Zoroaster

See oli teine asi, mis ma sel aastal tegin. Esimeseks oli Veli pere ühe raketi viimine Kassitoome põhjapiirkonda, et see süüdata. See rakett poolel teel õhku küll mõtles ümber ja kokkuvõttes plahvatas maas, minu läheduses. On üllatav, et ma sellest viga ei saanud. Siis aga libistasin end vist alla (hägune on mälu) ja proovisin uuesti üles saada. Jooksin mäest üles, ent siis sai kiirus otsa ja ma keerasin selja, lootes puust kinni saada. Aga langemise kiirus oli nii suur, et ma lihtsalt põrkasin vastu puud, kukkusin maha ja libisesin ikkagi põhja. Tol hetkel oli hästi naljakas.
Järgmine hommik ärgates oli mu jalg valus. Mobiili ekraan oli segi (nüüd ta näitab imeilusaid virmalisi) ja nätsupakk, mis koos mobiiliga oli taskus, oli purunenud ribadeks.

Mu mobiil küll töötab, ent ilma ekraanita. Ma suudan panna omale äratusi, isegi mõningasi numbreid oskan veel valida. Ja kahel päeval olen teinud pistelist kontrolli, kas juhtumisi keegi mulle helistanud pole (avan klahvid, vajutan korra keskmist nuppu, siis rohelist ja jään pooleks minutiks ootama, kas keegi kutsub). Ehk on mulle isegi uusaasta sõnumeid tulnud, aga neist ei tea ma ühti.

Mul on ikkagi veidi kahju. Mul olid märkmed seal täis kirjutatud igasuguseid väikseid mõtteid, memosid ja meelespäid, mida hiljem lähemalt uurida. Ja seal oli ilus sõnum, mille Ivar kunagi Härmas saatis (ilma kirjata, moodustis-pilt piibust), pealegi oli seal kuskil peidus Allari pangakaardi kood. Ja Bitt-Baidi valge kass kotis oli mulle juba väga armsaks muutunud.

Minust targemad ütlesid, et selle parandamine on mõttetu ja eks ma nüüd oota hetke, mil mobiilinduspuue enam olla ei lase ja pean uue leidma. Sry, kui ma viimasel ajal kellelegi helistanud pole või sõnumitele vastanud.

P.S. See pealkiri tõenäoliselt tekitab illusiooni millestki huvitavamast, nii et kõik, kes loevad seda postitust, tunnevad mingil tasemel pettumust.