Losing/Finding my religion

Peavalu äratas mind täna kell seitse. Niisiis läksin ja ostsin Rae apteegist Solpadeini ja ootasin kella kümnest suulist eksamit. Ainus tegevus, mis palju ei valutanud, oli mõtlemine.

Niisiis pean ma kirjutama sellest, kuidas ma loobusin kristlikust maailmapildist ja hülgasin Jumala.
Ma olin kaksteist või kolmteist ja väga kõrges palavikus. Keset ööd vähkresin ma voodis, poolunes, hallutsinatsioonide ja muude kannatuste käes. Sel hetkel enese sees ma küsisin, õigemini kisendasin: 'Mille eest mind niiviisi karistatakse?' Ja siis ma palvetasin, lubades olla edaspidi parem kui mu kannatusi leevendataks. Kui ma järgmine hommik ärkasin, oli palavik möödunud ja ma olin terve.
Ma sain aru, et mu käitumine oli täiesti vale. Nagu öösiti Abrukal voodis, kui ma kartsin pimedust. Mitte spetsiifilisi kolle, aga seda, et toas kuskil pimeduses siiski on miski või keegi, keda ma ei näe. Et ta võib teha mulle haiget, ilma et ma teda selles pimeduses näeksin. Ja iga hommik, päevase valguse käes, mõistsin ma üha uuesti ja uuesti, et on ju rumal karta - siin toas pole kedagi! Päeval olin ma vapper, ent iga öö tuli see kahtlus tagasi.
Ma mõistsin, et minuga ei juhtu midagi halba sellepärast, et ma olen midagi valesti teinud. Mind ei karistata. Karta jumalikku karistust ning anuda andestust on rumalus. See on lihtsalt inimlik instinkt nii mõelda, nagu ma tegin ka täna hommikul.
Just äsja jäi 13-aastane poiss oma väikevenna silme all trolli alla ja suri. See on traagiline. Uskumatult traagiline. Ent siin ei saa rääkida ei jumalikust õiglusest või karistusest ega karmast. Ka mina olen usklik, ent maailma peab vaatama läbi teoloogilise realismi (või läbi puhta realismi). Kõige lihtsustatum seletus on shit happens. Ma leian, et vaid nii saab karmi tõtt nähes selle ka üle elada, hakkama saada.

Ma ei taha sellega kõiki usklikke hukka mõista. Hiljuti olen ma mõistnud, et on olemas 10% mõistlikke usklikke ka, kelle arusaam maailmast pole nii lapsik.