introinspektiiv

Kui keegi mult praegu küsiks, kuidas mul läheb, vastaksin: "Hardware damaged, software updating".



Need mõtted tulevad mulle ikka pähe, kui mõtlen elu mõttest. Elu... See tekitab minus hoopis suuremat huvi iseenda kohta. Elu mõtte filosoofiline olemus teeb tast triviaalse vaimuergutuse, ent viib edasi iseenda sisse - kes ja missugune ma olen ning kuidas ma ses elus üldse elan? Ning neis mõtetes ma otsin alati seda eksistentsiaalset rahulolu taga. See oleks ekvivalent füüsilisele rahulolule, mis tekib pärast pikka tööpäeva maal, millele järgneb saun, külm õlu ja õhtune istumine kamina ääres. Ja selleni jõudmiseks pean ma aru saama endast, leidma enda väärtused, vaid siis võin ma endale kinnitada, et mu elu on laabumas rahuldavalt ja vastavalt mu ootustele.
Rahas ma ei näe suurt väärtust, samuti ei pea ma oluliseks mida ma õpin või mis ametit pean, isegi mitte seda, kas ja keda ma võin armastada. Ükski neist väärtustest ei defineeri mind. Selles osas ei pea ma väga olulisteks isegi oma sõpru. Sotsiaalseid parameetreid võrreldes enda identiteeti otsida on eksitav. Ma ei otsi end väljast- vaid seestpoolt. Minu kõne, źestid ja näomiimika on kõik teadlik manipulatsioon. Ent see ei tulene mu soovist olla teistele meelepärane. See on mäng, eksperimenteerimine, meelelahutus nii mulle kui ka mu kaaslastele, suunatud neile, kes seda ka ise mõistavad. Need, kes ei mõista, peavad seda kas minu sarmiks või silmakirjalikkuseks. Teesklus aga on see kindlasti. Ehk olen ma ses osas pragmaatik - loeb sõbralikkus ja heade emotsioonide loomine, egoistlik altruism teha inimestele mu seltskond meeldivaks ilma egode põrkumisteta. Ma olen koostööaldis ja aust või uhkusest ma ei huvitu, pigem käitun vastasinimesega, nagu tema seda soovib. Ehk sellest tulenebki mu küündimatus adekvaatselt käituda agressiivsetes konfliktides. Seda on mulle ka ette heidetud.
See hoolimatus sotsiaalse identiteedi suhtes ehk teebki mind inimestele veidi kaugeks ja kättesaamatuks. Mu vanemad tunnevad oma poega, ent ainsad kaks, kes tunnevad mu hinge, on Allar ja Kerli, üks läbi meie ühise vaimukire, teine läbi armastuse.
Mis minus siis tegelikkuses on? Mõned peavad mind targaks, mis on suurim pettus, millega ma hakkama olen saanud. Mul pole tugevat haridust ega haritust, minu teadmised matemaatikas või keemias või infotehnoloogias või kus iganes on olematud, sest ma ei suuda neid elualasid mõista. Samuti on väike minu silmaring ning ma olen näinud kümneid kordi uskmatuid nägusid, kui küsin kelleltki midagi, mis peaks olema teada kõigile. Praktilistes eluvaldkondades on mul pikk juhe.
Täna hommikul vaatasime Taaviga suusahüppeid hommikusöögi kõrvale. Mehel, kes hakkas hüppama, oli särgil suur nimi Jack Wolfskin ning ma küsisin: "Kas see tüüp ongi Jack?". Selleks ajaks, kui ta oli maandunud, olin ma juba selle mehe nimes kindel. "Tema on mu lemmik," ütlesin ma, "sest tal on nii lahe nimi!" Tulemust näidates selgus, et ta on keegi Matti Soomest ning otse tema selja taga oli suur õhupall sama Jacki nimega. Ühe hetkega olin ma kõik reaalsuse kõrvale jätnud ning olin vaimustuses lihtsast mõttest, et kellegi suusahüppaja nimi on tõesti Jack Wolfskin! Sellele järgnes küll suur tögamine kogu mu perelt, ent see näitab ka, kuivõrd teises tsoonis töötab mu mõtlemine. Reaalses maailmas olen ma väga nüri pliiats.
Ma olen võimeline mõningaseks koomiliseks ja fantaasiaküllaseks loominguliseks mõtlemiseks ja selles näen oma peamist väärtust. See on ka ainus asi, mis mind tõesti hoiab rahulolevana siin maailmas - võime leida mõtteid, mis mind vaimustavad ning üritada neid kuidagi ka kasutada või ellu rakendada, olgu selleks meetodiks siis kasvõi nende lihtsakoeline kirjapanek.
Kuigi oma grandioossemad ideed jätan enda teada, üritades neist ka mingitsorti kirjanduslikku teost luua, on mul vaja seda blogi. Siin avan ma enda selle osa, mida mu sügav sisemus endaks peab.