reading clergy

2007 aasta kevadel lugesin raamatut Reading Faces ning pikka aega pärast seda olen poolarglikult mõtelnud selle üle, kas ja kui palju on võimalik inimese iseloomu välja lugeda tema näost. Veidi kõhklevalt just sellepärast, et ma kartsin, et ma võin seeläbi olla liigselt pealiskaudne, eelarvamustega. Kogemus aga on mulle näidanud, et eelarvamuste pärast ei pea ses osas muretsema - uurides kellegi nägu ei hakka me sealt välja lugema seda, kas ta on kurjategija või homo või pahatahtlik. Me kõik siiski loeme midagi teiste nägudest, juba alateadlikult. Teatud kortsud või naeratamise viis, mingisuguse pilk silmis või üldine näomusklite kasutamine, kõik saadavad meile signaale. Ma olen avastanud, et mu ema on intuitiivsel tasemel hea nägudelugeja. Ma ise küll seda väga edukalt ei tee, aga ma leian, et nägu on üks imeline paber, kugu maalida oma sisemist maailma.

Miks ma tegelt seda kirjutan...
Uurisin eile Postimehest kolme Vene patriarhi kandidaadi pilte. Klement tundus mulle kõige leebem neist ja sümpaatne. Filareti silmad ei meeldinud üldse, kogu tema nägu oli kuidagi liiga kissis ja kinnine. Konkursi võitja, Kirill, näeb tänase lehe esiküljel välja nagu Gene Hackmann. Vähemalt on ta meeldivama (ja usaldusväärsema) välimusega kui seda on paavst Benedictus XVI. Ta paistab enesekindlana ja kui ta soovib kiriku rolli Venemaal laiendada, peabki ta seda olema.