elvast

Paljud inimesed võtavad ette raamatu, loevad selle läbi ning seejärel hakkavad kritiseerima - ehk, et mõnedel tegelastel puudus paikapanev roll või et tegevus oli etteaimatav, karakterite motiivid olid liiga lihtsad või mis iganes.
Õigustatud heli-, kirjandus-, maali- või muud sorti loometeose kriitika on reserveeritud vaid loomeinimestele endile. Teose vaatleja ülesandeks on nautida teost, sellesse siseneda, leida elu. Nendepoolne kriitika tähendab nende küündimatust, võimetust avatult leida üles kunst. Õige kriitika pärineb kas teose autorilt endalt või teiselt loomeinimeselt, kes tegeleb sama alaga. Tema kriitika on suunatud iseendale, need on tähelepanekud kuidas täiendada iseenda artistlikke taotlusi ning kuidas täiustada antud kunstiala üldiselt või õigemini, leida üles halvad küljed lootuses need tulevikus likvideerida.
P.S. ma ise ei poolda seda mõtet täielikult, ent selline vaatepunkt kindlasti mõnedes inimestes eksisteerib. Kriitika on lihtsalt veidi liialt lai mõiste. Sinna alla kuulub nii bitch'imine, ilkumine, mõnitamine ja demagoogia, kuid ka mõistlikud tähelepanekud, mille avaldamine on alati teretulnud. Võtta tavainimeselt õigus haigutada balletti peale ja kõiki tantsijaid pededeks sõimata on veidi despootlik. Liberalistlik mõtteviis on tee õnne poole.

Arutasime Illekas, missugusi laule võiksid paarid seksimise ajal laulda. "I got you under my skin", näiteks, ent kõige rohkem sooviksin ma näha paari seksimas, rütmiliselt, laulmas Michael Jacksoni "They Don't Care About Us". Toon lüürikat...

Beat me, hate me,
You can never break me
Will me, thrill me,
you can never kill me
Jew me, sue me,
Everybody do me
Kick me, kike me,
Don't you black or white me!
All I wanna say is that
They Don't really care about us.