Häid pühi!

Päike on oma ringleval teel meist taas kõige kaugemal ning peagi naaseb vaikselt. Kui teda pole, siis on pime ning pimeduse eest kattub maa valge lumega, et eristada ennast pimedast ja külmast taevast. Päevad on täis vaikust ja rahu, käredas külmas võtab kuju selgus puhtast paigalseisvast maast. Kui päike tuleb tagasi, toob ta endaga soojuse ja valguse. Ta toob hingava, rohetava maa, loomad ja putukad ning mühisevad puud.
Ja me peaksime endale teadvustama neid lihtsaid kogemusi, arusaamasid. Me jätame katki oma tööd et elada mõnda aega rahus ilma segavate faktoriteta ning ehk siis keskenduma rohkem neile asjadele, mis me leiame olevat kõige väärtuslikumad ja õigemad. Need asjad, mis toovad meile suured tunded ja põhjused elamiseks ning uhkuse elamise üle.
Mõnda aega peaks elama lihtsamas maailmas, mõtlemas kõigele sellele, mis hetkel on hea.
Eks me selle pärast pöördugi rohkem oma lähedaste poole. Sõbrad, kaaslased, armastatud, sugulased. Eks ole iga püha eesmärgiks pöörata tähelepanu neile, kellest hoolime. Ja seega teeme me üksteisele kinke, sest mida muud on kink kui mitte püüd teha teist rõõmsaks? See võib olla midagi väga lihtsat või odavat, keerulist või kallist. Mõnikord piisab naeratusest.
See, miks neid kinke annab meile üle jõuluvana, on mulle arusaamatu. Äkki on see mingisugune metafoor. Me laseme külalislahkelt tuppa Põhjala külmataadi, kes tuleb meelde tuletama inimeste sisemist soojust üksteise vastu ja seda ajal, mil väline soojus on kadunud. Luuletustest ja kuusepuudest ma ka eriti aru ei saa, ega ka kaunistustest. Võib-olla üritab inimene sellega väljendada teistele iseenda rõõmu talveaja üle erinevatel kunstilistel viisidel, avaldades end luules või käsitöös või pildis. Nii on seda tihtipeale lihtsam teha kui oma sõnades.

Võtke rahulikult!

...and try to stay away from duties and tasks.