Muinasjutt, eesti keeles

Õues on varajane sügispäev, kus öise külma kõla on pehmendamas päikse suvise soojuse meenutus. Suure kase otsas metsatukas liipab metsvint üles ja alla. Hõredate kollaste lehtede taga jookseb ringi midagi punakat ja sinist ja pruuni, otsides kohta noka kasutamiseks. See on pisut veider, et ta pole oma kaaslastega juba edasi rännanud ja on otsustanud niivõrd kauaks jääda siiasamasse metsatukka, kannatades öö jahedat hingust. Ehk meeldib talle tunda ennast üksinda terve metsa valdajana. Kuid näe – lind on peatunud. Ta viib oma pea vaikselt, märkamatult kuklasse ja seejärel LÖÖB. Ta nokk lõhub ennast võimukalt läbi pehkinud puukoore; ja puru lendab. Peatame koos aja voolamise ja liigume edasi vaikselt, ettevaatlikult. 78,15 millisekundit pärast noka puutumist vastu puukoort on tillukesed puutükid, lühike tolmupilveke inimsilmale, eemaldunud noka juurest ja maapind kutsub neid ligemale. Kõik need purutükid, murtud ja lahtikistud, on siiski veel omavahel ühenduses. Nad on eemale aetud üksteise embusest, aga samas see kõik on sama puit, sama materjal, samad kokkukuivanud organismi rakud ja see ühendab neid isegi nüüd, olles üksteisest eraldatud ja lendlemas tuule käes, teel maa poole. Veidi edasi, kui nende lennu algusest on möödunud 78,23 millisekundit, on nende asetus õhus muutunud hetkeliseks korrapäraks. Nendevaheline side kui pliiatsiga tõmmatud jooned punktide vahel moodustab suurejoonelise kolmemõõtmelise mustri. See muster on nii keeruline ja ainulaadne, et meie, inimesed, ei oskagi seda joonistada ega isegi ette kujutada. Aga, ennäe! See hetk möödub kiiresti, muster kaob ja puutükid jätkavad oma teekonda maapinna poole.

Aga muster oli. Ta tuli ja oli seal, selles metsas, selle metsvindi kõrval. Ja ta talletas enda jaoks kõik, mis oli ta ümber. Nüüd ta justkui mäletab seda, mis oli seal metsas tollel ilusal sügispäeval. Ja seda on tema jaoks väga palju, sest see oli alles kolmas kord, kui ta üldse kuskil tekkinud oli. Nii ta talletas oma uue mälukillu teise kahe kõrvale ja hoidis seda seal, endas – et keegi teine seda hetke endale ei saaks, et see oleks vaid tema enda oma.

Ma pean rääkima veel ka ühest teisest olulisest sündmusest, ühest mehest nimega Felippe. Oma lõunamaises kodus oli ta võtnud nõuks minna kaugele Põhja, et külastada kaugeid sugulasi ja näha laia maailma. Oma tagasihoidliku varanatukese tõttu reisis ta suure osa teest maitsi, küsides küüti talumeestelt vankritel ja ööbides odavates võõrastemajades. Tema reis algas samuti ilusate sügisilmadega ja ilma suuremate viperusteta jõudis ta suurde sadamalinna, kus ta pidi otsima laeva, mis teda edasi viiks. Aga oh häda – vananaiste suvi oli vahepeal märja sügisega asendunud ja meri puhus mehe poole üha külmemat ja külmemat hingust. Felippe oli aga harjunud oma sooja, lõbusa lõunamaaga. Õhtul lamas ta oma võõrastemaja toas voodil, kaetud viie tekiga. Esimest korda päeva jooksul tundis ta ennast soojalt ja mugavalt. Pimedas toas sulges ta silmad ja üritas jääda magama. Poolunes jäädvustus tema mällu see tunne – külm, võõras, pime tuba, soe-soe voodi.