Aeg see on kui voolav jõgi, mis kulgeb ja kaob meil üha uuesti ja uuesti käest. Meie, inimesed, aga elutseme selle jõe kaldal ning üritame võtta kõik sest ajast mis meile antud. Ja nii oleme me loonud ajaloo, mis seisab nagu vesiveski ratas ses jões ning üha keerleb ja keerleb. See ratas kannab vett inimese juurde ja inimene sätib ratta juurde suured anumad. Iga ratta pööre toob endaga uut vett ja nii täituvad järjest anumad meie mälestuste, tunnete, mõtete ja saavutustega ning tasapisi koguneb igasse anumasse ka veidi teadmisi. Nii kuis jõgi voolab, täitub üha enam anumaid, ja targad on olnud inimesed, et neid säilitada.
Ühel hetkel saime me teada, et inimeseloom on juba mitu miljonit aastat rännanud mööda maad ja et see jõgi on palju pikem kui me iial suudaksime hoomata. Siiamaani üritab inimene leppida selle teadmisega ning mõni ei taha seda siiamaani uskuda. Peamiselt küll Ameerikas aga ka mujal maailmas usuvad paljud, et maailm on loodud aastal -4004. Ja mõnes mõttes nad väga palju ei eksigi. Olgugi et inimeseloom on aastatuhandeid eksisteerinud, on palju olulisem see küsimus, millal lõpuks inimene seda va veskiratast korralikult kasutama hakkas. Siinkohas leian ma, et seda vesiveskit hakkasid ehitama inimesed suurte jõgede Niiluse, Eufrati ja Tigrise ääres -5 aastatuhandel.
Seega on inimkonna veskiratas keerelnud juba seitse tuhat aastat ja meie siin ja praegu elame kaheksanda millenniumi alguses. Pidagem seda meeles ning vaadakem oma ajast ette. Mõelgem, mida soovime me saavutada järgmiseks millenniumivahetuseks ning kuidas jõuda sellele lähemale juba oma eluajal. Kuidas soovime me end näha tuhande aasta pärast - kas jätkuvalt väikese eesti rahvusena võitlemas oma iseolemise nimel või ehk hoopis ühtse Maa kodanikena, kelle jaoks on rahvus vaid iidsete aegade kitsarinnalisus. Kas maailma peaks juhtima jätkuvalt raha võim ja poliitilised mahhinatsioonid või suudame me areneda üha edasi egalitaarsema ja demokraatlikuma ühiskonna poole. Kas jätkub Maa tühjaksimemine ressurssidest üha kasvava elanikkonna tõttu või plahvatab me tsivilisatsioon väljapoole, asustades lõpuks meie terve päikesesüsteemi.
Need on küsimused väärt mõtisklust ja tähelepanu.
Ühel hetkel saime me teada, et inimeseloom on juba mitu miljonit aastat rännanud mööda maad ja et see jõgi on palju pikem kui me iial suudaksime hoomata. Siiamaani üritab inimene leppida selle teadmisega ning mõni ei taha seda siiamaani uskuda. Peamiselt küll Ameerikas aga ka mujal maailmas usuvad paljud, et maailm on loodud aastal -4004. Ja mõnes mõttes nad väga palju ei eksigi. Olgugi et inimeseloom on aastatuhandeid eksisteerinud, on palju olulisem see küsimus, millal lõpuks inimene seda va veskiratast korralikult kasutama hakkas. Siinkohas leian ma, et seda vesiveskit hakkasid ehitama inimesed suurte jõgede Niiluse, Eufrati ja Tigrise ääres -5 aastatuhandel.
Seega on inimkonna veskiratas keerelnud juba seitse tuhat aastat ja meie siin ja praegu elame kaheksanda millenniumi alguses. Pidagem seda meeles ning vaadakem oma ajast ette. Mõelgem, mida soovime me saavutada järgmiseks millenniumivahetuseks ning kuidas jõuda sellele lähemale juba oma eluajal. Kuidas soovime me end näha tuhande aasta pärast - kas jätkuvalt väikese eesti rahvusena võitlemas oma iseolemise nimel või ehk hoopis ühtse Maa kodanikena, kelle jaoks on rahvus vaid iidsete aegade kitsarinnalisus. Kas maailma peaks juhtima jätkuvalt raha võim ja poliitilised mahhinatsioonid või suudame me areneda üha edasi egalitaarsema ja demokraatlikuma ühiskonna poole. Kas jätkub Maa tühjaksimemine ressurssidest üha kasvava elanikkonna tõttu või plahvatab me tsivilisatsioon väljapoole, asustades lõpuks meie terve päikesesüsteemi.
Need on küsimused väärt mõtisklust ja tähelepanu.
