Inimesi saab jagada kaheks suhtumise järgi õppesõiduautodesse. Kunagi kutsuti neid "ubitsadeks" ehk siis mõrvariteks. See näitab vana aja suhtumist...
Tavaarvamus seisneb põlguses ja üleolekus. Õppesõiduauto on algaja, kes koonerdab jalus, väriseb iga nurga peal ja keda selle tõttu on loogiline ära kasutada. Nad annavad alati teed. Selliste inimeste jaoks on õppeauto nägemine juba iseenesest halbade emotsioonidega seotud - ebakindel juht...
Teine arvamus on aga vastandlik. Õppeauto on kadett, kes on tutvumas liiklusseadustega ja üleüldise liikluskultuuriga. See annab tavajuhile võimaluse tema ees demonstreerida laitmatut reeglite järgimist ja õiget suhtumist. Seeläbi õpetavad teised juhid sõbralikult algajat. See tundub loogiline. Ta õpib, seega käib temaga kaasas justkui seaduslikkuse aura, tema ümber peaks sõitma õigesti. Taolise suhtumisega kaasnevad vastupidiselt positiivsed emotsioonid. Sa saad olla kindel, et ta järgib seadust, saad olla kindel tema teguviisis.
Küsige endalt - kumb juht olen mina? Ei pea isegi juht olema. Mul on alati hea meel minna üle tee kui õppeauto laseb.
Majaehitusel... Me kamina alt paistab päike. Ma räägin tõtt, kamina alt tuleb päikesevalgust :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
ma just eile läksin üle autotee, õppeauto lasi! ja oli hea meel.. oli.
kuule su teemad lähevad üha filosoofilisemaks, ma vaatan :)
ja ma teadsin, et sa pole päris!!!
(I -the winner, yes^^)
Post a Comment