Haiku minu õppeprobleemidest

Tekstianalüüs

ja moodulite konflikt,

pikendamine.

two rat much, do you?

thesis: metals give mine, mine give man, man give woman, woman give shop

Ivari haiku:

no woman no shop

shop with woman blows up

shop with woman must stop

plowershower, standinghour,
scorn of whips flesh thy lips,
peak in shire bent in fire,
leery crime, another mind.
another mind to answer why

my take on an 18th century poem

When she walks in, I become a man;
When I walk in, she becomes awake.

With countenance she sows my soul
With warmth and soothe of love endowed;
Conversing her in mirth and wonder,
I point the way her mind should wander.

Refined as senses should be treated,
The guest of sympathy is seated.
Too much water a flower drowns,
And so her care is kept in bounds.
No rage or jealousy I've witnessed,
For moderation follows her kisses.

I see my duty, as Adam before,
To reap the follies of her war
And summon the eye and mind to see
The world with sagelike clarity,
Yet keep in mind that I am too
But a pupil in reality's magnitude.

Thought and feeling, with all due
Live happily in moderation's glue.

saw-barrow ehk kärutäis saagi

poetry of reality

Põhjused, miks kahelda meie elu paranemises/täisväärtuslikumaks muutumises teaduslike arusaamade täiustumisel...

No. 1: Kujutage ette, et iga teile seksuaalselt stimuleeriva mõtte, vaatepildi või źesti peale teeb teie ratsionaalne ajupool automaatse analüüsi ja seletab lahti need loomalikest instinktidest ja alateadlikest tungidest tulenevad põhjused, miks üks või teine teile nõnda meeldib...

...would that freak you out?

young grasshopper

Ma nägin und kadunud ajast. Ma olin noorem, kõndisin oma keskkooli aegses maailmas ja kohtusin järjest inimestega, kes sel ajal mulle olulised olid (ja siiamaani on). See oli rabav kogemus, sest puutusin kokku nende mentaalsete konstruktsioonide ja tunnetega, mis mind aastaid tagasi valitses ja ma tundsin, kui palju me muutume ajaga.
Üks tõde, milleni jõudis Buddha, on see, et mitte miski ei kesta üle hetke, järgmine hetk on iga asi juba midagi uut. Teisisõnu kõik on kaduv ja seda peab endale teadvustama, sellega leppima, et see enam ei kurvastaks. Aga ma vaidlen vastu. On üks asi, mis ei kao inimese eluea jooksul: tema kogemine. Ole sa 5 või 30 või 60 aastane, see oled ikkagi sina ja mitte keegi teine, kes tajub oma meelte ja tunnetega maailma.
Ja see ongi elu traagika. Me tajume iseenda vananemist ja kaduvust. Selle tõttu nuttis juba Gilgamesh ja temast alates suured poeedid. See on põhjus, miks Siddhartha läks otsima Tõde ja pääsu meeleheite eest, mida taoline tõdemus võib endaga kaasa tuua. Võib tunduda, et ma räägin millestki rumalast - me ju kõik teame, et me muutume. Kui aga meie meeltesse kord loobitakse need elavad pildid minevikust, pole neist enam pääsu.
Või on? Kas ma peaksin tõesti kurvastama täna, kuna homne mina võib taga leinata tänast hetke, unustades ära kõik selle, mis tal endal on? Pigem soovida, et tunded meist selliseid lambaid ei teeks. Ent sellised me kord oleme.