju tervislikumalt, nii et jääge vait ja olge rahul et me niigi tervislikult elame nagu me seda teeme." See on selline parajalt pahur hoiak, kaitsev ja vanainimeselikult konservatiivne, millest muidugi ei puudu ka omajagu elutarkust. Siiski võiks see suhtumine olla palju valgustatum.

Me teame, et varasema aja inimesed elasid ääretult ebatervislikult. Võrreldes keskaja inimesega oleme me palju pikemad, sirgemad, tugevamate hammaste ja luudega, elame kauem ja püsime eluterved ka vanadusepäevil. Meil on paremad tingimused ja võimalused end vormida tugevateks terveteks inimesteks. Suures osas aitab sellele kaasa fakt, et viimased sada aastat või nii oleme me kogunud suure hunniku teadmisi selle kohta, kuidas erinevad asjad meile mõjuvad. See on moderne ja täiesti eluterve uudishimu iseenda vastu - eks me kõik vahest proovime kuidas mingi asi meile mõjub. Ja nii õpime end üha paremini tundma.

Need teadmised leiavad vastuseid küsimusele 'mis meie loomulikke võimeid pärsib ja mis neid võimendab või toetab'. Me saame teada kuidas toimida selleks, et me keha ja vaim töötaksid oma maksimum võimsusel, kõik võimed ja organid 100% töös. Nende teadmistega saame me luua retsepti superinimese kasvatamiseks. Mõelda missugune võiks olla inimene, kes järgib kõiki neid tervisliku elamise nõudeid... Missugune oleks ühiskond kus enamus kodanikest oleksid sellised!

Minu suhtumine on olnud vale terve see aeg. Iga kord kui keegi jälle ütleb mulle: "Kas tead, sa ei tohiks juua rohkem kui pool klaasi piima päevas," peaksin ma hoopis mõtlema: vat mida superinimene tegema peaks et olla oma võimete tipus. Et olla organismina ja inimeseloomana maksimum.

La Movida Madrileńa

Igaüks, kes värske täiskasvanuna on avastanud pidude maailma, tunneb ära la movida madrileńa (tõlkes "Madriidi skeene"). Pärast pikki ja pimedaid diktaatorluse aastaid täis konservatiivset katoliiklust tulid hispaanlased ja eriti madrileńod 1970ndate lõpus tänavatele nunnakloostrist pääsenud koolitüdrukute innukusega. Miski polnud enam tabu hetkest mil madrileńod avastasid 60ndad, 70ndad ning varajased 80ndad kõik korraga. Joomine, narkootikumid ja seks muutusid korraga lubatuks. Öö läbi pidutsemine muutus tavapäraseks, kanep praktiliselt legaliseeriti ja Madriid huilgas.

La movida eesotsas oli Enrique Tierno Galvan, endine ülikooliprofessor, kes oli Franco ajal üks peamisi opositsiooni juhte ning keda üle terve riigi kutsuti kiindunult "vanaks õpetajaks“. Temast sai 1979ndal aastal Madriidi linnapea ning paljude jaoks algatas just tema la movida kui ta avalikul kogunemisel rahvamassile ütles: „A colocarse y ponerse al loro,“ mis tõlkes tähendab: „Tõmmake end pilve ja tehke seda, mis on lahe.“ See pole väga üllatav, et ta oli Madriidi ajaloo kõige populaarsem linnapea. Kui ta 1986ndal aastal suri tuli million madrileńot teda ära saatma.