Õppides ajalugu ei saa jätta märkamata, et enamus inimajaloost on sõja ajalugu. Maailmas pole kunagi varem olnud nii vähe sõdu kui on praegusel ajal. Inimkonna brutaalsus aga on hämmastav. Ma arvan, et inimesel on alati soov suurendada oma omandit. Kui karjusel on palju lambaid, soovib ta, et ta kari suureneks, samuti talupoeg soovib, et ta põllud oleksid suuremad. Inimene, kel on palju raha, soovib oma rikkusi suurendada ja kellel on poliitiline võim, soovib seda laiendada. See oleneb kõik küsimusest 'kes ma olen?' ja vastusest - kas ma olen vürst või kaupmees, talupoeg või vaimulik? Seeläbi tean ma, millega tegeleda. Ja need on ikkagi suursugused tegelased, nagu Sargon või Alexander Suur või Caesar või Karl Suur või Napoleon - nende vastus küsimusele oli 'ma olen maailma suurim vallutaja ja kuningas'.
Mina vist kuulun skolastikute hulka, sest mul pole ei raha ega võimu ega maad ega loomi. Ma tegelen teadmiste omandamisega ning seega laiendan ma piire just selles vallas. Võib öelda, et sessi ajal ma kogun vägesid ning eksam on see suur lahing. Aga samas ei saa ju öelda, et ma ründan brutaalselt lauseid ja vägistan sõnu ning põletan tähti. Ühtegi teadust pole võimalik vallutada ning enda ainuvalitsuse alla suruda.
Pigem on see nagu lendamine Kuule või mõnele teisele planeedile. Iga inimene võib selle raske teekonna läbida ning kohale jõudes võib ta sinna oma lipu heisata, nagu on teinud tuhanded teised enne ja pärast teda. Iga kord, kui mina mingile planeedile olen kohale jõudnud (jumal teab, et neid on vähe), siis ma heiskan sellise lipu, nagu seal ülal.
Missugune on sinu lipp?
Mõistatus Tartu Postimehest, esmaspäev, 12 jan:
Tibu-nibu tee äärdes, kabu-nabu kännu otsas, mõni sõna oksa pääl?
Vastus: lumi.
mu pea valutab...
No comments:
Post a Comment