good morning!

Silmakirjalikud inimesed pole tglt üldse mitte halvad. Ma imetlen nende võimet säilitada ja levitada häid emotsioone olukordades, kus nad ise eelistaksid lõhkuda suhtlemise-sõpruse harmoonia. Muidugi, inimene, kes näitab ennast täiesti valest valgusest, pole just päris õiget sorti sõber, ent taoline asi hakkab häirima vaid sügavamat sorti sõpruse tekkimisel. Inimese üks parimaid tegusi on levitada enda ümber positiivseid emotsioone. Mõjuda enda ümber olevatele inimestele hästi, olla neile tujutõstjateks selle asemel, et olla neile koormaks ja nende tuju alla tõmmata. Silmakirjatsejad saavad selle tööga väga hästi hakkama. Rääkida maha pikk valelik jutt kellegi ausaga tekitab ses teises kõnelejas häid tundeid, justkui ta on leidnud mõttekaaslase. Niikauaks kuni tõde pole selgunud, on ju kõik ilus. Ma kahtlen, kas need jututeemad ja inimeste arvamused on üldsegi niivõrd olulised, et hukka mõista valetajat. 7% suhtlemisest on verbaalne, see ei tohikski ju nii oluline olla.

Ma ei ütleks, et olen silmakirjalik, mul pole seda vaja. Ent ma pole ka 100% siiras, keegi meist pole seda. Vahepeal tuleb ette olukordi, kus mu aktsiooni-reaktsiooni aluseks pole mitte mu enda mõtted-tunded, vaid need on ajendatud soovist tulla kellelegi teisele vastu, hoida ära mõttetut konflikti. Pealekauba ei näe ma mingit mõtet heale inimesele öelda "Slipknot on mõttetu pask" kui ta ise arvab teisiti. Tolerants!