suitsetamisest

Raamatukogus 'väravate' vahel on alati kenad neiud, kes soovivad kõigile teret ja head päeva. Kui ma lähen välja suitsu tegema, siis nad ütlevad mulle 'nägemist' ja ma lihtsalt naeratan neile vastu. Siis ma tulen tagasi, nad ütlevad 'tere' ja ma naeratan neile. Sellise käitumisega ma võib-olla õõnestan nende süsteemi, ehk tunnevad nad end ebamugavalt, kui ei saa teretada kõiki kogu aeg igas olukorras. Nüüdseks on nad vist minu lisanud oma 'suitsetajate listi' ja pööravad mulle vähem tähelepanu, ent... Kas ma mitte ei märka nende käitumisest, et nad ei taha mulle enam üldse tere öelda? Kas ma olen oma vastiku harjumusega teeninud ära mingitsorti külmuse ja vaenu? Ma üritan edaspidi olla ise soojem, kui ma ütlen neile kohale jõudes 'tere' ja lahkudes 'nägemist'.

Mina olen oma keha senjöör ja käed on mu vasallid. Parem on minu suitsetamise käsi, tal on rohkem kohustusi. Väljasolles on tema see, kes peab külma kannatama siis, kui vasak mõnusalt kindas ripub. Ma üritan talle vahepeal märku anda, et ta endaga liialt rahulolev poleks. Kui ma ninanuuskamiseks võtan mõlemad kindad ära, panen alati parema käe kindasse enne ja lasen veel vasakul tunnetada seda külma, et ta vagadust õpiks.