kicking again

Suitsetamise mahajätmine on analoogne väikse lapsega, keda võõrutatakse lutist. Mõistus on lapsevanem, kes tahab lutist lahti saada. Keha on aga laps, kes armastab seda lutti. Kõige vastikum on õhtuti - kui laps on ilma lutita, siis ta ju nutab! Küsimus on, kui kaua see vanem seda nuttu ja lärmi kannatab. Kas anda lutt tagasi, et ta lõpuks ometi õhtuks magama jääks? Sest tglt on see laps nii rahulik ja armas, kui oma lutiga voodis pikutab ja ei lõuga enam. Ma olin täna nõrk - tahtsin vaikust, andsin kehale järgi, uinutasin lapse vaikseks.

Nii. Mida veel kirjutada...

Otsin mõtet, millele keskenduda. Niisama ei saa kirjutada. Ma lihtsalt istun, kuulan Sage Francis't, tunnen end veidi uniselt ja üldiselt neutraalselt. Pole millegi üle kurta, ei leia ka midagi, mida ülistada. Kui ma blogi tegin, mõtlesin, et hakkan kirjutama oma sügavaid analüütilisi igavaid mõtteid - taolisi, mida suuliselt edasi andes kuulaja haigutab ja ei oska midagi vastata ja nii. Näiteks... Et on olemas kolm tasandit - keha, emotsioon ja mõistus ja võimsaim neist on mõistus. Sellest teemast võiksin praegu kirjutada 5 lehekülge mõttetut juttu, mis läheks korda vaid mulle. Ent need kõik olen kirjutanud oma personaalsesse päevikusse. Dogmaatiline prohvetlik "tõe" kuulutaja missugune... Mõttetu!

Peale puukoore vooruste näen seal ka mustust
kus siplevad hambulised mõrvarid, silmis lust
kuigi neil pole silmi ja ka tunnetes valitseb puhtus
ehk tühjus, programm teeb tööd ja unest tunneb puudust...