rõvedad kõverad krõõdad

Footbagi mängus meeldib mulle olla vahemehe rollis - ühe löögiga lüüa pall järgmise tüübi löögiulatusse. Mu lemmikolukord on siis, kui keegi on palli kaugele eemale löönud ja üks tüüp tõstab seda sealt ringi suunas. Aga ta ei löö seda täpselt välja, pall hakkab maanduma tõstja ja ringi vahele. Vat seal tahan ma iga kord olla, langeva palli ühe täpse löögiga suunata selle tüübi juurde, kellele tõste mõeldud oligi. Ja ma leian, et oskan seda ka suht hästi (õnnestumisi on rohkem kui ebaõnnestumisi).


Kaks muusika-alast tähelepanekut...
Bändid Mouse On Mars ja Freezepop on mõlemad väga head, stiili poolest erinevad, samas aga teatud elementides sarnased. Neil on palju häid lugusid.
Ma leian, et nende parimad lood on Schnick Schnack Melt Made ja Tracey Gold. Mõlemad lood lõpevad lühikese vaikusega ja siis väikese reprise'iga. Kummalgi bändil pole ühtegi teist lugu reprise'iga. Kas see võib olla üldine-ühine muusikute suhtumine reprise'idesse, et need on head kõige paremate ja kõige erilisemate lugude puhul?

Pastacas. Lood Sinupoole ja Viitkoori Kupong. Mõlemad on ehitatud vokaalsele meloodiale ja eelkõige lausete asendamisele meloodilise häkkimisega, luues meeletult hea tulemuse. Huvitav on aga see, et mõlemal lool algab 01.17 vokaalmängu osa, mis on kõige parem. Täpselt ühel ja samal hetkel! Kas Ramo plaaniski nii? Kas ta loob oma lugudes mingeid üldisi süsteeme, et kõik lood pärast kokku panna ühiseks sümfooniaks? Mis tal küll plaanis on?