pioneerid ja bioneegrid

Tallinn on tglt lahe linn. Varem see ei meeldinud mulle eelarvamuste ja puhtrumala kitsarinnalise vaenu tõttu. Kõndisime Markusega keset linna ja nägime kõiksugu lõbusaid asju. Sakala keskusesse oleks väga sisse tahtnud saada. Seal kõndides tulime kahe hea idee peale.

Valida mõnes linnapargis välja üks kõnnitee ja see algusest lõpuni ääristada mõlemalt poolt lumememmedega. See oleks justkui talve auvahtkond, naeratamas ja kaitsmas kõiki sel teel. Selle peale on kindlasti väga paljud tulnud, aga kas ka kõik näevad selle mõtte kogu potentsiaali?
Taolise idee elluviimiseks on vaja teha ülelinnaline talvepäev-perepäev-linnapäev. Linn kutsub kõiki oma kodanikke ja kõiki peresid ühisele lumememmede tegemisele. Parimatele lumememmedele ehk auhinnadki (paneb noori loomingulisi inimesi ka osa võtma). Ja see oleks üks kõige sõbralikum päev üldse. Lapsed mängivad koos, ehitades lumememmesid, nende vanemad omavahel rääkimas või neid aitamas, vanemad inimesed eemal jälgimas. See oleks kogu linna ühine tegemine ja läbi selle mingitsorti ühtsuse tundmine. Pole paremat viisi linna siseelu harmoniseerumisele kaasaaitamiseks kui sedasorti ühine tegevus. Pealegi, see auvahtkond oleks päris kammiv kui see ka tegelikkuses olemas oleks.

Teine idee on suunatud neile, kellele esimene ei meeldinud. Nihilistid, hävitajad. Need, kes soovivad üle kõige ühiskonna alustalasid raputada ja kogu stabiilsuse hävitada. Tallinna kesklinnas mingi kuulsa maja ees on vabadussõja monument, kus vapper sõdur on põlvili, pea ja üks käsi dramaatiliselt taevasse tõstetud. See on austusmärk sellele vaprusele ja lootusetule saatusele, millele paljud vastu läksid vabaduse nimel. Aga kuskil linna prügimäel on Lenini kuju. Tema seisab uhkel kõrgel poodiumil, pilk tõsine ja kaugelevaatav, sirge seljaga, käed pintsakuäärist hoidmas. Vaja on see öösel ära röövida, transportida vabadussõja kuju juurde ning siis selle ette ta üles seada. Hommikuks on aga vaja organiseerida kohale venekeelne-meelne vanemat sorti rahvas vaatama seda, kuis vabadussõja sangar pateetiliselt palub armu suurelt Leninilt. Kohale peab olema kutsutud ka meedia esindajad, kes korralikult dokumenteeriksid nende inimeste reaktsiooni ja kogu üldist olukorda.
Kes taolise teo korraldaks, saaks hakkama Eesti ajaloo suurima sisepoliitilise kriisi loomisega. Rahvuslik uhkus on haavatud. Kui venelased seda nähes rõõmustavad, on ka nende tõeline pale eestlastele näha, tekiks sügav rahvuslik venevastane viha. Arvatavasti kaasneks sellega ka võimas välispoliitiline fiasko - Venemaa kajastaks seda sündmust kõige magusama kahjurõõmuga, see aga sunnib Eestit ennast tagajalgadele tõusma. Pronkssõduri küsimus kaoks hetkega - pronks sulatataks, monumendi asukoht hävitataks, kõik mälestused sest suletaks ning kes iganes veel julgeb selle vastu protesteerida, tembeldataks kommunistiks, keda soovib iga tavakodanik hukata. Muidugi toimuks suuremahuline kriminaaljuurdlus leidmaks üles süüdlased. Kui süüdlased leitakse ja tuleb välja, et nad on eesti anarhistlikud noored, tekiks uus probleem seoses eesti noorusega. Noorus on hukas, meil on rahvuslikest aadetest pohhui, oleme küünikud, kes naeravad nii faśismi, kommunismi kui ka eesti vabaduse üle.

Muidugi nüüd pingutan ma üle ja tglt on enamus eesti noorusest ok ja eestimeelne, aga enda kohta ma seda ei ütleks. Eestlastel on valed aated - riik, majandus, traditsioon (hahaa!), uhkus. Kõik aated on õhulossid, ehitatud enda ümber leidmaks tegevusi ja eesmärke, millel tundub olevat mõtet. Ühiskond kujutab endast ette inimsuhteid. Soojus, arusaamine, rõõm, sõprus, lähedus, üksteise hingemaailma tunnetamine. Kõik need õhulossid segavad end suhetesse ja muudavad kõik keeruliseks ja mõttetuks. Ma pole rahul meie ühiskonnaga, unistan siirast ja soojast elust, kus õhulossid ei segaks ei mind, ei sind ega ka kedagi teist.