kraaksujad

Varesed on palju sümpaatsemad kui harakad.
Harakad on suured, rohmakad ja inetud. Suuremad isendid on lausa eemaletõukavad kui neil see hari ka poolpüsti on. See soeng pole punk või alternative või midagi, lihtsalt inetu. Pealegi on nad arad, viskad saiatäie puru enda ümber ja nad tulevad vaid kõige kaugemalolevaid sööma. Ja sedagi paarikümneks sekundiks, siis ei pea enam närv vastu ja lendavad minema. Istuvad kõik puude otsas ja ootavad, et sa lahkuks. Ja nad kraaksuvad ka vastikult.

Varestega on aga hoopis teised lood. Neil on iseloomu, karakterit. Varesed on küünikud ja oportunistid, kes poeksid sulle kasvõi kaenla alla kui teaksid, et sealt saab kuldmündi ja neid ei ähvardaks surmaoht. Nende jaoks on peale umbusu inimeste kui ohu vastu ka oskus näha võimalusi ja neid kasutada. Nende edasiviivaks jõuks on ahnus, mitte hirm. Ja nende kraaksumine pole kui liivapaberi vingumine, selles on isiksust, nagu nad naeraksid kõigi inimlike rumaluste üle. Nad naeravad su üle ka siis, kui neile saiatükke viskad - lahkus ja heatahtlikkus? Hahaa, sa oled rumal!
Nägin sügisel karupargis punti vareseid hüppamas üles-alla meetri kõrgusele, kraaksumas vokaale "ma", "ka" ja "saan". Vist... ei mäleta enam täpselt, polnud päris kaine ka.