See mõttetu aiand, mille jalg ümber lükkab:
plastiliinist postid ja niidikestest sõel.
käsi tagant tõukab - ma hüppan üle aia.
Ma ei olegi olnud niivõrd eemal oma hingest
kui siin õelutsedes omavahel, laiendamas sappi.
Peenike ja mõnitav muie, üks kulmutõste,
pole vaja üldse paljut, et saaks süüdatud lõke.
See sõdurielu viib mind ajust ära maksa -
ma toodan ja toodan oskusi ja teadmisi,
mis küll kodumaale armas ja isale nii uhke,
ent kaugeks ja kiviseks jääb mu sõdames.
No comments:
Post a Comment