Peeter I viis sisse reformid, mis tõid endaga kaasa meritokraatia kehtestamise riigi sotsiaalvõrgustikus. Ametikoha omandamiseks polnud enam oluline päritolu, vaid isiklikud kogemused ja võimed. Sellest lähtuvalt avanes ka tavalisel talupojal võimalus saada aadlikuks. Nii.
Võtame kaks venda, kellest üks võetakse nekrutiks ja teine pärandab oma isa talu ja hakkab seda harima. Nii saab ühest edukas sõjamees, kes hakkab tõusma karjääriredelil, tast saab oportunist ja silmakirjatseja. Tema jaoks on tõus sotsiaalses hierahias kõige olulisem ja ta kasutab enda staatuse tõstmiseks kõiki vahendeid, pööramata tähelepanu moraalsetele kaalutlustele või muudele nö humaansetele väärtustele. Teine vend aga on kinni oma väikses maailmas - kirjaoskamatu, ebausust läbiimbunud religioossete tõekspidamistega, lihtsameelne. Selle kõrval võib ta olla ehk isegi väga vooruslik: heatahtlik ja aus, peab ehk isegi kinni kõigist kümnest käsust.
Nüüd üritagem mõõta objektiivselt nende kahe isiku nö vaimusuurust, hingelist suurust või siis lihtsalt - kumma omadusi pidada väärtuslikumaks, suuremaks. Mina leian, et esimene vend, see oportunist, on palju suurema hingelise väärtusega.
Ma näen, et talupoja mentaliteet paneb inimese teatud unne. Oportunisti vaim on aga ärganud. Ta oskab mõõta ja hinnata iseenda ja teiste isiklikke omadusi ning ta on aru saanud, et ta saab arendada enda omadusi edasi. Tõusmaks selles hierarhias peab ta kindlasti peale sotsiaalsete ja poliitiliste mahhinatsioonide ka arendama oma isiklikke omadusi ja oskusi - õppima lugema ja kirjutama, arendama väitlemisoskusi, omandama enesekindluse ja usu endasse ning nägema sotsiaalset reaalsust palju laiemas perspektiivis kui ükski talupoeg seda näha suudab.
Muidugi on siin võrdluseks olukord, kus ühte poolt viib edasi egoistlik impulss tuua personaalset kasu ning teist poolt viib enda rajale religioosse õpetuse järgimine lihtsameelsusest ja jumalakartusest. Ma võrdlen siin kahte väga piiratud olendit.
Võtame kaks venda, kellest üks võetakse nekrutiks ja teine pärandab oma isa talu ja hakkab seda harima. Nii saab ühest edukas sõjamees, kes hakkab tõusma karjääriredelil, tast saab oportunist ja silmakirjatseja. Tema jaoks on tõus sotsiaalses hierahias kõige olulisem ja ta kasutab enda staatuse tõstmiseks kõiki vahendeid, pööramata tähelepanu moraalsetele kaalutlustele või muudele nö humaansetele väärtustele. Teine vend aga on kinni oma väikses maailmas - kirjaoskamatu, ebausust läbiimbunud religioossete tõekspidamistega, lihtsameelne. Selle kõrval võib ta olla ehk isegi väga vooruslik: heatahtlik ja aus, peab ehk isegi kinni kõigist kümnest käsust.
Nüüd üritagem mõõta objektiivselt nende kahe isiku nö vaimusuurust, hingelist suurust või siis lihtsalt - kumma omadusi pidada väärtuslikumaks, suuremaks. Mina leian, et esimene vend, see oportunist, on palju suurema hingelise väärtusega.
Ma näen, et talupoja mentaliteet paneb inimese teatud unne. Oportunisti vaim on aga ärganud. Ta oskab mõõta ja hinnata iseenda ja teiste isiklikke omadusi ning ta on aru saanud, et ta saab arendada enda omadusi edasi. Tõusmaks selles hierarhias peab ta kindlasti peale sotsiaalsete ja poliitiliste mahhinatsioonide ka arendama oma isiklikke omadusi ja oskusi - õppima lugema ja kirjutama, arendama väitlemisoskusi, omandama enesekindluse ja usu endasse ning nägema sotsiaalset reaalsust palju laiemas perspektiivis kui ükski talupoeg seda näha suudab.
Muidugi on siin võrdluseks olukord, kus ühte poolt viib edasi egoistlik impulss tuua personaalset kasu ning teist poolt viib enda rajale religioosse õpetuse järgimine lihtsameelsusest ja jumalakartusest. Ma võrdlen siin kahte väga piiratud olendit.
No comments:
Post a Comment