Kui ma lähen välja ilma kindla sihita, liikuda lihtsa jalutamise eesmärgiga, pole algus kunagi raske või keeruline. Kõrvaklappide pähepanemine väljaminekuks on igas olukorras meeldiv. Kiiresti tuleb tagasi see arusaamine, kui mõnus on mu pleier ja see laeb mind kohe algul veidikese positiivse energiaga. Ning kuigi mind ümbritsev piirkond pole jalutuseks just kõige inspireerivam, on minuga kaasas see arusaam, et ma liigun siit ju eemale. Kuniks jõuan kesklinna ligidusse. Ikka tõmbab kesklinna, keskuse poole. Inimeste keskel kõndimine pole enam nii ebamugav kui varem. Eriti siis, kui saab naeratades vaadata sigivaid-sagivaid kindla sihiga inimesi. Neil on kiire. Veidi. Ja mina lihtsalt vaatan ringi, et aru saada, kuskanti ma täna lähen. Varajalutus on läbi ning tavaliselt veedan oma kõrgjalutused kuskil Toomemäe ümber luusides. Naudingu saab jalutusest, kui ümber on midagi avarat või siis vähemalt komplekset-huvitavat. Veidi vaiksem ka.
Problemaatiliseks osutub aga hilisjalutus, sest tagasi koju ma enam sama teed minna ei taha. Ning pärast kõrgjalutuse imelisi vaateid langevad paljud kodutee rajad välja (filosoofi tänav on ju kitsas ja tuimestav). Siis otsin ma tavaliselt viisi, kuidas kõige ilusamat teedpidi jõuda Sõbra tänava otsa, kus tuleb see teine väike positiivsuse-laeng, nagu jalutust alustadeski. Nii jõuan ma koju tagasi.
Sõbra tänav ei kulu minus kunagi ära. Kalevi tänav kulutas end mu noores peas juba varakult ära, kui seal koolis käisin. Vaba tänav on ka Härmas käimisega muutunud tavaliseks. Ma mäletan kunagi väga väiksena, kui me kellegagi koos jooksime (või ratastega hoopis) mu isa maja juurest peaaegu Võru tänavani välja ja see piirkond paistis nii põnev ja iidselt auväärne. Ja ma mäletan kunagi, kui veel Ülikooli lasteaias käisin, kuidas isa viis mind koju läbi Tiigi pargi ja see paistis nii suur ja lai ja ilus. Mingisugused elemendid neist tunnetest haaravad mind siiamaani kuskil võõras linnas. Ja pikka aega, liikudes kuskil Härma kandis, mõtlesin ma, et kuskil siin on peidus mingi maagiline park.
See väike tükk Kalevi tänavast, mis jääb Sõbra ja E-tänava vahele, hingab välja väikekodanlust. Siuke vaikne, väike ja mugav tükike ja nii naljakas!
Koidu tänav on aga nagu väike omaette külake suures linnas, täiesti eraldi muust linnast ja see tundub nii soe ja cozy.
Aga Sõbra tänav jääb mu kõige armastatumaks tänavaks Tartus, isegi Taara ega Tamme puiesteed pole võrdväärsed. Ta suudab mind siiamaani intrigeerida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment