Mutilated lips give a kiss on the wrist

Nädalavahetus läbi, esmaspäeva hommik 00:41.
Elutuba on ikka veel täielikus segaduses. Toa keskel on kaks diivanit kokku pandud, nägu vastu nägu. Nii moodustavad nad \__/ kuju. Kuskil nurgas kuivavad lakitud liistud, kaks pealt paljakslihvitud lauda on täis tööriiste ja -materjale (nii hea on töötada laua peal), kokkupandud pinksilaud varjab akna, Heleni ukse ees on kingade-jalanõude saareke/mäeke, saepurusel ja tolmusel põrandal lamavad kõlarid, mis on kaks päeva pea non-stop tulistanud muusikat. Jah, just tulistanud, sest see nädalavahetus on olnud intensiivne muusikaline elamus, täis uute ja vanade albumite otsimist ja kuulamist. Ja leidmist. Kuulan üle ja üle Ween'i - bänd, millest ma veel kell 20.00 ei teadnud midagi ja nüüd, nüüd armastan.


Kas sa ei ole tundnud, kuidas uus aastaaeg toob kaasa vajaduse teistsuguse muusika vastu? Vahetus, värskendus. Sügises (Nights in White Satin) on ehk rohkem elektroonilist, ehk rohkem kiirust või pinget, ärapöördumine rahulolevast ehk - ma kuulen visioone, mis hinge taas rahutuks muudavad. Olla ümbritsetud inimlikust soojusest, katuse all valguses - elu võib niiviisi tunduda nii selge ja konkreetne. Ja kuiv. But then, a madness comes as a storm and blurs the vision, offers water and chills the bones.
Stabiilsus pole ainus voorus - switch gears, switch the view. Näha Puud mäe otsast ja siis orust, siis soost, siis liivast - kas elamine seda ei tähendagi?